Jon Halliday ja Jung Chang, „Esimees Mao. Rääkimata lugu", tõlkinud Rein Turu, Varrak.
Maailm on iseenesest kummaline. Mao Zedong saatis oma tegude ja tegemata jätmistega Hiinas surma enam kui 70 miljonit inimest. Ja ometi kummardatakse teda (selle eest?) tänapäevani. Kummardatakse sedavõrd, et rahatähtedel on Mao pildidki. Tea, kas Eesti sajasele peaks Koidula asemel trükkima Lenini ja viiesajasele Stalini portree?
Siiski on see, miks Hiina esimees Maod senini austab, ainus, millele antud raamatust vastust ei saa. Kõik muu - kuidas Mao end võimule susserdas, parteimänge mängis, üleüldise näljahäda aastateks esile kutsus, kultuurirevolutsiooni läbi viis ja lõpuks hinge heitis, ühesõnaga kõik, on monumentaalses teoses põhjalikult kirjas.
Kogu Mao stoori on täiesti uskumatu. Ei saa neist hiinlastest aru. Raamatu esimese veerandi lõpuks on Mao vähemalt tosin korda ebasoosingusse sattunud, kuid alati osavate tõmmetega pinnale ujunud. Ka tõus absoluutsesse tippu, esimeheks ja jumaluseks, käis kõverteid pidi.
Pesemata (Mao ei käinud iial vannis ega duši all vaid treenerid küürisid teda rätikutega), ropp („Minu peer on sotsialistlik, meeldiva lõhnaga"), seksuaalmaniaki kalduvustega (keegi ei tea täpselt, palju neide tema voodist läbi käis), julm (kehitas isegi oma laste surma peale vaid õlgu ning inkvisiitoritel olnuks Maolt mõndagi õppida), küüniline („Kui rahval süüa pole, ongi hea, söövad vähem, see on tervislik") - aga valitses neljandikku inimkonnast ning tahtis valitseda maakera. Õnneks läks teisiti.
Hämmastav, kuidas on autoritel - Halladay on inglasest teadur, Chang tema hiinlannast abikaasa - on õnnestunud sedavõrd põhjalik materjal kokku koguda sealt, kus inimeste suud peaks lukus olema ja dokumendid seitsme luku taga.
Muide, Hiinas on antud raamat nii keelatud, kui keelatud olla saab. Ei liikuvat isegi piraatkoopiaid, kuigi teos on Hongkongis välja antud ka hiinakeelsena.
Ilmselt ei taha Hiina teada tõde. Kui maailma jaoks on Mao ebainimlike diktaatorite musternäide, andes mõneski Stalinile ja Hitlerile silmad ette, siis hiinlased peavad teda riigi ühendajaks ja jaapanlaste alistajaks.
Siiski hakkavad müüdid vaikselt murenema. Juba ütleb Hiina ametlik seisukoht, et Maol oli 70% õigus ja 30% ta eksis. Maost vigadest räägitakse juba lõunalauaski, kuid mitte avalikult, saati siis leheveergudel.
Seega suudab Mao, kes on teispoolsuses juba üle 30 aasta, endiselt Hiinat peos hoida.
Probleem miks Hiinlased Maod valjuhäälselt hukka ei mõista on mitmetahuline. praegu Hiina buumib, ning seega justkui sotsialistlik ja kommunistlik valitsemisviis, mis hiinlaste mõistes ongi demokraatia - min zhu - rahva võim. Esiteks ei juleta teiseks pärast 89 üldse eriti poliitikast ei räägita eriti lao wai - välismaalastega. On selline vaikiv ajastu.