Laupäevase ajalehe The Times üks kandvamaid artikkel rääkis praegu oma kolmanda aastakümne lõpus olevast brittidest ehk põlvkonnast, kelle kibedavõitu elu-olu kirjeldab masu-aegne anekdoot: „Pilvepiirilt antakse teada, et kokkuhoiu eesmärgil on valgus tunneli lõpus ajutiselt välja lülitatud."

Hoolimata kalli raja eest omandatud kõrgharidusele on hea töö leidmine keeruline, kukil istuv õppelaen ei luba mõeldagi oma kodu soetamisele, elukaaslasega ei elata sageli sama katuse all mitte armastusest, vaid pragmaatikast tulenevalt. Majandus on lõpuks kokku kukkunud/kukkumas ja nende hilises nooruses inimeste traagika on jääda esimesena ilma harjumuspärastest hüvedest. Päris sünge lugemine.

Raske öelda, kas 17 päeva olümpiamänge, mis röögatute hindade tõttu põlvkonnale, kellele 30. sünnipäev läheneb, aga elule vundament ladumata, pigem vahetult kättesaamatuks jäid, suudab lootusetuse kammitsais siplejaid inspireerida. Aga spordipidu andis endast parima.

Ühendkuningriik tõestas ise-endale, et saab hakkama küll. Ja väga hästi. 29 kirkaimat medalit ületasid korraldajariigi ootused ning Kuningliku Postiteenistuse trükipressid suitsesid - igale brittide kullale pühendati eraldi margikomplekt.

Statistikat valdamata julgen öelda, et ajalehed nautisid suurt müüdiedu - omade edu mängiti välja suurelt ja ilusalt. Isegi tavapärane kriitiline hoiak rahvusringhäälingu suhtes vaibus, sest BBC olümpiasaated - nii palju, kui endal neid õnnestus näha - olid tõesti nauditavad.

Aga olümpiamängud ei ole mõeldud pelgalt brittidele, vaid kõigile. Mida peaksid üles noppima inspiratsiooni-otsijad mujal maailmas. Vast tervet olümpiat saatnud muhe briti huumor, sest teatavasti on kaelani p**a sees olles kõige tähtsam pead mitte norgu lasta.

Nagu laulis lõputseremoonial Eric Idle (Monty Python): vaata alati elu helgemat poolt.

Käsipalli olümpiafinaali lõpuni on poolteist minutit ja su meeskond juhib kahe väravaga. Olukord on nii kontrolli all, kui see sedavõrd kaalukas kohtumises üldse võimalik on ja võit käeulatuses.

Aga siis lööb pinge pea kohal kokku. Suhteliselt süütus olukorras tõukad viskele liikuvat vastast. Kas väsimusest või millestki muust, vahet pole. Kohtuniku kaks sõrme tõusevad ja su meeskond peab meid olümpiakullast lahutavat finišisirget arvulises vähemuses mängima.

Ning su nimi on Nikola Karabatic (pildil) - 2007. aasta maailma parim käsipallur, 2008. aasta olümpiavõitja (finaalis saadud 28:23 võidus Islandi üle viskasid kaheksa väravat), 2009. ja 2011. aasta maailmameister, 2006. ja 2010. aasta Euroopa meister. Aasta eest pärjati sind Prantsusmaa parima sportlase tiitliga.

Karabatici 2minutilisel eemaldamisel olid olemas kõik eeldused kujuneda meeste käsipalliturniiri finaalmatši pöördepunktiks. Rootsi teenis vaid 20 sekundit hiljem 7 meetri karistusviske, mis realiseeriti ja vähemuses Prantsusmaa alustas 1.14 enne lõppu rünnakut õhkõrnalt 21:20 eduseisult.

Võimatu täpselt öelda, mida Karabatic tol hetkel mõtles või tundis, aga midagi head see olla ei saanud. Kolmeväravalisest kaotusseisust end lootusrikkasse olukorda vinnanud Rootsi haistis verd ja seisis kaitses enesekindlalt.

