Carol Drinkwater, „Oliivipuu", tõlkinud Karin Riba, Varrak.
Ma pean kohe hoiatama, et oliive ei armasta.
Kolleegid on usaldanud nonde (valdavalt) Prantsusmaast kõnelevate raamatute tutvustamise minu kätte sel lihtsal põhjusel, et armastan seda riiki. Siin, oliivitriloogia kolmandas osas, käib autor tegelikult ringi Hispaanias, Põhja-Aafrikas ja Itaalias, noist riikidest (ja oliiviajaloost) saame rohkem teada, kui Prantsusmaast.
Ehk tegelikult Provence`ist, kus Carol Drinkwateri enda oliiviistandus. Provence oli tegelikult päris pikalt (pool)iseseisev, osalt Itaalia all ja seetõttu oma murde, kommete ja arhitektuuriga (rääkimata maastikest) Põhja-Prantsusmaast tublisti erinev. See selleks.
Drinkwateri raamat - nõustun siin ühe teise arvustajaga - on suveks kõlbav lugemine, lihtne, isuäratav (ses mõttes, et natuke ka toidust ja veinist juttu). Siiski üsna pealiskaudne reisikiri, mis meid suurt targemaks ei tee. Aga - suvel ongi ju ajaviidet vaja, kui teler vanu saateid ketrab ja muidu laiskus kontides.
