George R. R. Martin "Fevre'i unelm", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.
Kõik need, kes raamatu esikaane pilti nähes loodavad kogeda järjekordset Tom Sawyer'i seiklust, saavad kiirelt ninanipsu. G.R.R. Martinil on lihtsalt loomuses lugejaid pidevalt üllatada või ninapidi vedada. Seega ei tohi lasta end häirida, kui autor mõne teile südamelähedaseks saanud tegelase kõige ootamatumal hetkel pikemalt mõtlemata lihtsalt maha lööb. Kel aga loo lõpuks eluvaim sisse jääb, selgub alles viimasel leheküljel. Selline on juba kord Martini stiil - ettearvatavalt ettearvamatu, võtke või jätke.
"Fevre'i unelm" keskendub peamiselt kahele teemale, mis vähe haaval teineteisest läbi põimuvad - XIX sajandi keskpaiga USA jõgesid kündvad üha kiiremad ja uhkemad ratasaurikud ja kõik nendega seonduv vastandatakse aegade hämarusest pärit mütoloogiliste olendite, vampiiridega.
"Videviku" saagaga pole siin suurt midagi ühist, sest Martini vampiirideks mitte ei saada, vaid sünnitakse. Nad on Maal elav omaette rass, kes vaid väliselt inimesi meenutavad. Tõsi, neilgi pole kihvu, ega hirmu küüslaugu, ristide ja pühitsetud vee vastu nagu Dracula laadsetel vereimejatel, kuid päevavalgust nad ei talu.
Justkui vürtsi lisamiseks lüüakse siinsedki vampiirid kahte leeri, millest üht juhib verejanule vastumürgi leidnud ja inimelu väärtustav tegelane, kes unistab oma rassi riismed kokku koguda ning otsida üles juba iidsetel aegadel unustusehõlma kadunud vampiirilinn. Temale vastanduv kahejalgne kiskja elab aga sõnaotseses mõttes kaose nimel - määramatult vana vampiir viibib suurema osa ajast justkui omas maailmas, ning näib, et ei teagi enam mida tahab, sest inimverdki otsib ta vaid vanast harjumusest.
Kui fantaasia pool kõrvale jätta, kirjeldab teos piisavalt huvitavalt lähiminevikku, et sobiks suurepäraseks illustratsiooniks, ükskõik kui kuivalt kirja pandud ajalooõpiku peatükile, mis räägib USA-s valitsenud orjanduse viimsetest päevadest, ajast, mil ühtedes osariikides olid neegrid juba vabad, samas kui teistes neid endiselt loomadena koheldi. Isegi vastasseisust sündinud kodusõda on raamatus ära märgitud.
