Peab tunnistama: inimesed, kes on kokku klopsinud olümpiamängude ajakava, pole (tele)vaatajale küll suuremat mõelnud.
Kui jalgpallurid välja arvata, kellele antakse alagrupivoorude vahel kaks puhkepäeva, on korraldajad pallimängude ajakava koostamisel lähtunud valemist: meeste päev ja naiste päev.
Iseenesest ju tore algatus, paraku aga tõeliselt laia maitsega spordisõpra, kes tahaks näha võimalikult palju, üsna ängistav. Näiteid sai tuua juba üleeilsest - siis sattus ka meeste jalgpall samale päevale -, aga ka tänased kõlbavad suurepäraselt.
Suures osas kattusid ja kattuvad järgmised meeskondade madistamised: Hispaania - Austraalia korv-, Poola - Bulgaaria võrk- (pildil) ja Ungari - Lõuna-Korea käsipall; seejärel Horvaatia - Serbia käsi-, Brasiilia - Suurbritannia korv- ning USA - Saksamaa ja Itaalia - Argentiina võrkpall.
Õnneks juhtus vähemalt nii, et hilisõhtused põnevusheitlused ehk Argentiina - Prantsusmaa korv- ja Brasiilia - Venemaa võrkpall sattusid erinevatele kellaaegadele.
Midagi pole parata: vähemalt pallimängudes on meeste võistlused ikka kõigil aladel esmatähtsad igas mõttes. Feministidel paluks selle avalduse peale liigselt mitte erutuda, sest vaevalt et õnnestub erandeid välja tuua.
Lahendus oleks mõistagi imelihtne: piisaks alade kaupa päevade nö vahetamisest. Täna mängivad mehed korv- ja käsipalli ning naised võrku, homme vastupidi. Ja nii edasi.
(Et hilisõhtul kattub olümpiaprogrammiga Henrik Ojamaa ja Motherwelli Meistrite Liiga vutiheitlus Ateena Panathinaikosega, on juba kirjutaja isiklik traagika. Tõsi, traagika, millega ta edukalt hakkama saab.)
