Hurraa! Kergejõustikuvõistluse avapauk puhus olümpiatule uuesti lõkkele! Ja õhtune rongijärjekord venis hoobilt sadade meetrite pikkuseks...
Alustuseks natuke kriitikat: miks diskrimineeritakse sprindimaailma eksoote? Miks nad ei saa Usain Boltiga jõudu katsuda, vaid peavad 100 meetri sprindis esmalt läbi tegema eel-eelringi? Kui nad olümpiale on lubatud, siis lastagu ka päris
sportlastega kokku! Miks peab üks olümpiakulla nimel jooksma kolm ja teine neli korda? Veel hullem on see, et eel-eelringi ja päris esimese ringi vahe on 2,5 tundi. Eriti ebasoodne. Ühe soojaga kahte jooksu teha ei saa, pausi pikkus on totter.
***
Meesajakirjanikke diskrimineeritakse samuti julmalt. Kui sprindis on uuenduseks mainitud eel-eelring, siis teiseks murranguliseks uuenduseks nendel olümpiamängudel on peameediamaja tualett, mis on meestele ja naistele ühine. Küll ilma suure ühisrennita, vaid väikeste kabiinidega. Aga kui naisreporterid moodustavad ajakirjanike üldarvust hinnanguliselt 5-10 protsenti, siis seitsmest kabiinist neli on mõeldud naistele. Võrdõiguslikkuse volinik, appi!
***
Avapäev ilmutas Gerd Kanteri jaoks häid endeid. Meeste kuulitõuke võitis Tomasz Majewski ja naiste 10 000 meetri jooksu Tirunesh Dibaba. Ehk tiitlikaitsjad. Annab ju lootust, et ka kettaheites pole jõuvahekorrad oluliselt muutunud ja Gerd Kanter triumfeerib taas!
***
Jätkame rubriigiga „olümpia seletav sõnaraamat". Seljakott - musta värvi räbal, mida hoiavad koos lukud. Olümpial on hea tava kõikvõimalikud vajalikud kaardid-dokumendid-juhtmed-särgid-värgid ajakirjanikele üle anda seljakotis. Kolleeg Ott Järvela kott lagunes aga mõne päevaga täiesti. Kui ta tahtis praaktoodet välja vahetada, selgus, et teisedki kotid on lagunenud, terved on otsas ja vahetada saab ainult veel lõhkisema vastu.
