Sass Henno, "Homse maailma kirjanikud. Esimesed 10 aastat", Marketing Communication Alliance OÜ

Ikka uudsust taotlev Sass Henno on maha saanud Eesti esimese firmaromaaniga, mis jutustab 1993. aastal Tallinnas asutatud Proeksperdi-nimelise IT-ettevõtte töötajatest ja nende vägitegudest. Raamat tutvustab firma eduloo esimest kümmet aastat alates sellest, kui Mustamäel Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi keldris lükkas üks sõpruskond teaduri ja visionääri Raivo Vilu algatusel käima Eesti esimese startup'i. Nüüdseks on 140 töötajaga Proekspert üks osa igal mandril tegutsevast mitmekümne tuhande töötajaga kontsernist Danfoss.

Tõenäoliselt oli kuskil mingi raamatupidaja, kel sai trükimasinast kõrini ja kes ärkas ühel hommikul tundega, et printida on vaja. Keegi ärikas aga avastas, et ta ladu on tühi, ega suutnud meenutada, kas kaup on müüdud, maha joodud või varastatud. Järsku tekkis tal vajadus tarkvara järele.

Eestiski tekkis taasiseseisvuse algusaastatel nõudlus teenuse järele, mis paneks omavahel suhtlema andmed, inimene ja arvuti. Nutikamatel poistel avanes võimalus teha custom soft'i ehk kohandatud tarkvara. Nii magasid need hakkajad noormehed päeval eelmainitud keldris ja kirjutasid öösiti koodi. Vahel raha, vahel tasuta õlle, vahel kogemuse saamise eesmärgil istuti bridžiõhtul tutvutud pangaasutajaga koosolekulaua taga ja arutleti tarkvaraarenduse üle, samal ajal kui pangategelinski oma relva puhastas.

Konkurentsis suurte tööstusriikidega Eestil erilisi šansse polnud – pole meil toorainet ega energiat, ei leidu ka nii hulgaliselt odavat tööjõudu. Põllumajanduskonkurentsis on parema kliima ja mullastikuga piirkonnad meist iga kell paremad. Kuus kuud sitta suusailma ja kõigest korruselamute mõõtu mäed turistide horde siia ei meelita. Ka hollywoodlikku meelelahutustööstust me luua ei suudaks. Ainus, mis tööstuse, turismi ja meelelahutuse kõrval üha kiiremini ja kiiremini areneb, on informaatika ning sellega suguluses seisev sidevaldkond.

Informaatika arenguks on vaja avatud ühiskonda ja ajupotentsiaali. Proeksperdi meeskond on on osanud ajupotentsiaali suurepäraselt rakendada: esimese kümne aasta jooksul töötatatakse välja sularahavabu lahendusi, pakutakse parklahalduritele mobiiliga avatava tõkkepuu teenust, tehakse Sonerale kvaliteedikontrolli, leiutatakse suitsetamisvastane arvutimäng jne.

Kõik ei ole muidugi sujunud viperusteta. Riigiga asjade ajamisel käib kaasas needus: nii kui ametnikud vahelduvad, kiiluvad kõik projektid kinni. Eneseusk ja töötahe aga viivad sihile. Proeksperdi programmeerijad ehk progejad ei salga, et töö on neile kõige kallim. Ettevõte seisab uute maailma parandavate projektide lävel: tal on oma osa selles, et päikesepaneelide energia tarbijasõbralikuks muutuks, et kasulikud bakterid aitaksid toota mullijooke, et pangaasjad lihtsamad oleksid ja et me saaksime muretult mobiiliga parkida.

Romaani lugema asudes kõhklesin, kas see ka minusugusele humanitaarile midagi pakub. Minu silmis on mobiiltelefonidki imeloomad, keerukatest arvutisüsteemidest rääkimata. Rõõmuga avastasin, et raamatu nautimiseks ei pea progemisele pihta saama. Sass Henno suudab ühe firma loost, tõsielusündmustest, kirjutada üllatavalt põneva ilukirjandusliku teose, mida vürtsitab mõnusalt mahlakas keelekasutus. Iroonilise suhtumise Eestisse kui IT-riiki kaotab see raamat kiirelt. Tunnen tänasest päevast tõesõna (meie) progejate ees aukartust.

