Kõige suuremad staarid ujuvad ikka supist välja? (2)

Käsipalli olümpiafinaali lõpuni on poolteist minutit ja su meeskond juhib kahe väravaga. Olukord on nii kontrolli all, kui see sedavõrd kaalukas kohtumises üldse võimalik on ja võit käeulatuses.

Foto: AFP/ScanpixAga siis lööb pinge pea kohal kokku. Suhteliselt süütus olukorras tõukad viskele liikuvat vastast. Kas väsimusest või millestki muust, vahet pole. Kohtuniku kaks sõrme tõusevad ja su meeskond peab meid olümpiakullast lahutavat finišisirget arvulises vähemuses mängima.

Ning su nimi on Nikola Karabatic (pildil) - 2007. aasta maailma parim käsipallur, 2008. aasta olümpiavõitja (finaalis saadud 28:23 võidus Islandi üle viskasid kaheksa väravat), 2009. ja 2011. aasta maailmameister, 2006. ja 2010. aasta Euroopa meister. Aasta eest pärjati sind Prantsusmaa parima sportlase tiitliga.

Karabatici 2minutilisel eemaldamisel olid olemas kõik eeldused kujuneda meeste käsipalliturniiri finaalmatši pöördepunktiks. Rootsi teenis vaid 20 sekundit hiljem 7 meetri karistusviske, mis realiseeriti ja vähemuses Prantsusmaa alustas 1.14 enne lõppu rünnakut õhkõrnalt 21:20 eduseisult.

Võimatu täpselt öelda, mida Karabatic tol hetkel mõtles või tundis, aga midagi head see olla ei saanud. Kolmeväravalisest kaotusseisust end lootusrikkasse olukorda vinnanud Rootsi haistis verd ja seisis kaitses enesekindlalt.

Maailma käsipalli viimased viis aastat valitsenud Prantsusmaa tuhanded toetajad, kes viis minutit tagasi, kui nende päralt oli 20:18 edu ja arvuline ülekaal, sisustasid peatreener Claude Onesta võetud taktikalist time-out'i Marseljeesi laulmisega, olid vakka ning käsipallihallis kaikusid hoopis hüüded "Sverige! Sverige".

Karabatici õõv oli kindlapeale sügav, aga kestis täpselt 34 sekundit. Siis sokutas ääremängija Luc Abalo palli olümpiafinaali viimase minuti kohta naeruväärselt lihtsal moel Johan Sjöstrandi selja taha.

Prantsusmaa ees 22:20, 40 sekundit mängida (loe: mäng tehtud ja olümpiakuld kaitstud) ning Karabatici piinad lõppenud. 15 minutit hiljem riputati talle kaela karjääri teine olümpiakuld.

Kas see ainult tundub nii või ongi, et need kõige-kõige suuremad tähed ujuvad üldjuhul supist välja?

Kommentaarid
16:47, 14. august, 2012
huvitav , et kui 20 sekundit veel aega oli ja Rootsi kaotusseis minimaalne , lasti lihtsalt prantslasel palli peos hoida ja vahiti niisama aga ega pole ka eriti head varianti vist sel alal palli endale saada kuna fouli tehes antakse 9m penalti aga ehk peaks ikkagi nii tegema , et viimasel minutil iga foul suvalises platsipaigas karistataks 7m penaltiga , mis tekitaks natuke korvpalliga sarnase olukorra , et tagaolev meeskond , et kuidagigi mingit sanshi omada , saaks teha 20-30 sekundit enne aja otsasaamist taktikalise fouli - kui puurivaht penalti parreerib , siis preemiaks saab meeskond veel viigi jaluleseadu proovida aga kui ei , siis on vahe 2 ehk risk ei tasunud ennast kuid sellegipoolest oleks veel mingi pinge ka viimasel minutil - praegult on ju nii nagu oli , et lihtsalt mees hoiab pool mintsa palli peos ja teisel mansal polegi mingit hooba asjade kulgu enam sekkuda - samas alati saab tuua vastuargumendi , et kui 29 minutit oled kehva olnud siis 30. minutil ei sobi vinguma hakata.
natuke reegleid, 00:09, 15. august, 2012
Käsipallis ei ole siiski võimalik ründaval meeskonnal lõpmatuseni palli hoida. Nimelt on seal passiivse mängu reegel, et kui ründav meeskond ei ole piisavalt aktiivne või ründeaeg venib lihtsalt pikale. Siis kohtunik tõstab käe, mis tähendab, et on lubatud teha veel kuni kolm söötu või rünnata kuni 5 sek, millele peab järgnema pealevise. Kui viset ei tule, siis läheb pall automaatselt vastastele. Kõlab küll üsna subjektiivse reeglina, aga tegelikult kui natuke on käsipalliga kokkupuudet olnud, siis saab passiivsest mängust üsna lihtsalt aru :)
Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Olümpialogi
Õhtulehe spordiblogi vahetab natukeseks - nii umbes kuuks ajaks - kuube. Võtame üll viis rõngast, rahupiibu ning kõik muud iidsed ja üllad olümpiaideaalid.
Need on nädalad, mil passime silmad punnis teleri ees ning mõtleme ketastest, epeedest, paarisaerudest, erinevatest pallidest ja küllap veel paljust muustki. Aga et silmad helendavast (teleri)ekraanist ei väsiks, tasub neile vahepeal puhkust anda. Õhtulehe olümpiablogi on just parim koht - sest tõesti, siin silmad puhkavad! Me vähemalt väga loodame. Aga palume mitte segi ajada: aju ei tohi siin olles küll puhkerežiimile lülitada...
Teiega jagab omi mõtteid ja kaemusi ning pilte Õhtulehe Londoni-tiim Ott Järvela, Jaan Martinson, Märt Roosna ja fotograaf Tairo Lutter, aga kindlasti ka need, kes jäävad siia - teleri ja Õhtulehe olümpiablogi äärde! - suurele spordipeole kaasa elama.

Eelmised postitused
Arhiiv
Rehviinfo