M.C. Beaton, „Apla naise surm", tõlkinud Marja Liidja, Tänapäev.

Aplus ajab hauda. Sestap tuleks elada jumalale meelepärast elu. Vastasel korral ei tasuks imestada, kuid kehvalt läheb. Teinekord väga kehvalt.

Šoti mägismaine konstaabel Hamish Macbethi ellu saabub just mõnus rahu, kus saab lihtsalt olla, kui hakkab taas pihta. Tommeli mõisahotelli saabub kaheksa lootusrikast Vallaliste Tutvumisseltsingu liiget et omavahel tõsisemat tutvust sõlmida.

Paraku lähevad asjad algusest peale lörri: paarid ei haaku. Ent see on väiksem viga. Kohale saabub tutvumisfirma pealt sajakilone kaasomanik, toosama ablas naine, kes valmis hävitama tosinate kaupa kooke ja kanade kaupa suitsukanu nii, et kreemi ja rasva pritsib.

Ühesõnaga, õgardluse etalon, kes asub meestele külge lööma arvates, et on vähemalt Venus, on kui vistrik nina otsas. Samas on see vistrik rikas ning annab rikkusest teistelegi teada. Mispeale leitakse ta surnult, suur punane õun suus, nagu meenutaks seapraadi.

Nüüd on Hamishi kord lavale asuda. Kusjuures tema suhted lossipreili Priscillaga soojenevad, kuid keema veel ei hakka.

Lõbus krimka, kus elutarkust leiab küllaga.

Olev Remsu, „Supilinna poisid", Tänapäev.

Sai tuttava tartlasega asjast räägitud. Teatas, et ei sallis suurt seda Supilinna kanti. Ehk siis esiteks pole aastatega midagi muutunud ja teiseks on Remsul õigus: kõrgklassi Tartu pidas Supilinna katku tõbilaks.

Ega kilulinlasel - no ei salli Tartu seda uhkeldavat Tallinna koos selle kõrkide asukatega - pole asjast suurt aimu. Vähemalt enne raamatu lugemist. Nüüd on. Supilinn = agul. Mis ei tee seda linnaosa väärituks. Pigem vastupidi. Ka kilulinnas oli Kopli ja Sikupilli ja Pelgulinn justkui omaette paigad, kus elasid erilised inimesed erilist elu ja kuhu kesklinlane nina väga ei toppinud.

Ent küsimus pole niivõrd Supilinnas, kuivõrd inimestes, kes seal pesitsesid. Ja need maalib Remsu lõuendile suurepäraselt. Kuuekümnendad. Gagarin on just kosmoses käinud ja kinnitab, et Jumalat ei kohanud. Nõukogude aeg seega. Kuid, nagu tundus, oli tol sulaajal ja Supilinnas pisut rohkem vabadust öelda, mis südamel.

Huvitav, kas tänapäeva noored üleüldse mõistavad toonast elu? Kui polnud telerit, lapsed elasid õues ja ajasid omi asju, poest polnud tühjagi saada ning komsomoli astumine või mitteastumine oli teema? Ega nad mõika suurt ka noorte toonasest kõneviisist, millel Remsu oma raamatus kõrvupaitavalt kõlada laseb.

Igatahes vanema põlve inimestele, möödus nende noorus kus iganes, pakub raamat äratundmisrõõmu ja soojust. Jah, just niisugused me olime. Elasime ja olime, armastasime ja kaklesime, nutsime ja naersime, võitsime ja kaotasime.
Ning kokkuvõttes ei saagi aru, kelle nooruslugu see on - loed küll Supilinnast, aga paralleelselt kerkivad mällu pildikesed enese minevikust.

Tänan, supilinlane, meie enese mälestuste eest.

John Grisham, „Theodore Boone: lapserööv", tõlkinud Anne Kahk, Varrak.

Grishami teine lapsadvokaat Boone'i saaga, kus teismelisel Theol pole vaja niivõrd kedagi kaitsta, kui pigem üles leida - tema südamedaam April, kui nii võib nimetada, kaob keset ööd teadmata kuhu.

Tegu on noorteromaaniga ja sellisena tuleb stoorit ka võtta - ei midagi sügavat, hea lihtne lugemine nendele vähestele noortele, kes teavad, mispidi raamatut käes hoida.