Progejad mõtlevad välja lahendusi, mida inimkond vajaks. Nad annavad uue nägemise neile pimedatele, kes ei tea, milliseid võimalusi homne maailm pakub. Täna loovad nad koodi, homme sünnib sellest süžee. Progejad on need, kes puhuvad seadmetele sisse hinge. Nad on mõtlejad, loojad, testijad – homse maailma kirjanikud. Progejad teavad teistest paremini, kuidas maailma muudavad teod, mitte sõnad. Aga sõnad toovad nende tegemised inimestele lähemale.

Gunnar Männik, "Luuletused lastele"

Eesti jalgpallikoondis alustas 2008. aasta septembris 2010. aasta MMi valiksarja mängudega Liege'is Belgia ning Zenicas Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Tegu oli kohutava võistlusreisiga.

Mängus Belgiaga - Eesti võitles tublisti, aga kaotas 2:3 - sai ränga peavigastuse keskkaitsja Andrei Stepanov. Vaatepilt, kuidas oimetu sinises särgis jalgpallur kanderaamiga kiirabiautosse kantakse, oli verdtarretav.

Järgnes peaaegu sama hull kogemus. Mäng Bosniaga toimus Zenica staadionil, mis on tõeline jalgpallipõrgu. Kuidas muudmoodi kirjeldada staadioni, mille ühele seinale on suurelt kirjutatud "Sex, drugs & football violence!" (ing k "Seks, narkootikumid ja jalgpallivägivald!")?

Põrguvürstid Eesti koondisele ei halastanud. Usutavasti tingituna Stepanovi õõvastavast vigastusest olid Eesti jalgpallurid duellides pelglikud ning Bosnia ja Hertsegoviina tampis puuri palle täis. Eesti kaotas 0:7 ning kui pressisektori ümber istunud kohalikud jagasid lahti, et tegu on eestlastega, irvitati meie üle nii laia suuga, mis teinuks au ka Mick Jaggerile ja Steve Tylerile.

Mängust kirjutasin artikli, mille juhtlõik oli: ""Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus," kõlab ütlus. Eesti vutikoondise fännidel tuleb edaspidi valmis olla olukorraks, kus kogetakse mõlemat korraga. Bosnia ja Hertsegoviina tagus Eesti tulemusega 7:0 murust madalamaks. Häbi oli. Väga häbi."

Kuidas on selle kõigega seotud jalgpallikoondise arsti Gunnar Männiku raamat "Luuletused lastele", küsib raamatublogis ootamatult jalgpalliga kokku põrganud kirjandushuviline? Nimelt kirjutas Männik osad raamatus olevad luuletused just tolle reisi ajal ja luges neid soovijatele ka ette.

Päev pärast 0:7 kaotust Müncheni lennujaama kohvikus aega surnuks lüües palusin Männikul see "pirniluuletus" (luuletus "Kaks ussi", lk 66) mulle veel kord ette lugeda. Männik oli lahkelt nõus ning ilmnes, et doktor suudab inimest hädadest - Eesti meeskonnast hooliva inimesena oli 0:7 kaotuse järel ikka väga halb olla - vabastada ka sõna abil.

Eesti vutikoondis pole pärast toda korda enam ühtegi mängu kaotanud enam kui nelja väravaga. Loodetavasti ei kaota kah. Aga Männiku muhedad luuletused koos Tallinna Ühisgümnaasiumi õpilaste joonistustega on ka muudel hallidel hetkedel väga heaks abiks. Mõeldud küll lastele, aga kinnitan, et toimivad ka täiskasvanute peal.

