Ehkki kahetunnise ajavahe tõttu lõpevad Eestis olümpiapäevad alles kella kahe paiku öösel, toimus eilse päeva magusaim pala minu jaoks just juba öötundidel. Lootsin ehk veidi naiivselt Leedu ja Argentiina korvpallurite heitlusest põnevat lahingut, aga see mäng andis võimaluse end hoopis teisest küljest nautida.
Olümpia eel sugugi mitte veenvalt esinenud leedulastest polnud eilegi asja. Aga tühja sellest. Argentiina esitus oli see-eest tõeliselt nauditav. Pole nende süü, et Leedul Heino Endeni sõnade kohaselt õiget mänguplaani polnudki. Lõuna-ameeriklaste mängu võib kirjutada igasse õpikusse.
Kiire korvpall on silmale ilus vaadata, kiirustatud korvpall enam mitte. Leedulased püüdsid mängida kiirelt, aga ka kiirustasid meeletult ja rabelesid tühja. Argentiinlastel seevastu oli superdirigentide Pablo Prigioni ja Manu Ginobili juhendamisel kõik paigas.
Ei mingit tühja rapsimist. Naudin nende meeskondade tegutsemist, kes suudavad pallikaotuste arvu miinumumini viia. Argentiinlased näitasid eile, kuidas niimoodi tegutseda. Mõtestatud tegevus, kindlad söödud, vähene riskeerimine - see kõik aitas viskekohad hästi välja mängida, kust pall ikka ja jälle korvi toimetati.
Minut enne kolmanda veerandi lõppu, kui tabloole seati seisuks 78:59 ehk mäng oli sisuliselt tehtud, oli Argentiina teinud 3 (loe: kolm!) pallikaotust. Number, mida peaksid eeskujuks võtma ka kõik maarjamaised professionaalsel tasemel harjutavad mängijad.
Pall pole mitte selleks, et see vastasele kinkida, vaid et korvi visata. Nagu mängu kõige lihtsam moto ju kõlab: võta pall ja viska korvi! Argentiina viskas eile igal veerandajal vähemalt 24 punkti. Pole paha. Ateena olümpiavõitjal on, mille pealt minna püüdma järjekordset medalit, ja Leedul on, mille kallal pead murda.
