Inglise kirjanik ja luuletaja Thomas Hardy on naturalismi voolu esindaja kirjanduses. Kuigi autor ise armastas end pidada ennekõike poeediks, moodustavad tema loomingu paremiku siiski talle maailmakuulsuse toonud romaanid "D´Urberville´ide Tess", "Casterbridge´i linnapea elu ja surm", "Tagasitulek kodupaika" ning tema kõige pastoraalsem ja helgema teos "Eemal hullutavast ilmakärast", mis nüüd lõpuks on tõlgitud ka eesti keele.
Nende romaanide tegevustiku on autor paigutanud pooleldi väljamõeldud maakonda Wessexisse - paika, milles võib ära tunda autori lapsepõlvemaa Dorsetis Lõuna-Inglismaal. Hardy peategelastel tuleb rinda pista kehvade olude, saatuse vingerpusside, oma kirgede ning paiga mahajäämusega.
"Eemal hullutavast ilmakärast" on lugu kaunist ja südikast, kuid põikpäisest ja tujukast Bathsheba Everdene`ist ning kolmest olulisest mehest tema elus. Esmalt kosib teda edutult vaene farmer Gabriel Oak, kes õnnetuse tagajärjel kaotab sellegi vähese, mis tal oli ning Gabriel on sunnitud vastu võtma lambakarjuse töökoha. Saatuse tahtel on Bathsheba vahepeal pärinud oma onu jõukal järjel farmi ning hakkab seda ise juhtima, mis oli viktoriaanlikul Inglismaal pehmelt öeldes tavatu. Gabriel asub tema juures ametisse ning peab olema tunnistajaks, kuidas Bathshebasse armub jõukas naaberfarmer Boldwood. Alguses plaanib Bathsheba temagi kosjad armastuse puudumise tõttu tagasi lükata, kuid otsustab siis ümber... Ja sel hetkel tuleb tema ellu veel kolmaski mees. Ohvitser Troy on kerglane naistemees, kelle võlude suhtes ei jää külmaks ka kauni Bathsheba uhke süda.
Raamatu pealkiri mõjub iroonilisena, sest selles pealtnäha idüllilises ja kauges maanurgas pole puudu täitumatutest unistustest, murtud tõotustest ja hingelisest vägivallast.
Lugeja ees avaneb kogu sealne elu oma tavade, ennustamise, uskumuste ja ebausuga, mida autor on kirjeldanud humoorikalt ja leebe irooniaga. Raamatu parimad osad on külameeste õhtused jutuajamised õllekruusi juures, mis meenutavad väga Selma Lagerlöfi loodud kavaleride seltskonda "Gösta Berlingi saagast". Pateetiline viktoriaanlik kirjastiil mõjub tänapäeva lugejale kohati ehk venitatu ja liiga kaunisõnalisena, kuid ikkagi on "Eemal hullutavast ilmakärast" meeldiv meenutus ajast, mil inimestel oli veel aega nii kirjutada kui ka lugeda. Rääkimata võluvast ekskursist ajastusse, mil aumõiste ning naiseks- ja meheks olemine tähendasid sootuks muud, kui tänapäeval.
