Loius McMaster Bujold, „Barrayar", tõlkinud Kaur Sinissaar, Varrak.
Ulmesaaga esimene raamat „Au riismed" oli nõks parem, sest süüvis sügavamalt vaimu ja võimu vastasseisu ning kirjeldas militaarühiskonna olemust. Kui esimeses osas saabub vaimse ühiskonna daam pärast seiklusi maailmaruumis meeste juhitud maailma ehk planeedile Barrayar, siis siin raamatus kulgeb tegevus maapinnal.
Olgem ausad, kirjaniku loodud planeet ja ühiskond meenutab liialt hiliskeskaegset Euroopa monarhismi ning sündmused toimunuks justkui kolme musketäri stiilis - riigipööre ja pagemine ja pääsemine, kusjuures seekord jahib Mileedi ehk daam hoopis äpardunud musketäre.
Ühesõnaga, saaga antud raamat on keeratud mingil määral põnevikuks ja poleks mingit vahet, kui kogu see möll - riigipöörde mahasurumine lapse päästmise kõrvalsaadusena - toimunuks neli sajandit tagasi ja seda kirjeldanuks Alexander Dumas. Kusjuures Barrayari ühiskonna olemuse selgitused on kohati Dumas'-laadsed, kuid õnneks lühemad ja selgemad.
Teisalt meenutab raamat mõneti Ann Grangeri krimkasid, kus peategelased peainspektor Markaby ja tema fiancee Meredith Mitchell. Jaa-jaa, just nii on. Ses mõttes, et nagu Markaby ei suuda detaile oma vahel kokku viia ega rahvaga rääkides uusi kilde leida ning kuriteod lahendab õrnem sugu, nii on ka planeedi troonipärija kaitsja lord Aral Vorkosigani teine pool Cordelia märksa tegusam. Ent erinevalt Markabyst hindab lord Vorkosigan abikaasa tegusid kõrgelt.