Lauri Teder, "Mullikile", Värske Rõhk

Kui tihti tunneme õhtul koju jõudes rõõmu sellest, et ükski päeva jooksul kohatud inimestest ei üritanudki meid mõrvata? Või et meil õnnestus kõik üheksateist korda terve nahaga autotee ületada? Et meie veri voolab ikka ohutult soonte sees, samas kui uudistesaadetes räägitakse kümnetest hukkunutest, kel täna sama hästi ei läinud? Sellises suunas ajendab lugejat mõtlema Tartu Ülikooli kirjandustudengi Lauri Tederi esikluulekogu.

Poolsada luuletust sunnivad kaasa mõtlema ja pakuvad – iseäranis (hinges) noorele lugejale – äratundmisrõõmu. Kes meist poleks kunagi tundnud, et oma tühjade rahataskutega ei meeldi ta ahnele linnale mitte üks raas või et mõnel päeval pole meil kalli inimesega mingit kontakti ja meie jutus on vaid püüdlus mitte vaikida? Kes poleks lasknud oma pilgul kellegi silmadesse sulada, mis siis et sõbrad meid selle eest hoiatavad?

Kuigi teemad, mida noor autor käsitleb, peegeldavad siin päikese all alles oma kohta otsiva inimese tüüpilisi eksistentsialistlikke muremõtteid, ei ole tema stiil rusuvalt melanhoolne, vaid mänglev, vürtsitatud iroonia ja kerge huumorigagi. Ei ole ka naiivset romantikat, vaid väga elulised tähelepanekud, ehkki väljendatud kaunilt poeetilises keeles.

Soojusega kõneleb tallinlane Tartust – unisest kookonist toomepealses punases lossis, kus kõik on nii lihtne. Teder puudutab ka isamaa-armastust, ehkki eesti rahvas on tema meelest kaotanud sarved ja jäänud koju muutuvat maad ja ilma tareaknast põrnitsema. Ta valutab südant, et võime kaduda keeleta ja ajaloota kokteili, sest eestlusest on jäänud järele peamiselt hirm venelaste ees.

Elu üle virisemist neil 70 leheküljel aga ei kohta. Kõlama jääb eluterve juhtmõte: tuleb rõõmu tunda pisiasjust ja püüda korrakski lahti lasta materiaalsetest ihadest, et meile ei vahiks peeglist vastu šampanjasilmne kiskjailme. Lõppeks on üksteise võidu mammona kokkuajamine ju sõda, milles kõik langevad ja mitte keegi ei võida.

Eks ole just hirmpika talve välja vahetanud kevad hea aeg mõtisklemaks alguste ja lõppude üle, lugedes mõne omaenda elukevadet nautiva autori poeesiat. Nagu ütleb Tedergi, sulame me kevadel lume alt välja nagu laibad, mis väetavad suve alguse moone. Õhuke luulekogu, mille lugemiseks kulub paar tundi, on kevadväsimuse küüsis vaevlejale jõukohane mõtteväetis.

Rein Kilk, "Armastus e-postis", Ilmamaa Kirjastus OÜ

Võiks öelda, et ei ole midagi uut siin taeva all, kuid seda ütleks pigem sisu, mitte vormi kohta.

Olgugi, et tegemist on võib olla taaskord oma mehelikkuse ja surematuse otsimisega läbi nooruse ja kauni naisekeha on raamat huvitav. Huvitav on näha nii igapäevast suhtearengut nii ebatavalises ja haaravas luulevormis. Samas on meie tunne alati meie jaoks nii kordumatu ja nii tähtis ja oluline. Meeldiv on ka autori võime leida oma tegusale sublimatsiooni energiale rakendust. Sageli on just mehed need, kes otsivad erinevaid asendustegevusi nagu töö ja äri edendamine, kaotades ära tasakaalu oma tunnete ja tegelike eluväärtuste vahel. On suur kingitus olla loominguline ja mitmekülgne.

Mis juhtuks maailmaga, kui kaoks armastus. Selles miljonivarjundiga elus on meil alati üks tunne, mis mõjub, kui rahustav palsam igale haavale. Kuigi vanemaks saades me teame juba eos, et see võib olla ei ole see päris õige objekt, on ta alati suund, mis paneb meid hõiskama, laulma ja looma.