Maailma käsipalli viimased viis aastat valitsenud Prantsusmaa tuhanded toetajad, kes viis minutit tagasi, kui nende päralt oli 20:18 edu ja arvuline ülekaal, sisustasid peatreener Claude Onesta võetud taktikalist time-out'i Marseljeesi laulmisega, olid vakka ning käsipallihallis kaikusid hoopis hüüded "Sverige! Sverige".

Karabatici õõv oli kindlapeale sügav, aga kestis täpselt 34 sekundit. Siis sokutas ääremängija Luc Abalo palli olümpiafinaali viimase minuti kohta naeruväärselt lihtsal moel Johan Sjöstrandi selja taha.

Prantsusmaa ees 22:20, 40 sekundit mängida (loe: mäng tehtud ja olümpiakuld kaitstud) ning Karabatici piinad lõppenud. 15 minutit hiljem riputati talle kaela karjääri teine olümpiakuld.

Kas see ainult tundub nii või ongi, et need kõige-kõige suuremad tähed ujuvad üldjuhul supist välja?

Maahoki teleoperaator

Olümpiamängude eelviimasel päeval on aeg küps rõõmustada teise väikeriigi suure edu üle ning tähelepanu saab ka meeste jalgpalliturniiri finaalmatš, mis äsja algas.

***

Erinevalt Pekingi olümpiast seekord Islandi imet ei näe - haldjateriigi meeste käsipallikoondis kaotas veerandfinaalis teise lisaaja järel 33:34 Ungarile. Aga väikeriigi triumfita ei möödu ka seekordne käsipalliturniir, sest naiste finaalis kohtuvad täna õhtul Norra ja Montenegro (pildil).

Montenegro rahvaarv (625 000) on küll pea kaks korda suurem kui Islandil (320 000), aga enam kui kaks korda väiksem Eesti omast. Ja nad on võistkondliku pallimänguala olümpiafinaalis. Super!

Isegi maailma kuulsaim montenegrolane, kõige sööki, orhideedesse ja mõrvadesse mittepuutuva suhtes apaatne Nero Wolfe urahtaks rahulolevalt ja siirduks sõber Marko Vukcici restorani Rusterman einestama.

***

Iga minut Wembley staadionil algava jalgpalli olümpiafinaali vilistab Inglise kohtunik Mark Clattenburg, mis võrdub Howard Webbi pensionile saatmisega. Olümpiafinaali usaldab FIFA vilemehele, kellelt oodatakse lähitulevikus kõige suuremate ja tähtsamate matšide ohjamist. 2008. aastal vilistas olümpiafinaali ungarlane Viktor Kassai.

2014. aasta MMile pääseb Inglismaalt üks väljakukohtunik ning olümpiafinaali 37aastasele Clattenburgile usaldamine viitab, et selleks meheks on just tema, mis tähendab omakorda, et 2010. aastal MM-finaali vilistanud 41aastane Webb enam Brasiilias ei tööta.

***

Inglise jalgpalliüldsuses tekitas kevadel paksu pahameelt sealse vutiliidu otsus murda üht iidseimat traditsiooni - Inglise karikafinaal ei alanud laupäeval kell 15 päeval, vaid kell 17.15. Olümpiafinaaliga mingit jantimist ei ole - pall pannakse Wembley'l mängu kell 15.

Kurat küll! Lätlane Maris Strombergs võitis BMX-is kulla teisel olümpial järjest, aga meie noored tondid väntavad tänavatel ja treppidel trikiratastega tühja. Põrgu päralt, hakake ükskord meesteks ja trenni tegema. Mida te niisama nühite. Olete lätlastest - neid pääses Londonis poolfinaali kolm - kehvemad või?

Noored hädaldavad, et pole tööd ja palk kehv. Kurat, Strombergs on mitmekordne miljonär. Miks teie ei ole? Ei viitsi miljoneid teenida?
Ah et Eestis on vaid Tartus BMXi rada? No ja siis? Mait Riisman tahtis veepallis olümpiavõitjaks tulla ning kolis selleks Moskvasse ja tuli. Kaugel see Lätigi. Tahtmist on vaja, ei muud.

