Londoni olümpia vibulaskmisvõistlused toimuvad tõeliselt väärikas paigas - Lord's Cricet Groundil ehk Inglismaa ühel suursugusemal kriketiväljakul. Ent mitte vanimal, mis näitab kuivõrd kaugeleulatuv on saareriigi spordi ajalugu.
Antud kriketistaadion nimetati selle ehitaja Marylebone'i kriketiklubi omaniku Thomas Lordi järgi. Väljak, kus vibulaskjad võistlevad, on uusim Lord's, rajatud alles 1814. aastal. Lord's Old Ground valmis 1787 ja Lord's Middle Ground 1811.
Inglismaa vanim kriketiväljak, The Vine Cricket Ground, asub aga Kentis ja esimene matš peeti seal aastal 1734.
Võrdluseks: Eestimaal koostati 1739 ehk viis aastat hiljem, kui Inglismaal valmis esimene kriketiväljak, Roseni deklaratsioon, mis viis talurahva lõpliku pärisorjastamiseni. Sporditegemisest ja pallimängust polnud meie mail toona juttugi.
Pärisorjus kaotati Eestis 1816, kui kolmandal Lord's Cricet Groundil oli peetud kaks kriketihooaega.
* * *
Olümpiamängud on väikeste spordialade suurpidu. Ongi!
Millal veel on Eesti vibulaskja võistlemist jälgimas kogu kodumaine meedia Maaleheni välja? Raadiost ja telest rääkimata. Kaamerad filmivad, aparaadid plõksivad.
«Tavaliselt tehakse võistlustel kaks klõpsu ja sellega on pildistamine lõppenud,» tunnistas meedia huvist pisut häiritud vibuneiu Reena Pärnat.
Kahel olümpial võistelnud Raul Kivilo vaid muigas ja lubas, et küll meedia leiab peagi tihemini tee vibulaskjate manu. «Rio de Janeiros oleme kohal naiskonnaga!» kõlas Kivilo lubadus.
