Enamasti muretsevad teiste arvamuse pärast kõige rohkem eestlased. Ajutiselt on selle raske töö enda kanda võtnud inglased, kes tunnevad ülimat huvi, mida ikkagi arvas maailm reedesest avatseremooniast.
Laupäeval pärast meeste grupisõitu kohe stardi-finišipaiga kõrval asuvast Eesti olümpiakõrtsist Red Lion läbi põigates võtsid kolm õlut trimbanud Inglise spordisõpra ajakirjaniku kaelakaarti nähes jalamaid nööbist kinni ja nõudsid aru.
Kuulnud Mr Beani (pildil), idüllilise külamaastiku, kaatriga kihutanud Beckhami, mitte lõpuni häälest ära Paul McCartney ning James Bondiga vürtsitatud 86aastase kuninganna Elizabeth II filmidebüüdi (NB! Corgi-tõugu koerad, ülemteener ja Buckinghami palee olid lühifilmis kõik 100% autentsed!) aadressil teenitud kiitust, ilmus kolmiku näole rahulolev ilme.
Täna hommikul metrooga Wembley suunas - lisaks jalgpallile toimuvad seal ka sulgpallivõistlused - sõites sattusin kõrvuti istuma perekonnaga, kes samuti mureliku näoga avatseremoonia kohta aru pärisid. Nimelt kirjutavat Inglise lehed, et muu maailma jaoks olnud 2008. aastal filmiga Slumdog Millionaire parima režissööri Oscari võitnud Danny Boyle'i lavastatud šõu liiga britilik.
Mis mõttes liiga britilik? Avatseremoonia peabki olema korraldajariigile omane! Täpselt samamoodi oli ju Sydney's, Ateenas ja Pekingis. Londonit eristab eelkäijatest tõik, et briti kultuur on maailmas neist kõigist rohkem tuntud ja ohhoo-efekti asemel võib domineerima hakata varasematest kokkupuudetest tekkinud hea või halb eelarvamus.
Aga see pole Boyle'i, Londoni ega brittide süü. Avatseremoonia näitas Suurbritannia parimaid ja põnevamaid külgi. Kui maitse üle - näiteks kas Mr Beani asemel võinuks üles astuda Monty Python - võib vaielda, siis mitte olümpiamängude korraldajamaa õiguse üle lavastada endapärane avatseremoonia.
Pean tunnistama, et jube tüütu on lugeda ajakirjanduslikke klisheesid, mida ikka ja jälle kultiveeritakse nende nn ajakirjanike poolt.