Sügisel toimuvad Eestis valimised ning kampaania käib täie hooga. Heiki Nabi eilse medalipeo keskne tegelane oli presidendikandidaat, kes Sevilla habemeajaja kombel ühest tulipunktist teise tuiskas.
Tõsi, arvestatava hulga neist tulipunktidest tekitas tolle õhtu Figaro (pildil) endale ise. 1) Teadustab, et õpime nüüd kõik koos selgeks laulu, millega Heikit tervitada. 2) Raporteerib valju häälega üle kõrtsi, et hõbemedalist kaaskonnaga hakkas olümpiakülast peopaiga suunas liikuma,
3) Otsib valjuhäälselt kedagi Marekit, vahepeal selga ilmunud pintsak peab veenma, et tegevus tagab Eesti spordi helge tuleviku, 4) Raporteerib, et Heiki on 10 minuti pärast kohal, 5) Tõttab kitsal Crown Passage tänaval asuva Red Lioni kõrtsi eest Pall Mall'ile hõbemedalimehe sissemarssi korraldama jne.
Kõike seda püsiva ja reipa naeratusega, mis peab kõigisse kohalolijatesse - paarsada inimest, kelle seas ohtralt sporti toetavaid ärimehi ning võtmeametnikke - sisendama veendumuse: rammu härjal sarvist haarata on mul rohkem kui härjal endal!
Ainult peokõneks loovutab Figaro rambivalguse viimaseid kuid ametis olevale presidendile. Aga üldmuljeks jääb sellest hoolimata ülepakutud enesekindlus - saage aru, mehed, mul on ju hääled juba koos!
2006 olid ühel teisel mehel (jõudis eilsele Figarole uhke märgigi rinda pista) ühe teise presidendiameti tarbeks väidetavalt kah, aga valituks osutus keegi muu...
Poliitilise protsessi jälgimine on ikka põnev värk!