* * *
Kas mitte see, et olümpiamängudel on vaid ROKil õigus miljoneid tasku toppida, polnudki põhjus, miks Usain Bolt ei viitsinud 200 meetris maailmarekordit joosta ning löntsis viimased kümmekond meetrit, rahulolev ilme näol.
Ah et Bolt on niigi rikas? No ega miljon ja pisut peale, mida õhtumiitingu korraldajad rekordi eest maksaksid jamaikalast vaesemaks teeks.
Jah, David Rudisha jooksis 800 meetris ilmarekordi, aga see on tema probleem. Võinuks pigem teha seda kuskil mujal ja saadud raha heategevuseks annetada.

* * *
Veel Boltist. Et noor mees arvab endast liiga palju. Peab end legendiks ja milleks veel.
Legendiks pole võimalik end rääkida, legendiks saadakse ja see nimetus omistatakse. Al Oerter nelja järjestikkuse kettaheitekullaga ja Carl Lewis kaugushüppekullaga on legendid. Sõudja Steve Redgrave viie erinevalt olümpialt võidetud kullaga on legend. Aga mitte Bolt. Kahel mängudel hiilanuid on kümnete kaupa, miks Bolt end neist paremaks peab?
Ootame ära Rio de Janeiro mängud ja neist järgmised ning siis vaatame, kes on legend, kes mitte.

* * *
Londonlaste väitel on paljud ROKi asjapulgad nimetanud käesolevaid mänge kõigi aegade parimateks ning järgnevatel olümpialinnadel on keeruline etteseatud latt ületada.
Et mis mõttes? Mille poolest olid Londoni mängud paremad kui Sydney või Pekingi olümpiad. Kompaktsemad? Ei. Inimsõbralikumad? Ei. Parema transpordikorralduse või olümpiakülaga? Ei. Lati on hoopis seadnud Sydney ja Peking, millest London kindlasti üle ei hüpanud.

"Me kulutasime just 360 naela asjade peale, mida tegelikult vaja ei ole," manitseb Inglise pereisa lisanänni manguvaid võsusid mõistlikkusele. Asukohaks olümpiapargi ametlike toodete poe esine plats.

Kõrvalt leiab pereisa teise saatusekaaslase näol kaasamõtleja, kes tõdeb: "Ma saan aru, et olümpiamängud toimuvad meie linnas vaid üks kord elu jooksul, aga liiga kallid on nad ikkagi." Esimene vastab: "Just! Meie ainus elu ja ainus olümpia küll. Aga ka meie enda, mitte kellegi teise raha, mis neile kulub."

Kahe tubli ja tööka pereisa ahastuse - tõsi, brittidele omaselt väljendatakse seda naerulsui, sest nagu laulis Monty Pyhton: "Vaata alati elu helgemat poolt!" - põhjuste jälile jõudmiseks pole vaja olla Sherlock Holmes, vaid piisab doktor Watsoni võimetest: vaata ja arvuta.

Ametliku nännipoe (pildil) hinnavaatlus: lipud (valikus Suurbritannia, Jaapan, Hiina, Brasiilia, Hispaania, USA; Venemaa, Saksamaa, Austraalia, Prantsusmaa) ja kruusid 10 naela (12,5 eurot), vihmakeep 4 naela (5 eurot), rinnamärk 7 naela (9 eurot), jalgpall 13 naela (16 eurot), kõige tillem olümpiamaskott 10, kõige suurem 50 naela (62,5 eurot), T-särk 18-20 naela (22,5-25 eurot), pusa 38 naela (47,5 eurot), raamitud fotokollaaž Bradley Wigginsist 69 naela (87 eurot).

Kõige odavam toode maksis 3 naela - selleks oli Asi Mille Otstarbest Tavaline Eestlane Aru Ei Saa. Kõige kallim tuvastatud hind oli 999 naela (1250 eurot), mida küsiti Sir Chris Hoy autogrammiga klaasraami taha pandud võistlussärgi eest. Need olid läbi müüdud...

Nende hindade juures kahe jõnglasega poodi astudes on 360 naela sirgeks löömine kukepea - mõlemale olümpiamaskott, Suurbritannia lipp, olümpialogoga kruus, T-särk, vihmakeep ja tsipake muud pudi-padi ning 150 naela läinud. Võtad endale ja naiselegi T-särgi ja mälestuseks mõne raamitud foto ning ämmale kommikarbi (25 naela, 31 eurot) ja ongi 360 naela läinud.

