Olümpiamängude avatseremoonia ametliku alguseni (Londonis 21.00, Eestis 23.00) on jäänud kaheksa tundi. Kahjuks. Sest tegelikult pole kogu seda tralli ja pillerkaari vaja. Võiks hoopis sporti teha!
Avamistseremooniaga kaasnev segadus - eks näis, äkki isegi korralagedus - on metsik. Õhtul kella 19st pannakse Olümpiapargis (seal asuvad olümpiastaadion ja enamik võistluspaiku) ja selle vahetus läheduses liiklus kinni ja ainuke mootor, mis tohib töötada, on kondimootor.
Avatseremoonia publiku ja mitme(kümne)tuhande vabatahtliku esineja jaoks tähendab see väga pikalt öö peale jäämist - ühistransport hakkab liikuma alles kella 1st öösel ning Londonis võtab reis koju sageli aega kõvasti enam kui tund - mis lörtsib ära terve laupäeva ja ka tolle päeva olümpiavõistluste normaalse jälgimise, sest inimene tahab ju magada.
Avatseremoonia pole tore ka sportlaste jaoks. Millal viimati mõni Eesti medalilootus avatseremoonial marssis? Kurnavale üritusele pole asja 1) neil, kel suured medaliplaanid, 2) neil, kel järgmisel või ülejärgmisel päeval võistlus, 3) neil, kes ei peatu suures olümpiakülas (Eesti puhul 6 sõudjat ja 5 purjetajat).
Lisaks neelab avatseremoonia röögatult raha ning üleüldse - mis komme see on enne pidutseda, kui töö tehtud? Avatseremoonia asemel võiks reedel juba kõvasti võistelda, mis annaks võimaluse natukenegi leevendada väga tihedat programmi.
Mängude alguse tähistamine koos traditsiooniliste sõnavõttudega võiks hoopis toimuda mõnes Londoni uhkes teatris või kontserdisaalis paari tuhande silmapaari ees. Šõud näidataks suurelt ekraanilt ja kogu kompott näeks telekas suurepärane välja. Ära jääksid liikluskaos, paarisaja tuhande inimese unetu öö ja tüütult veniv sportlaste sissemarss.