Me ei taha mõelda, et võib olla on see nooruse ihalus, kompensatsioon kõikide valude ja ebaõnnestumiste leevendamiseks, või lihtsalt üks igatsus millegi järgi, mida isegi täpselt nimetada ei oska.

Armastage subjekti mitte objekti. Armastage armastust ennast! Siis ei lange lehed puult, siis ei ole teesklust, petmist ja kaeblemist.

Jah, see on raamat otsimisest, kulgemisest ja elust. Me vajame tunnet, et tunda ennast elusana. See on sõnum meile kõigile.

Tarrvi Laamann "Minu Jamaica", Petrone Print. OSTA RAAMAT SIIT!

"Pole probleemi!" teatab alapealkiri populaarse Minu-sarja järjekordse raamatu kaanel, rõhutamaks Jamaical valitsevat easygoing- elustiili.

Kahtlustan, et Laamannigi eesmärk oli oma lihtsalt-kulgen kirjutamisstiiliga anda edasi saareriigis valitsevat õhustikku ja luua lugejas ehedat kohalolekutunnet, paraku aga tekkis minul seda mõnulev-laiskleval viisil (autori enda määratlus) kirjapandut lugedes kahtlus, et tegemist on pigem blogi kui raamatuga. Tõdemused stiilis a la muusika saatel lähevad toimetused tõesti libedamalt ning Jamaical valitseb autori jaoks täiesti uudne ja huvitav kultuurikesskond, vaid süvendasid seda vildakat veendumust. Trükituna eeldaks veidi terasemaid tähelepanekuid.

Raamatu oluliseks plussiks on aga pildialbum - autori ksülograafias ehk puulõiketrükis talletatud Jamaica-emotsioonid ja reggae-muusikast sündinud mõtted. Tegelikult pole selles ka midagi üllatavat, sest "Minu Jamaica" autor ongi ju tuntud kunstnik, mitte kirjanik.

Kui minusugust tüüpilist laiatarbe-turisti "Minu Jamaica" just seljakotti pakkima ei innusta , siis rhythm-n-blues`i ja reggae-fännide soov osaleda ka ise sellel Kariibi mere saare suurimal reggaefest´il raamatut lugedes tõenäoliselt ainult tugevneb. Kes on käinud ühelgi igakuistest Tallinnas Von Krahlis toimuvatest Bashment`ildest, teab, et neid fänne pole sugugi vähe. Nii, et pole probleemi - küllap jagub lugejaid ka ilma minuta piisavalt.

Mirjam Johannes, „Minu Toba" , Petrone Print. OSTA RAAMAT SIIT!

„Toba? Mis Toba?" oli mu esimene pähe hüppav mõte raamatu nime nähes. Julgen arvata, et neid, kes minuga sarnaselt sellest Argentiina ja Paraguay piiril asetsevast väikelinnast esimest korda kuulevad, on palju. Ometi ei kiirustaks ma raamatut soovitama neile, kes sellest kohast ristipõiki teada tahavad saada, vaid pigem neile, keda huvitab vabatahtliku elu Lõuna-Ameerikas.

Sarnaselt minu vabatahtiku kogemusele, kinnitab raamatki, et algul lubatu erineb kohapealsest elu-olust ikka nagu öö ja päev. Ning et normaalsed elamustingimused tähendavad kohalikus kontekstis aga külma ja kõledat korterit, koerakakat täis katusega. Vaatamata mõnele tütarlapsi tabanud kahetsushetkele, ei heidutanud see aga eestlestest punapead ja blondi, kes pidid sellistes tingimustes elama 6 kuud.

Ütlen ausalt, Tobast jääb kurb ja natuke räpane mulje, millesse lisavad aga sära kohalikud väiksed jõmpsikad, kes elavad hetkes, muretsedes ainult sellepärast, miks vabatahtlikutega tihemini Simpsoneid värvida ei saa. Omajagu asju saaks ju vanemad siiski seal vaeses linnakeses ära teha, kui vaid „valesid" valikuid poleks. Näiteks ostetakse järelmaksuga telekas, videomakk, telekamängud ja muusika taktis värvilisi diskotulesid vilgutav hiigelkõral. Samal ajal ei jagu kõigile pereliikmetele tekke ja voodeid! Kas pole tore?!