Väikelinn läheb neiu kadumisest muidugi ärevile ning ärevus kasvab, kui üks tõsine kaak vanglast jalga laseb ning linnakesse peitub. Samal ajal leitakse jõest laip.

Theod koos semudega ei häiri, et politseil nende abi pole vaja ning nii asutaksegi Aprili otsima. Siinkohal pole vist vaja mainida, kas otsing õnnestub või mitte.

Kuigi raamat on lihtne ja lapsemeelne, saavad noored mõtteainet piisavalt. Teemad, mida käsitletakse - eelkõige peresuhted - on tõsised. Samaga jagab raamat algteadmisi juriidilises vallas.

Ian Kershaw, „Saatuslikud valikud", tõlkinud Ehte Puhang, Varrak.

Järjekordne vaade minevikku, teise maailmasõja, õigemini sellele vahetult eelnenud aegadesse. Otsitakse vastust küsimusele: miks? Ja kas oleks võimalik olnud teisi otsuseid tehes üleilmseid tapatalguid ära hoida.

Raamatus on välja valitud kümme episoodi, neist viimane 1941. aasta suvest-sügisest, kui Hitler otsustas juudid viimseni hävitada.

Võib ju arvata, et võtmeroll ses sõjas oli Saksamaal, kes tuli, nägi ja kaotas. Ent kas läinuks kõik nii, kui Inglismaa poleks mänginud Saksamaa esimeste sõjasammude ajal oma poliitilisi mänge, Itaalia ja Jaapan jäänuks neutraalseiks, USA sekkunuks sündmustesse maailmarahu kaitsjana sama operatiivselt, kui praegu või kui Venemaa, rahu kaitsja, olnuks sõja algatajale vaenlane, mitte sõber?

Ajalugu ei saa ümber pöörata ja möödunut olematuks muuta. Ka ei saa ilmselt möödunust õppust võtta, sest tulevad uued ajad ning taas on vaja otsuseid vastu võtta, kuid muutujaid on sedavõrd palju, et ainuõige lahendus lihtsalt puudub.

Niisiis, maailm peab juhtunuga leppima, sest tagantjärele tarkus ei maksa küünemustagi.

Boriss Akunin, „Spiooniromaan", tõlkinud Veronika Einberg, Varrak.

Kui seda veel pole tehtud, siis oleks viimne aeg Akuninile omistada krimikirjanduse suurmeistri tiitel. Või mitte ainuüksi krimikirjanduse, vaid ka intellektuaal-actionkirjanduse, sest antud romaan kuulub just sinna kategooriasse (iseasi, kas säärast kategooriat üleüldse olemas on).

„Spiooniromaan" on eesti keeli esimene Akunini niinimetatud žanrite projektist, kus suurmeister loob ilukirjanduse alaliikide klassikalisi näiteid.

Paraku ei ole antud raamatus klassikaga miskit pistmist. Õigemini - raamat saab ilmselt klassikaks, kuid tegu pole klassikalise, vaid akuninliku spiooniromaaniga.

Mingil määral, aga tõesti riivamisi, meenutab „Spiooniromaan" Viktor Suvorovi „Maoõgijat", kui see kellelegi midagi ütleb, aga Akuninil on rohkem inimlikkust, kahtlemist, filosoofilisi dialooge jne.

Niisiis: Kevad 1941. Saksamaa on kaotanud aega Jugoslaavia vallutamiseks, kuid otsustab siiski Venemaale tungida. Ent selleks oleks vaja vastasele teada anda, et rünnakut ei toimu. Ülesanne antakse agendile nimega Wasser.

Samal ajal Venemaal ehk N.Liidus ehk vastuluures pannakse kiirelt kokku Saksamaa suunal töötav grupp, sest see suund oli pärast mittekallaletungi lepingut laiali aetud. Gruppi satub noormees, sportlane, saksa keele oskaja, komsomol, ühesõnaga progressiivne tulevik. Nimi: Jegor Dorin. Ehk siis otsene seos Van Dornide ja Fandoriniga.

