Viktor Suvorov, „Häving", tõlkinud Kristjan Tikk, Olion.
Amatöörajaloolane Suvorov, nagu ta end jätkuvalt nimetab, paneb antud raamatuga punkti triloogiale „Viimane vabariik" ehk siis saagale, milles ta näitab, kuidas Nõukogude Liit päästis valla teise maailmasõja ja selle ka kaotas.
Kirss triloogia tordil on viimase raamatu viimased peatükid, kus Suvorov vastab kriitikutele lühidalt ja löövalt, suurendades sellega oma raamatute mõjuvõimu.
Niisiis tõestab Suvorov faktidega, et Nõukogude Liit oli valmis ründama Euroopat, kuid Saksamaa jõudis napilt ette, päästes sellega maailma venestumisest ja üleilmalisest kommunismist. N.Liit polnud valmis kaitsesõjaks, puudus vastavad plaanid ja sõjatehnika ja kõik muu vajalik. See tõigi kaasa esmase hävingu ja lõpuks ka kaotuse, sest punavene vallutas ja allutas kõigest veerand Euroopat.
Kriitikute hordid on veerand sajandit raadio ja telesaadetes, raamatutes ja artiklites Suvorovit maatasa materdanud, kuid paraku mitte eriti veenvalt. Ehk nagu Suvorov suisa nõuab: tooge faktid esile ja ma olen põrmus.
Paraku fakte, mis Suvorovi väited ümber lükkaks, pole millegipärast avaldatud. Suvorov muigab, et aitaks vaid ühest dokumendist - kaitseplaanist, mis oli ja on olemas iga riigi sõjaväel, kui tal on kavas end kaitsta. Ent ajaloolisi kaitseplaani pole, ründeplaane küll. Ning sääraseid dokumente nõuab Suvorov mitmeid - minge vaid arhiivi ja tooge välja, kulla oponendid. Arhiivid on aga suletud ja neid N.Liidu süütust tõendavaid dokumente millegipärast kätte ei anta.
Suvorov loetleb sadu ja tuhandeid Venemaa sõjaajaloolasi, kes töötavad kümnetes instituutides, kuid ei suuda leida ühtegi dokumenti, mis ta väited kummutaks. Enamgi veel: Venemaal ei suudeta kamba peale valmis kirjutada isegi pädevat teise maailmasõja, õigemini Suure Isamaasõja, õiglast ja õiget ajalugu, kuigi riigi valitsus on seda mitmed korrad lubanud.
Oponentide kinnitusel piisavat ühest üle keskmise sõjaajaloolasest, et Suvorovit hävitada. Ent millegipärast seda ühtainust ei leidu. Need, kellele väljakutse esitati, ühmasid vaid, et ei soovi Suvorovi tasemele laskuda ning lolliga vaielda.
Niisiis jääb üle uskuda Suvorovit, kuni Venemaa pole tema väiteid dokumentidega ümber lükanud.
Olukord oli haruldaselt sarnane 1812.a., kui poola oli jällegi jaotatud, ja vene väed samamoodi piiridel ründeks grupeeritud. Ja sedapuhku oli Napoleon see, kes esimesena ründas, et vene-inglise rünnakut ennetada. Napoleoni jaoks ei olnud see sõjakäik venemaale, vaid vene ründe preventiivne ennetamine-nagu Hitleri puhulgi. Napoleoni päevakäsk enne Neemeni ületamist algas sõnadega:"Sõdurid! Teine poola sõda on alanud..."(esimene toimus 1807.a.) Ja on olemas loogika, mis on raudne- ka seekord ei jäänud vene vägedel muud üle kui taanduda, kurnates prantsuse väed vene avaruste ja külma talvega välja.