Londoni olümpia kõige suurema duelli - terroristid vs turvateenistus - kõrval on kõikvõimalikud medalid ja rekordid täielik tilu-lilu.
Kohe kui London mängude korraldamise õiguse sai, hakkasid kõikvõimalikud pahalased sepitsema kurje plaane, kuidas suurt lava enda sõnumi levitamiseks ära kasutada.
Esialgu on vaikne. Näiliselt. Vähemalt olümpiapargis töötav Jamie pole kuulnud, et midagi ohtlikumat oleks üritatud sisse smuugeldada. „Meediatsoonis on väga vaikne," sõnas ta. „Siin on kõik professionaalid ja probleeme ei ole. Küll aga kuulsin, et pealtvaatajate turvakontrollis võeti eile ära paar pussi. Millestki karmimast pole kuulnud, loodame parimat!"
Loodame. Tikk-takk, aeg jookseb meie kasuks. Vist.
***
Olümpiaparki pääseb Londoni kesklinnast oda-nimeliste ekspressrongidega, mis põrutavad peatusi tegemata imekiirelt kohale, nii et kohalikud ahhetavad: uskumatu! Aga transport tavainimese jaoks, kes tööle ruttavad...
Proovisin. Rohkem ei taha. Metroojaamas on inimesed rongi tulekul kõik ohtlikul kollasel joonel, 40 sentimeetri kaugusel tuhisevast rongist, stardivalmis - kas mahun peale või ei? Elu ja surma küsimus. Istumisest pole mõistagi juttu. Tihti jääb rong maa all suisa seisma. Möödub minut, teine, kolmas. „Vabandust viivituse eest, meil on siin väike ummik," teatab juht läbi kõlarite. Üksmeelne porin. Käes on sõitjatel küll ajaleht Metro ja uuritakse olümpiauudiseid, kuid erilise rõõmuta.
„Tore, et Bradley Wiggins tõi meile kulla, aga minu poolest võinuks see juhtuda kusagil mujal," toriseb pintsaklipslane Michael, silmitsedes tänase lehe esikaant, kus õilmitsevad brittidele esimesed kullad toonud rattur Wiggins ja kahepaadineiud.
***
Alustame rubriigi „olümpia seletav sõnaraamat". Vabatahtlikud - kirevatesse lillakatesse kostüümidesse pugenud inimesed, kes karjuvad hüperenergiliselt „kas teile meeldib olümpia?", üritavad vägisi sinuga plaksu lüüa ja juhatavad raudselt, pea sajaprotsendilise järjekindlusega täiesti valesse kohta. Ainuke viis nendega toimetulemiseks: naerata ja eira!