Gruppi juhatab seltsimees Oktjabrski, ent vaatamata nimele, mis on välja teenitud, on tegu mõtleva inimesega. Laiemalt mõtleva inimesega, mistõttu pole ta ei liha ega kala, nagu venelased ütlevad. Ühest küljest kommunist ja vastuluure töötaja, teisalt liiga teadlik element. Samasugune on ka Dorin. Ehk siis paras paar filosofeerimaks sotsialistliku riigi olemuse teemadel.

Ühel hetkel tuleb mängu rohesilmne tütarlaps, kes usub pigem jumalat kui nõukogude võimu ja lööb samuti Dorini maailmapildi sassi.

Peamine on siiski Wasseri tabamine, mis ei lähe sugugi libedalt ning lõpeb... Vaat siinkohal tuleb õlgu kehitada, sest otsest vastust pole.

Raamatu lõpp on akuninlikult mõistmatu, kuid lahendus saabub alles viimase lisas: selgub kogu tõde Isamaasõja sõja alguse kohta.

Juta Raudnask, „Samba, sake ja tšillikaun", Varrak.

Vaat võtab üks noor perekond, kena viiene plikatirts noorimat põlvkonda esindamas, ette ja teeb tiiru ümber maailma. Aga mitte kiiruse peale, et 80 päevaga, vaid rahulikult, aastaga. Seejuures pole eesmärk nautida elu hotellides, vaid pesitsetakse rahva seas, peredes, mis avab antud maa olemuse märksa paremini, kui turistile.

Naisterahvad, kes antud raamatut lugesid, teatasid, et see kuulub kenasti sarja üldnimetusega söö-palveta-armasta, kuigi palvetamist ja armastamist nõnda palju ses teoses pole. Söömist aga küll.

Ühtviisi on tegu nii kultuuri kui söögireisiga, sest iga maa toitumistavadele pannakse kopsakas rõhk. Ja taas - lisaks niinimetatud väljassöömisele, süüakse kodudes, ja mitte ainult ei sööda, vaid ka valmistatakse roogi üheskoos perenaistega. Kusjuures toidu hing seletatakse lahti, valmistamise põhimõtted samuti, retseptid on kenasti juures ja pildid kah. Süüakse kõike alates lutikast lõpetades maoga.

Käiakse seal, kuhu igaüks ei pääse, süüakse seda, mida igaüks suhu ei pistaks... Eksootika!

Ja mis raamatule erilist siirust ja väärtust lisab: kõike on vaadatud tavainimese, mitte köögi või turismiinspektori pilguga.
Ehk nagu autor ise selgitab: „Selle raamatu kaante vahele mahuvad meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tokyo kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas, palju uusi sõpru võõrastelt maadelt ning kuhjaga maitsvaid retsepte, mille aasta jooksul peredest kaasa saime."

Lahe, lihtne, loetav. Tõeline meelelahutus, selle sõna parimas mõttes. Ei mingit kõrgkultuuri ega võõrsõnu.

Ah jaa, veel üks asi: kui tihtipuhku jätab mittekirjaniku tekst, loo ülesehitus, rõhuasetused ja muu säärane soovida, siis antud juhul mitte. Aplaus!

Robert van Gulik, „Mõrv Kantonis", tõlkinud Kersti Unt, Tänapäev.

Taas kohtunik Di ja Hiinamaa sadu aastaid tagasi. Ja muidugi mõrv, nagu pealkiri ütleb. Õigemini tuleb Dil, kes on jõudnud haljale oksale ehk pealinna kohtu eesistujaks, saadetakse Kantonisse kadunud riigiametniku juhtumit uurima.

On, mis ammuses Hiinas tänapäeva vanas maailmas on samad - soov ametiredelil trügida võimalikult kõrgele vahendeid valimata ja ka naisterahva võlud, mis viivad meestel viimse vere ajudest.

Mis aga seksuaalkäitumisse puutub, siis Hiinas olid justkui kestev seksuaalrevolutsioon, nagu raamatust selgub. Vaid mõni ükski naisterahvas tegutseb raamatus, riided seljas. Enamus on rõivastatud pehmelt öeldes napilt ning valmis kõigeks.

Aga jah, kohtunik Di lahendab mõrvad ning keegi saab õnnelikuks, keegi mitte. Igatahes Hiina riik jätkab eksistentsi.

