Soomlased muutusid ärevaks. Medalita olümpia? See oleks katastroof. Seni on kõige kesisem saak olnud Atlantas, kõigest kaks hõbedat. Nüüd on lootus purjetajatel ja odaviskajatel.
„1948. aastal korjasime me Londonis 20 medalit ning rahvas kirus, et kergejõustikus saime vaid ühe kulla," meenutas soome ajakirjanik möödunut.
Viga olla süsteemis, selgitati virolaistele. Spordisüsteemis. „Seesama Mäkelä-Nummela töötab bensiinijaamas. Mujal maailmas oleks ta proff."
Ja mis Soomet närvi ajab, on see, kuidas spordijuhid end puhtaks pesevad. Irvitatakse ujumiskoondise peatreeneri Antti Virolaineni üle, kes räägib - või kui lehes olnud sõnu otseti tõlkida, siis mögiseb - kuidas Soome treenerid on samal tasemel USA kolleegidega ning põhjus, miks ujujad meetrite kaupa ameeriklastest maha jäävad peitub jõuvarude vales jagamises ja kehvas jalgade töös. Ehk siis treenerid on kui kuld ja sportlased kui muda.
Eks ootame ära meie spordijuhtide õigustused a la: medal on ime ja imet ei sündinud ning ega medal, õigemini selle puudumine näita õigupoolest midagi.
Ometi olid Soome lehemehed optimistlikud sest kohe asub kuulus suusahüppetreener Mika Kojonkoski tööle olümpiakomitee tippspordijuhina ja võtvat asja käsile. Kojonkoski lubanud pöörata raha jagamise pea-peale - sest raha polevat vähe, vaid see minevat valesse kohta - ning süsteemi õigesti tööle panna, et tippsport tõusuteele juhtida.
Näis. Kojonkoski tõde selgub nelja aasta pärast.
* * *
Britid selgitasid, miks nende sõudjad on maailma parimad ning noppisid olümpialt kulda-hõbedat-pronksi 4-2-3. Head treenerid, head baasid, head taustajõud jne. Ei midagi üllatavat.
Aga siis... Ainuüksi riiklik loterii a la Eesti Loto on paigutanud nelja aasta jooksul sõudmisse 27 miljonit naelsterlingit. Ehk umbes 500 miljonit (loe: 500 000 000) Eesti krooni!
See teeb iga olümpial võistelnud briti sõudja - neid oli kokku 46 - kohta keskmiselt 10 miljonit pluss pisut peale. 2,5 miljonit aastas. Kusjuures National Lottery polnud ainus sponsor.
Kadedaks teeb.