Kui autor õppis ennast poole aastaga võõrsil paremini tundma, siis enda sõnul ta kohalike laste seest kõike välja ei õnnestunud uurida: „Me teame, et nii mõnedki seitsmeaastased tüdrukud kimuvad himuralt teiste äravisatud sigaretiotsi. Me teame, et peale oma nime ei oska paljud lapsed üldse midagi kirjutada. Me teame ka, millisetele vanematele peale veinijoomise ka oma laste käekäik korda läheb. Aga see on ka kõik. Millest need lapsed unistavad või kelleks saada tahavad, pole meil õrna aimugi."

Kui aga hiljuti ilmunud ja samuti vabatahtliku poolt kirjutatud „Minu Keenia" oli täis põnevaid lugusid vabatahtliku tööst ning andis põhjaliku ülevaate olukorrast riigis, siis tundsin, et Toba puhul jäi miski nagu vajaka. Võib-olla on Toba lihtsalt liiga väike koht, et sellest terve raamat kirjutada?!

Teist korda käsi seda raamatut uuesti lugema ei tõuse. Kui lähed aga juba Lõuna-Ameerikasse vabatahtlikuks, loe läbi.

Rex Stout, „Vaikinud kõnemees", tõlkinud Toomas Huik, Elmatar.

Et need Rex Stouti raamatud ses Öölase sarjas ka otsa ei lõpe... Mis on hea, sest Stout ehk siis tema Nero Wolfe'i lood on alati kindlapeale minek. Sa tead täpselt, mida saad. Saad mõnusa lugemise.

Tegelikult on „Vaikinud kõnemees" ilmunud eesti keeli varemgi, enam kui kaks kümnendit tagasi. Raamatut uuesti pihku võttes selgub meeldiv tõsiasi, et varasem lugemine pole mälusoppidesse just palju talletanud. Üht-teist tuleb justkui tuttav ette, kuid ei midagi olulist. Mis tähendab, et raamatute kogumine tulevaseks pensionipõlveks, korduslugemisteks, on hea idee.

Kui antud teosest rääkida, siis kulgeb Wolfe'i juures kõik vanaviisi. Ühel hetkel saab pangaarve tühjaks ja maailma parim detektiiv on sunnitud tööd tegema. Wolfe'i õnneks, hukkunu kahjuks, notitakse töösturite assotsiatsiooni koosviibimisel maha seal kõnet pidama pidanud Riikliku Hindade Reguleerimise Ameti peadirektor.

Töösturitel on piisavalt raha, et maksta Wolfe'ile kopsakas honorar, kui too mõrvari leiab, sest vastaspoole - ja seda hindade reguleerija on - harvendamine rikkureid populaarsemaks ei tee.

Möllu on mõistagi palju ning asi kisub suisa nõnda hulluks, et Wolfe hakkab politseinikega kaklema, kuid, mis peamine - loobub suurejoonelisest honorarist. Ent nahka Wolfe endal üle kõrvade tõmmata loomulikult ei lase.

Lõpetuseks: pole ime, et Öölase sari populaarne on - raamat maksab kõigest kaheksa euro alla ning selle raha eest on väärt lugemist küll ja veel.

Sandra Brown, „Karm tüüp", tõlkinud Marja Liidja, Ersen. OSTA RAAMAT SIIT!

Töökaaslased, sõbrad ja armukesed tunnevad Dodge Hanleyt kui eradetektiivi, kes ei lase seadustel ja reegleil end segada - ei töös ega ka eraelus. Kui ta murrab kellegi südame või rikub seadust kurjategija püüdmiseks, teeb ta seda kõhklematult ja kellegi ees end vabandamata.

Sellepärast on Hanley esimene inimene, kelle poole pöördub Caroline King - naine, keda mees pärast kolmekümneaastast lahusolekut ikka veel alatasa unes näeb - abi palumiseks, kui meeltesegaduses jälitaja üritab tappa nende tütart... Tütart, kellega Dodge ei ole kunagi kohtunud.