Ühelt poolt on see elulooraamat nagu viimasel ajal neid ridamisi ilmunud. Algab lapsepõlvest ja läheb üle armumiste (Toomas Leius jt praegu vähem tuntud nimed) abielude, armukeste ja alkoholini. Kuni jõuab rahuneva vanaduspõlveni välja.

Siit leiab hulga - peamiselt küll väga episoodiliste tegelastena - Eesti meelelahutusseltskonna tippnimesid. Mis pole muidugi ime. Kristi tollane abikaasa Raivo Tammik oli Eesti džässi tuntumaid (noori) iidoleid ja tema põgenemine Saksamaale 1975. aastal tõeline sensatsioon, mida ka kohalik ajakirjandus maha ei saanud vaikida. Nagu seda paljude hilisemate Läände siirdunutega teha sai.

Tammikute põgenemine sai teoks KGBs töötava tuttava tausta toel, selgub raamatust - kuulujutud sellest olid Tallinnas juba ammu levinud. Kuid mida ei teatud, oli Oscar Petersoni mänedžeri tugi. Temalt pärines ka 5000 dollarit, millega Tammikud end Saksamaal sisse said seada. Sest üllatavalt olid, vähemalt väidab seda Kristi Tammik, sealsed sugulased-tuttavad põgenike tulekule vastu ja soovitasid Eestisse tagasi tulla.

Huvitavama, kuid siiski igavalt ebasensatsioonilise osa raamatust moodustab Münchenis tegutsenud Vabadusraadio eesti osakonna tegevus ja siseintriigid, sealhulgas ka praeguse presidendi iseloomustus. Kohati on püütud kätte tasuda neile, kes kas ühe või mõlema Tammikuga halvasti käitusid või koguni nende rahakoti kallal olnud.

Niisiis: raamatus on huvitavaid (kuigi suuresti kontrollimatuid) seiku ohtralt. Aga tublisti ka ballasti, mis lugejale vähem huvi pakub.

Kokkuvõtteks - lugemist jätkub ja kergesti ei kipu raamatut käest panema. Iseasi tõesti, kas kõike - ka Läände põgenemise peamise motiivina toodud parteisse astumise survet - ikka lõpuni usaldada saab.

Tom Wood, „Palgamõrvar", tõlkinud Matti Piirimaa, Sinisukk.

Palgamõrvaritest on ikka kirjutatud. Üldiselt on nad positiivsed kujud, kui mõelda Harri Nykäneni Raidi lugusid (mida kahetsusväärselt on eesti keelde tõlgitud vaid kaks) või näiteks Lawrence Blocki raamatut „Palgamõrvar" (mida tasub kindlasti lugeda, sest too, kes seal inimesi notib, on osatud sümpaatseks selliks manada).

Nüüd siis uus mõrtsuk. Nimetagem teda Victoriks, nagu raamatus, kuigi pole selge, kas see on ta õige nimi. Ent nimi sobib hästi: Victor ehk võitja. Mees, kes on ääretu professionaal ning suudab igas olukorras end elus hoida.

Tegelikult on stoori väga lihtne: Victor teeb lihtsalt uue tööotsa, nottides maha ühe lätlase ja võttes temalt mälupulga, mis tuleb tellijale üle anda. Ootamatult hoomab ta hotelli naastes kahtlasi kujusid, kes, nagu selgub, tulid hoopis teda kõrvaldama. Läheb märuliks. Kaheksa (pool)proffi ühe (täis)profi vastu. Tekib hunnik laipu ning lugu hakkab samas stiilis edasi kerima.

Ühest küljest nagu James Bondi ehk lehekülgedepikkusi võitlusstseene, kuid teisalt on kogu tegevus väga professionaalselt ja selgelt lahti seletatud, et miks ja kuidas.

Selleks, et jõuda asja tuumani, tiirleb Victor, saades abiliseks veetleva naisterahva, kes kahjuks teispoolsusesse kaob, mööda Euroopat, põigates ka Eestist läbi. Kusjuures Ida-Virumaa kirjeldus pole just armastusväärne.

Hävitamistöö on raamatus tihe, kuid lõpuks ei saagi aru, kes on see hea või kes on paha. Ei saaks justkui palgamõrvari poolt olla, kuid ega teisedki mingid kingitused ole.