Nagu Gerd Kanteri näitel teame, maksavad näiteks neli kergejõustikuvõistluse piletit kokku 1200 naela ehk 1500 eurot. Lisame rongisõidule ning olümpiapargis söögile-joogile kuluva raha (pudel vett 1,6 naela ehk 2 eurot, ports kiirtoitu 7 naela ehk 9 eurot). Üks külaskäik olümpiaparki läheb neljaliikmelisele briti perekonnale maksma röögatu raha. Olümpiarõõm maksab kullahinda.

Piletite (ülejõu käiv) kallis hind kumab läbi ka vestlustest kohalikega. Olümpia-ajakirjaniku kaelakaarti silmates on esimeseks küsimuseks reeglina: kas sellega saab võistlustele tasuta sisse... Britid tahavad väga olümpiamänge vaadata, aga paljude jaoks on see lõbu arulagedalt kallis.

Olümpia tähendab medaleid. Ei miskit muud. Rekordid on muutuv suurus, tulemused unuvad, kuid medalid jäävad.

Medalitest räägivad kõik. Londoni õhtune poemüüja küsib, mitu medalit Eestil on saanud, hommiku pressikeskuse turvamees küsib, mitu täna saab. Sofome kolleegid uurivad medalilootuste kohta, sõbrad-tuttavad - ka väga spordikauged - tahavad olümpia eel teada, mitu medalit seekord tuleb. Ja et kas me paneme Lätile, Leedule ja Soomele medalitega ära.

Medal on jumal. Medalivõitjaid teavad kõik. Ka igapäevaselt sporti mitte jälgiv eestimaalane sufudab mälu pingutades ette lugeda kõik taasiseseisvunud Eesti olümpiamedalid. Kes ei suuda, on kõrgkultuurselt arrogantne, et ei lasku pööbli tasemele.

Medal, olgem ausad, on siiski vaid sümbol, nagu ütles Gerd Kanter. Võisteldakse võidu ja emotsiooni, au ja miks mitte ka raha nimel, eriti meie üdini materiaalses maailmas.

Ka Kanter ise, ja Heiki Nabi ja Erki Nool ja Kristina on kui Eesti vägevuse sümbolid ning sümboleid, muide, saab kenasti ära kasutada. Britid näiteks teevadki seda, üritades tuua medalite ja medalivõitjate säras noored arvuti ja teleri eest õue sportima meelitada.

Nimelt on Austraalias tõusnud suur poleemika, miks ei suudetud Sydney olümpia medalisajust kasu lõigata, vaid kõik tosina aastaga maha mängiti. Sydneys võitsid austraallased 58 medalit, neist 16 kuldset. Londonis on seni võidetud vaid 6 kulda ja kõigest 27 medalit.

Suurbritannia ei kavatse loorberitele puhkama jääda, vaid juba tehakse plaane, kuidas hoogustada õppeasutustes kehalist kasvatust ning nõutakse valitsuselt aru, miks on müügis mitmed koolide spordiväljakud.

* * *

Mõõdupuud on erinevad. Juhtus Londonis kergejõustikuõhtul ligidusse Venemaa ajakirjanik.

Eestlased õnne soovima, et Natalja Antjuhh (pildil) võitis kulla.

Naaber tänama ja kiitma, et päev oli Venemaale hea - siit alalt kuld, sealt alalt kuld.

Eesti: „Näe, kaugushüpe käib, sealt tuleb teile veel üks medal."

Venemaa: „Ah, ei huvita, sealt saame kõigest hõbeda."

Kusjuures Venemaa ajakirjanikel on olümpial paras peavalu, millist ala kajastama minna. Ehk siis, nagu üks sealne väljaanne pressikeskuses päevaplaani tehes teatas: „Seda ala ei tasu vaatama minna, üle pronksi seal välja ei venita."

