Äärmiselt põnevad ja harivad memuaarid tunnustatud kunstiteadlaselt Boris Bernsteinilt, kelle nelikümmend neli kõige viljakamat tööaastat on seotud Eesti kuntsi ja kunstiharidusega.
Kuigi kindlasti kõik juudid pole sündinud Odessas, siis Bernstein seda ometi on. Kelle jaoks oli Odessa "imetlusväärne paik", kus olid ühinenud mitmed kultuurid. Et Bernsteini ema oli lõpetanud Odessa konservatooriumi, pandi ka poiss muusikakooli. Kus ta kohtus oma tulevase abikaasa Friedaga.
Sõda sai saatuslikuks ja kannatusterohkeks ka tema perekonnale, kes natside eest esmalt Altai steppi põgenes. Sealt kutsuti tulevane kunstiteadlane armeesse ja suunati sõjakooli ning nooruk teenis Moskvas ja Moskva all. Edasi peatub autor sõjajärgseil aastail Nõukogude armee ridades Poolas, kus ta enda sõnul esimest korda sai tunda mittenõukogulikku elu.
Nagu ta ütleb, oli elukutsevalik hetkeimprovisatsioon. Ta astus noore kaasa Frieda mahitusel Leningradi ülikooli ajalooteaduskonna kunstiajaloo osakonda, mille ta hiilgavalt 1951. aastal lõpetas. Kuna aga marksistlik-leninlik antisemitism oli jõudnud kõrgemase faasi, ta juudina eriala tööd ei saanudki ning Bernsteinile pakuti tööd kolhoosiklubi juhataja kohta.
Sel põhjusel istus ta 1951 aasta juulis Tallinna rongi peale. Teadmata, mis teda ees ootab.
Suurema osa raamatust hõlmabki värvikas tagasivaade kunstielust nii Eestis kui ka Moskvas. Eraldi peatükk on pühendatud Juri Lotmanile.
Kuna ta 1995. aastal asus elama tütre juurde San Franciscosse, on ta nimi nooremale lugejale juba kardetavasti unustuse hõlma vajunud. Sest pärast emigreerumist pole ta Eestis käinud. Ka siis mitte, kui ta sai kunstiakadeemia audoktoriks.
Selles mõttes on ta mälestusteraamat "Vana kaev" eriti tänuväärne lektüür, mis heidab pilgu särava kunstiteoreetiku ellu, tema silmade avamisele siinses vabamas õhkkonnas kuuekümnendate sula ajal, sest ka Bernstein ise tunnistab, et Eestisse saabudes oli mingis mõttes täiesti „nõukogude inimene".
