Giorgio Faletti, „Mina tapan", Eesti Ekspress.
Nõndaks, sarimõrvarid on jõudnud lõpuks ka Euroopasse. Ja mitte ainult - isegi rikkuse südamesse ehk Monacosse, sest just ses kuldses vürstiriigis hakkab juhtuma.
Sarimõrvar, enesele tüüpiliselt, helistab raadiojaama, annab vihje ning peagi leitakse nülitud laip.
Kõlab kuidagi ameerikapäraselt. Kõlab. Ainult, et raamatu on kirjutanud Euroopas elav itaallane. Sestap pole antud raamatu puhul tegu ehtameerikaliku sarimõrva-action-üllitisega.
Esiteks: antud raamatus pole kordagi väidetud, et tapja on inimkonna ajaloo maniakaalseim mõrvar. Ookeanitagune kirjanik ei saa kohe ilma, et enda loodud persooni vähemalt sõnades Tšikatilost kordi hullemaks teha ja väita, et Rappija-Jack oli tegelikult poisike.
Teiseks: raamatus on taust personaliseeritud. Ehk siis Monacole ja seal elavatele inimestele ning kogu ühiskonnale on antud olemus ja nägu - paigad on tuttavad ja kõrvaltegelastelegi on hing sisse puhutud. Ameerika analoogsed romaanid keskenduvad enamasti vaid mõrvari tabamise protsessile ning isikustavad vaid tegelasi. Action võib toimuda ükskõik kus linnas, sest taust on anonüümne.
Kolmandaks: erinevalt tavapärasest ameerikalikust sarimõrva-actionist pole kaak, keda taga aetakse, mingi tundmatu tüüp, vaid üks meie seast.
Neljandaks: lisaks pealoole on arendatud paar kõrvalliini, mis lisavad raamatule väärtust ja värskust.
Erinevusi Ameerika analoogist on teisigi, ent, kui aus olla, võiks olla rohkem.
Kas ongi actionkirjanduses raamatut, kus ameerika politseinikud oleks kesised ja eurooplased ajaks asju joonde? Väga ei meenu. Ka antud raamatus juhtub Monacos viibima endine FBI agent, kes raske töö enese õlule võtab. Miks? Kas meie, vana maailma rahvas, oleme tõesti nii mannetud?
Ja miks on vaja ameerikapäraselt luua peategelane, kes on üksik ning leida talle raamatus paariline? Säärastest armuasjadest kubiseb ju iga ookeanitagune actionromaan. Miks ei võiks itaallane Faletti võtta eeskuju ameeriklannast Donna Leonist, kelle Veneetsia-krimkade peategelane on ääretult sümpaatne pereisa?
Kokkuvõttes: „Mina tapan" on parem, kui Ameerika keskmised sarimõrva-actionid, kuid parandamisruumi oleks küllaga.
No ei pea FBI meie mõrvu lahendama. Ei pea!