Täna koos sõudjate Allar Raja ja Kaspar Taimsooga (pildil) metroosõitu tehes - miks, loete peagi ajalehest! - uuriti neilt mitu korda, et kas tõesti on tegu pesuehtsate olümpiasportlastega. Jaatava vastuse järel uuriti ala ja tulemuse kohta.

Kuidas võeti vastu teadmine neljandast kohast? Väikese pojaga olümpiaks Londonisse sõitnud ameeriklanna silmad läksid suureks ja huultelt paiskus spontaanne: "Wow! Nice!".

Eilsel Gerd Kanteri medalipeol astus Taimsoole ligi vastse olümpiapronksi isa Jaan, et tähtis jutt ära rääkida. "Tahtsin öelda, et teie neljas koht oli ikka tõeliselt tubli saavutus!"

Kolm tükki jäid ettepoole, aga väga-väga palju rohkem rivaale selja taha. Ei ole see neljas koht midagi jama.

***

Neljapäeva õhtul on suur dilemma - kas minna vaatama naiste veepalli finaali USA - Hispaania (algus Eesti aja järgi kell 22.00), meeste maahoki poolfinaali Holland - Suurbritannia (22.00) või hoopis naiste käsipalli poolfinaali Hispaania - Montenegro (22.30).

Pallimängude kohamängud on olümpia parim osa ning see on nüüd käes. Juba täna on päev otsa peetud veerandfinaale nii meeste käsi, vee- kui ka korvpallis. Kel vähegi võimalik, siis soovitan mitu ekraani üksteise kõrvale sättida ja kõike pakutavat nii palju kui võimalik endasse ahmida.

***

Eesti jagab hetkel hõbeda ja pronksiga medalitabelis 50. kohta Indoneesia, Mongoolia, Serbia ja Tuneesiaga.

Suurbritannia sportlased kühveldavad Londoni olümpialt medaleid labidaga. Meedias on selgitus, miks. Esmalt muidugi tohutu riigi ehk riikliku loterii British Lottery rahaline tugi, ent teiseks klubide süsteemi lõhkumine.

Et siis mida? Eestis räägivad ju spordijuhid, et klubide süsteem on ainuõige.

Britid vaidlevad vastu ja toovad näiteks sõudjate edu, mis saanud suuresti alguse sellest, et sõudeklubide parimad kuhjati kokku ühte keskusse, Marlow'sse. Kõik sportlased on soetanud Marlow lähistele elupaiga ja annavad tipptasemel sõudebaasis hagu.

Klubid ei suudaks iial atleete medalivõitudeks ette valmistada ja tegelegu amatööridega, kõlab brittide teooria. Huvitav, kui ei suuda rikas Suurbritannia, siis kuidas peaks suutma alles kümne aasta pärast rikkaks saav Eesti?

Ja veel. Britid leiavad, et järgmine samm, mis tuleb kohe-kohe teha, on andekate noorte koondamine spordiala keskustesse. Ehk siis hakatakse looma (vabandan siinkohal ropu sõna pärast, mida ükski Eesti spordijuht üle huulte ei too) riiklike spordikoole.

Väidetavalt on spordikoolide loomine ning parimate noorte ja täiskasvanute koondamine keskustesse odavam ja efektiivsem.

No küll need britid võivad lollid olla - õige tee on spordikoolide kaotamine ja klubisüsteemi juurutamine!

* * *

Huvitava ja mõtlemapaneva avaldusega tuli välja Soome mäesuusataja, eksmaailmameister Kalle Palander. Ta teatas sotsiaalmeedias, et purilauduri Tuuli Petäjä Londonis võidetud hõbe pole Soome, vaid sportlase enda medal, sest riik on sportlasesse panustanud vaid näpuotsaga.

Kusjuures mitte eelnev pole huvitav ja mõtlemapanev. Palander leiab, et Soome olümpiakomitee võiks toetusraha suunata otse sportlasele, mitte alaliidule, sest: „Alaliit kasutab raha suuremalt jaolt süsteemi elushoidmiseks. Ja pärast on silmad punnis, et miks medaleid ei tule."

Huvitav, kas Eesti riik toetab kirjade järgi sportlasi või maksab alaliidule, et see elus püsiks?