Ruth Rendell, „Neetud tee", tõlkinud Maia Planhof, Eesti Raamat.
Inglise krimka austajal on alati õnn ja rõõm võtta pihku suurmeistri Rendelli raamat, eriti kui seda väga tihti ette ei tule. Igatahes on tore öelda taas tere peainspektor Wexfordile.
Teiselt aga... Huvitav, kas seal saareriigis on ideed otsa saamas. Antud teoses saab stoori alguse keskkonnaaktivistide meeleavaldustest ja hakkab edasi kerima. Just sama süžee, kuigi teise jätkuga, oli hiljuti Ann Grangeri krimkas.
Kingsmarkhami on plaanis rajada uus ümbersõidutee. Toimuvad meeleavaldused, kohale tuleb puurahvas, kes seab end metsa kaitsele. Samal ajal püütakse lähedal murakate vahel mäkrasid, et toimetada loomad uutesse elupaikadesse. Ja sealt murakapuhmaste vahelt ta leitaksegi - noore tüdruku hullusti lagunenud surnukeha. Loo peab lahendama peainspektor Wexford, kelle jaoks võtab juhtum vägagi isikliku pöörde, kui röövitakse ta abikaasa ja endast annab teada keskkonnaaktivistide rühm, kes nimetab end Pühaks Maakeraks.
Rendell on lahe, Wexford on lahe, lugu on lahe. Just sama saab öelda ka Grangeri ja inglise krimka kohta tervikuna.
Hurraa!
