Anuradha Roy, "Lootusetu igatsuse atlas", tõlkinud Aet Varik, Varrak.
On raske uskuda, et "Lootusetu igatsuse atlas" on India kirjaniku Anuradha Roy debüütromaan. Sest tegu on uskumatult meisterlikult lihvitud kirjandusliku pärliga.
Roy räägib meile ühe bengali perekonna loo, mis saab alguse 20. sajandi esimesel poolel ja vältab läbi kolme inimpõlve.
Kauge aeg, eksootiline ja võõras kultuur ning kombed ei ole aga kuidagi tõkestavaks teguriks selle maaliliselt kauni romaani mõistmisel.
Sest läbiv teema - igatsus olla armastatud ja ise armastada - on küllap midagi, mis on tuttav meile kõigile.
„Lootusetu igatsuse atlas" ongi nagu maakart, mida katab jõgede ja mägede asemel antud perekonna tunnete ja igatsuste omavahel ühtepõimunud joonterägastik.
Sellel kaardil on peotäis erinevaid paare, kes kõik üritavad oma elu ja armastusega omal viisil toime tulla.
Nende kõigi ühine soov on saada osaks millestki elust suuremast, leida see tabamatu miski, mille abil tavalisest ehk isegi pealesunnitud abielust saaks kahe hinge ühinemisel midagi erilist.
Perepea Amulya ja tema abikaasa tunnetekauge eluviis ja oskamatus teineteisega suhelda tekitab järgnenud põlvedes tahtmist mitte samu vigu korrata.
Hingelist lähedust kogevad selles kammitsetud perekonnas aga vähesed, sest tihtipeale puudub julgus või tahe oma igatsused ellu viia.
Nagu öeldud on see väga ilus lugu, selles on omajagu nukrust ja luhtunud unistusi, mida sümboliseerivad minu jaoks ka Roy romaanis olulist osa mängivad erinevad majad.
Raamatu alguses oma uued ja toretsevad ehitised on lõpus lagunenud ja räämas, just nagu nende peremeeste iha parema tuleviku järele kuhtub aastate jooksul.
Minu esimene mõte lugemist alustades oli, et see on suurepärane suveraamat. Sest lisaks kurbusele on seal ka omajagu lootust, säravaid värve, kaunist loodust ja mingi eriline päikeseküllane kõrvalmaik.
Ära ei saa märkimata jätta ka Aet Variku vaimustavat tõlget, mis laseb Roy lummavatel lausetel veena voolata ja meelt paitada.
