Juhus päästis meid venelaste plaanitud tuumasõjast? (1)

Clint Richmond, Kenneth Sewell, „Punase viisnurga kurjus", tõlkinud Rando Härginen, Olion.

Raamatu pikem pealkiri kõlab: „Lugu Nõukogude allveelaeva tuumarünnaku katsest USA vastu."

Jah, just nõnda autorid kinnitavad. Nõukogude tuumarelvastusega allveelaev K-129 uppus 1968. a alguses Havai lähistel. See on fakt.

Laev asunud sadu miile USA rannikule lähemal, kui see oleks pidanud asuma. See ja paljud ümberlüllamatud tõendid, nagu autorid väidavad, ei jätvat kahtlust, et allveelaev K-129 hukkus, püüdes välja lasta tuumaraketti ilmselt Pearl Harbori mereväebaasi pihta.

No milleks, pagan, oli venelastel vaja tuumasõda alustada. Aga vaat venelased poleks alustanud, vaid hiinlased, sest allveelaev olla maskeeritud Hiina sõidukiks. Nõnda oleks kaks suurriiki omavahel tapelnud ja punavene maitsnud vilju.
Ses teoorias pole midagi üllatavat, sest ka teise maailmasõja eel lootis N.Liit, et Saksamaa kurnab end Euroopat vallutades välja ja siis tuleb Nõukogude võim ning saab maailma valitsejaks.

Aga noh, nagu sääraste raamatute puhul ikka, saab fakte vaadata nii ja naa. Kas venelased tõesti kavandasid tuumarünnakut? Tont seda teab. Ent see polegi ehk antud raamatu puhul esmatähtis. Nimelt on suurepäraselt kirjeldatud N.Liidu ja USA sõjalist seisu, eelkõige allveelaevanduse näitel, külma sõja ajal.

Raamatust jääb mulje, nagu olnuks USA sõjaline võimsus, relvastus ja süsteemid peajagu Venemaa omadest paremad. Ilmselt olidki, sest need, kes vene armees aega teeninud, teavad hästi milline „kord" seal valitses ja kuivõrd kiviaegne kogu tehnika oli. Ja ilmselt on endiselt.

Eelnevast lähtudes poleks N.Liidu trikk ässitada USA Hiina kallale, läbi läinud, sest ameeriklased teadsid tänu jälgimissüsteemile, mille olemasolust venelastel aimugi polnud, täpselt, kelle allveelaev ja milline nende vetes ringi hiilib.