Hanleyl on varuks hulk põhjendusi, miks Caroline'i abipalvele mitte vastata, aga ka üks mõjuv põhjus jätta pooleli muud käsilolevad tööd ja ettevõtmised, istuda lennukile ning sõita Texasesse: süütunne.

Krimiromaanile annab alati kõvasti juurde armumise ja armastuse teema, mida ka selles raamatus leidub. Kui Dodge ühtäkki Texasesse tütre ahistamise juhtumiga tegelema sõidab ja üle 30 aasta taas elu armastust kohtab, on kohe selge, et tunnete elavnemiseta see lugu ei lõppe. Pisut etteaimatav, kuid siiski huvitav.

Kuigi Caroline'i tütrel pole esiti aimugi, kes on see mees, kes tema jälitajaga tegelema asub, ent asi hakkab talle siiski pikapeale selgeks saama. Jälitajast mõrtsukas saadakse kätte ning isa ja ema vahel süttib taas leek. Oma osa armastusest saab ka nende tütar, kel tekib suhe tema juhtumiga tegeleva uurijaga, seega leiavad teise poole raamatus lausa ema ja tütar.

Joss Stirling. „Viin su endaga, Phoenix".

Phoenix kuulub Kommuuni - ebatavaliste võimetega varaste gruppi. Tema sihtmärk on Yves Benedict, Londonit külastav Ameerika üliõpilane. Kuid selgub, et Yves on midagi enamat kui kõigest sihtmärk. Ta on Phoenixiga kokku määratud. Tema hingesugulane. Kommuunile kuulub Phoenixi minevik ja grupp tahab endale ka tema tulevikku.

Ülalpool siis raamatu sisukokkuvõte. Lühidalt.

„Viin su endaga, Phoenix" on noortel mõeldud teos, psiut naiivne, aga samas kaasahaarav. Suurte seikluste ja pahade hävitamise kõrval rullub lahti ka armastuslugu kahest noorest, kes on hingesugulased - üks neist püüab teha kõik, et omavahel hästi hakkama saada, teine aga tunneb, nagu poleks vastaspoole jaoks vääriline partner.

Aga lõpp hea, kõik hea - pahadest saadakse jagu ja armastus päästab maailma.

Daniel Glattauer, „Igavesti sinu", tõlkinud Piret Pääsuke, Varrak.

Viinis sündinud, kasvanud ja elanud Glattauer on üks neid autoreid, kes on kirjandusse tulnud läbi ajakirjanduse. Kohtureportaaže on ta tublist kirjutanud ja usun, et selle raamatu lugu - osalt kriminaalne - on ka kohtuseinte vahelt hangitud.

Niisiis: Judith ja Hannes kohtuvad supermarketi juustosakonna sabas ning mees jääb kohe naisele meelde. Pikkamööda asutab arhitekt Hannes end väikest lambipoodi pidava Judithi ellu, teeb end vajalikuks tema perekonnale. Ja mida rohkem kõik ümbritsevad inimesed Hannesest vaimustatud on, seda rohkem Judith kõhkleb. Tal on tunne, et mees jälitab teda, püüab teda allutada. Kõik on liiga-liiga. Miks? See selgub raamatu ootamatus - ja ehk kuidagi rabedas - lõpus. Mida siinkohal ümber jutustama ei hakka, et raamatuostja enda avastamisrõõm rikkumata jääks.

See on üsna avameelselt ajaviiteromaan, arvan. Loed läbi ja lased endast välja, midagi eriti mõtlemapanevat siin ei ole. Targemaks ka ei saa isegi ses mõttes mitte, et enda armuelus mingeid korrektiive teha. Võib-olla sobib enam naistele lugemiseks ja mehena lihtsalt ei mõistnud kõiki virvendusi?

Ah jaa - tõlkest ka. Ei jookse lati alt läbi. Seda mitte. Kuid üle Harju keskmise ei ulatu.