Tõeline suur romaan

Kate Morton, "Maja Rivertonis", tõlkinud Tiina Tiiman, Varrak.

Uskumatult haaravalt kirjutatud tõeline suur-romaan, mis ühendab endas eelmise sajandi algusest pärit nostalgilise loo ning ülimalt realistliku, ent samas ikkagi poeetilise vananemise, elust eemaldumise kirjelduse.

Grace Bradley asus Rivertoni mõisa toatüdrukuks päris noore tütarlapsena - enne Esimest maailmasõda. Aastateks jäi tema elu tihedasti seotuks mõisnike Hartfordide perekonnaga, eriti nende kahe tütre, Hannah'i ja Emmeline'iga.
1924. aasta suvel, ühe särava seltskonnapeo ajal mõisamajas, laseb üks noor poeet end maha. Ainsateks tunnistajateks olid Hannah ja Emmeline ning ainult nemad - ja Grace - teavad tõde.

1999. aastal, mil Grace üheksakümmend kaheksa aasta vanusena veedab oma viimaseid elupäevi vanadekodus, külastab teda ühtäkki noor filmirežissöör, kes teeb filmi tolle suve sündmustest.

Ta viib Grace'i tagasi Rivertoni mõisa ja äratab ellu tagaplaanile surutud valusad mälestused. Üks pool romaanist ongi meenutus Grace'i noorpõlve lugu pulbitsevatest kahekümnendatest ja Edwardi-aegsete aristokraatlike privileegide viimastest päevadest, mille purustajaks saab sõda. See pole lihtne maailm - teenijate olukord on kohati raske ning härrasrahvale on nad rohkem mööbli eest, mida ei pandagi tähele. Just see annab Grace´ile esiotsa võimaluse saada osaliseks aristokraatia saladustes.

See, kuidas Grace´i lugu põimub ja ristub ja väändub kokku „perekonna" saagaga, on kaunis ja elegantne dramaturgia. Hetketi tabad end imeks panemas, kuidas selline konstruktsioon on suudetud nii orgaanilisena luua. Kuid arvesse võttes, et autor Kate Morton omab lisaks kirjandusele kraadi ka draamakunstis, ei ole see enam üllatav. „Maja Rivertonis" ongi väga filmilik või ka teatripärane lugu.

Romaan on tulvil saladusi - mõned saavad ilmseks, teised jäävad igaveseks varju, meenutades Daphne du Maurier' romantilist põnevuslugu. Samal ajal on see ka mõtisklus mälestusest, sõja hävitustööst ja kaunilt esile toodud vaade

põnevasse ajaloolisesse perioodi.
Teost on müüdud juba kümnes riigis ja see on muutunud Inglismaal bestselleriks number üks. „Maja Rivertonis" on elav, kaasakiskuv, põnevust ja kirge täis romaan köitvate tegelaste - ja lõpuga - mida lugeja niipea ei unusta.

Romaani väärtuslikum ja tõsiseltvõetavaim osa on aga just vana Grace elu ja olemise kirjeldamine. Grace jälgib teravalt, kuidas töntsistub tema samm, kuidas magamine hõlmab ühe suurema osa tema ajast, valmistades teda ette lõplikuks uneks. Nõnda on meenutused, mille juurde ta nüüd tagasi pöördub, täiesti orgaaniline osa tema teadvusest - Grace´i enda jaoks niisama reaalne, kui tänanegi päev. Valulikud on ainult ajasrändamise hetked ise.

Ma pole iial lugenud kaunimat ja samas usutavamat kirjeldust vananemisest ja surma eestoast. See annab julgust.


 

Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo