Medalitest ja iidolitest ehk Miks Venemaad hõbe ei huvita

Olümpia tähendab medaleid. Ei miskit muud. Rekordid on muutuv suurus, tulemused unuvad, kuid medalid jäävad.

Medalitest räägivad kõik. Londoni õhtune poemüüja küsib, mitu medalit Eestil on saanud, hommiku pressikeskuse turvamees küsib, mitu täna saab. Sofome kolleegid uurivad medalilootuste kohta, sõbrad-tuttavad - ka väga spordikauged - tahavad olümpia eel teada, mitu medalit seekord tuleb. Ja et kas me paneme Lätile, Leedule ja Soomele medalitega ära.

Medal on jumal. Medalivõitjaid teavad kõik. Ka igapäevaselt sporti mitte jälgiv eestimaalane sufudab mälu pingutades ette lugeda kõik taasiseseisvunud Eesti olümpiamedalid. Kes ei suuda, on kõrgkultuurselt arrogantne, et ei lasku pööbli tasemele.

Medal, olgem ausad, on siiski vaid sümbol, nagu ütles Gerd Kanter. Võisteldakse võidu ja emotsiooni, au ja miks mitte ka raha nimel, eriti meie üdini materiaalses maailmas.

Ka Kanter ise, ja Heiki Nabi ja Erki Nool ja Kristina on kui Eesti vägevuse sümbolid ning sümboleid, muide, saab kenasti ära kasutada. Britid näiteks teevadki seda, üritades tuua medalite ja medalivõitjate säras noored arvuti ja teleri eest õue sportima meelitada.

Nimelt on Austraalias tõusnud suur poleemika, miks ei suudetud Sydney olümpia medalisajust kasu lõigata, vaid kõik tosina aastaga maha mängiti. Sydneys võitsid austraallased 58 medalit, neist 16 kuldset. Londonis on seni võidetud vaid 6 kulda ja kõigest 27 medalit.

Suurbritannia ei kavatse loorberitele puhkama jääda, vaid juba tehakse plaane, kuidas hoogustada õppeasutustes kehalist kasvatust ning nõutakse valitsuselt aru, miks on müügis mitmed koolide spordiväljakud.

* * *

Mõõdupuud on erinevad. Juhtus Londonis kergejõustikuõhtul ligidusse Venemaa ajakirjanik.

Eestlased õnne soovima, et Natalja Antjuhh (pildil) võitis kulla.

Naaber tänama ja kiitma, et päev oli Venemaale hea - siit alalt kuld, sealt alalt kuld.

Eesti: „Näe, kaugushüpe käib, sealt tuleb teile veel üks medal."

Venemaa: „Ah, ei huvita, sealt saame kõigest hõbeda."

Kusjuures Venemaa ajakirjanikel on olümpial paras peavalu, millist ala kajastama minna. Ehk siis, nagu üks sealne väljaanne pressikeskuses päevaplaani tehes teatas: „Seda ala ei tasu vaatama minna, üle pronksi seal välja ei venita."

Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Olümpialogi
Õhtulehe spordiblogi vahetab natukeseks - nii umbes kuuks ajaks - kuube. Võtame üll viis rõngast, rahupiibu ning kõik muud iidsed ja üllad olümpiaideaalid.
Need on nädalad, mil passime silmad punnis teleri ees ning mõtleme ketastest, epeedest, paarisaerudest, erinevatest pallidest ja küllap veel paljust muustki. Aga et silmad helendavast (teleri)ekraanist ei väsiks, tasub neile vahepeal puhkust anda. Õhtulehe olümpiablogi on just parim koht - sest tõesti, siin silmad puhkavad! Me vähemalt väga loodame. Aga palume mitte segi ajada: aju ei tohi siin olles küll puhkerežiimile lülitada...
Teiega jagab omi mõtteid ja kaemusi ning pilte Õhtulehe Londoni-tiim Ott Järvela, Jaan Martinson, Märt Roosna ja fotograaf Tairo Lutter, aga kindlasti ka need, kes jäävad siia - teleri ja Õhtulehe olümpiablogi äärde! - suurele spordipeole kaasa elama.

Rehviinfo