Ühesõnaga ehtne meestekas just neile, kes armastavad actionit. Midagi Ludlumi sarnast.

Raivo Seppo, „Pangajooks", Eesti Raamat.

Paremat aega poleks raamatu „Pangajooks" ilmutamiseks võinud välja mõelda. Tegu on ulmeteosega, kus Eesti orjarahvas - just selleks meretagused meid peavad - ühtäkki külakooli õpetaja eestvedamisel Rootsi pankade vastu välja astub. Ulme ses mõttes, et tegelikus elus on ori alandlik, maksab pangaprotsente, lubab rahaautomaate likvideerida ja miljoneid välja viia, sest kuidas muidu härrasrahvas oma riigis sotsialismi üles ehitada saaks?

Eks see tuli eestlaste tuha all hõõgu. No kaua võivad Rootsi pangad meid röövida. Igatahes antud raamatu autoril lõid leegid viimaks lõkendama ning ta pakub välja lähituleviku stsenaariumi, mis võiks ka täide minna. Kui eestlase nõnda orjarahvas poleks.

Viimseid piisku on karikasse tilkunud küll ja veel ent kas on karikas hiiglaslik või rahval ükspuha. Pangaautomaatide kaotamised, teenusetasud, miljonite ja miljonite väljaviimine, et lahetagusel härrasrahval oleks parem oma sotsialismis elada.

Antud raamatud saab ühel mehel, külakooliõpetajal, hing viimaks täis, kui V-pank enam kui kaks aastat tagasi teispoolsusesse läinud emale kirja saatis: et pakume teile kui seeniorile soodsalt seda ja teist.
No tahtis külaõpetaja pangajuhilt teada, kas tollel häbi kah on, aga muidugimõista sai vastuseks: söö savi, ole vait ja kasvata meile kasumit.

- - -

Pangad kontrollisid nii riigis kui üksikisikus kõike. Nende osavõtlikkus väikese inimese suhtes oli mammalikult liigutav, nad tahtsid teada ja seada iga tema sammu, ja kui see kuradi rott juhtus laenu võtma, vajus pank vaalana tema üle. Ta koostas iga viimase kui väljamineku kava, valis oma orjale dieedi, miinimumriietuse, miinimumelu, arvestades kõigi ta tulude paigutamise, millest muud järele ei jäänudki kui andam pangale.

- - -

Aga vaat ei söönud see kooliõpetaja savi, vaid asutas Facebookis rootslaste V-panga vastase aktsiooni, millega hakkasid liituma kümned, sajad ja tuhanded.

Ühel hetkel jõuavad meretagusedki järeldusele, et kui matsirahvas paisu valla lööb, ei peata tulva miski. Ei oleks muidu eestlased vabadussõda võitnud ega Moskva alt end vabaks laulnud. Ja see ajab neid närvi. Orjade ülestõus!
Jah, eestlased on Rootsi pankade jaoks, nagu raamatus kenasti kirjas matsirahvas, kelle ülesanne ongi härrasrahvale viimne kui sent hinge tagant ära anda.

- - -

„Neetud eestlased otsustasid alustada ülestõusu meie vastu. Naeruväärne! Kogu nende olemus, nende pseudoriik, ajaloolise arusaamatuse tagajärg on piinlik kõrvalekalle. Nad ei vääri formaalsetki iseseisvust."

- - -

Raamatus on elu. Tegelik elu. Pangaorjade südantlõhestavad lood, V-panga eestlasest juht, kes on loll, kuid alandlik, poliitikud, kes lakuvad rootslaste taguotsa, keeled pruunid, kuid lähevad lõpuks rahvavooluga kaasa, sest nii on neile kasulikum... Pisut actionit, kui Rootsi pangahärrad saadavad probleemi lahendama albaania maffia...

Ent kokkuvõttes on „Pangajooks" siiski ulme. No ei hakka orjarahvas iial Rootsi härradele vastu, vaid on valmis ja nõus aegade lõpuni neid oma viimsete veeringutega toitma.

Ja oma, rahvusliku ja eetilise panga loomist, nagu raamatus kirjas, ei toimu iial.