Valik pesuehtsaid nädalõpuhümne. Lase vabaks!

1. Michael Gray – "The Weekend"

2. Haji & Emanuel – "Weekend"

3. Phreek – "Weekend"

4. Earth & Fire – "Weekend"

5. Scooter – "Weekend"

6. Mel & Kim – "Showing Out (Get Fresh At The Weekend)"

7. Ben Westbeech – "Something For The Weekend"

8. Calvin Harris – "Ready For The Weekend"

9. Koit Toome – "Nädalalõpp"

10. Lowry – "Nädalalõpp"

Minu seekordne väljavalitu on Rita Ora. Kosovo päritolu 21aastane Briti laululind on ühtlasi ka viimase aja üks huvitavamaid esiletõusjaid. Tema 24. augustil sündinud esikalbumit "ORA" võib pidada üllatavalt eksperimenteerivaks.

Muusikakaugele tavaeestlasele on uustulnuk tuttav eeskätt isevärki veebinupukese kaudu: "Lauljatar Rita Ora tunneb kemmergute ees suurt hirmu" (Elu24); "Piinlik olukord: lauljatar Rita Ora nabapluus keeldus koostööst" (Elu24); "Rita Orale meeldib One Directioni laulja Harry Styles" (Elu24); "Lauljatar Rita Ora teab, kuidas silma paista" (Buduaar). Eks kõmu olegi illustratsioon peavoolulainetes seilavale popmuusikule. Aga mitte ainult...

Tõenäoliselt paljude siinsetegi kuulajate kõrvu on kõditanud aasta algul koostöös DJ Freshiga avaldatud ülitempokas hittpala "Hot Right Now". Kõva küte, mis sütitab peokihu. Mingi ajutine ühehitiime? Mitte!

Korraga justkui eikusagilt end kuuldavaks teinud Rita Ora on tublisti vaeva näinud. Ta lõikab ainuüksi plusspunkte oma loometiimi arvelt, kelleks on tugev koorekiht: will.i.am, Ester Dean, Drake, Diplo, The-Dream, Kanye West, J. Cole, Chase & Status, Stargate jt. Räpimoguli Jay-Z plaadifirma Roc Nationi tiiva alt lendu lastud Rita tuleb kinni püüda ja lasta tal kõlada.

Seksikusele vaatamata võidab ta ka mitmekesisematest laulustruktuuridest, mida toestab superproduktsioon. Värske heliplaat "ORA" on sulam eripalgelistest, seejuures igati õnnestunud katsetustest. Tulemus: ühekülgsusest kaugel.

Kõrvu jäävad kindlasti "Roc' the Life", "How We Do (Party)", "Shine Ya Light" ja "Radioactive". Mõnes mõttes muidugi mugav kuulata, kuna näituseks (lisa)lood "Young, Single & Sexy" ja "Meet Ya" mekivad tuttavlikult (à la Beyoncé).

Võrdlusmoment peaks tõusvale tähele pigem hästi mõjuma. Kõrvutamine ei tähenda alati kopeerimissüüdistust. Rita püüdlikkus kumab läbi ennekõike ballaadis "Hello, Hi, Goodbye". Kergelt halekas ja hingepugev. Mesi nukrutseja kõrvadele.

Räpituus Tinie Tempah'ga kahasse vorbitud "R.I.P.", mis sisaldab endas ka Nneka' hulluksajavat lugu "Heartbeat", mõjub massiivselt ja pole üldse nõnda tühjasõnaline kui pealkirja järgi arvata võiks.

Igal juhul üllitis "ORA" (hoolimata sellest, et kolm singlit juba enamkuulamisele pandud) on värskendavalt mõjuv poprokkiv rütm-ja-bluus tarmukalt uusüritajalt.

Teate, no ei ole ikka nii, et Lady Gaga tähendab midagi ainult oma "koletistele". Need, kes piinlesid enne kontserti (kaasa arvatud mina) eelarvamuste küüsis ning pidasid teda üksnes kaagutavaks rõivavahetuse maailmameistriks ja kõmuveergude klikimagnetiks, on vähemalt nüüd näinud šokipoppari tõelist palet.

Ma ei liialda – "The Born This Way Ball" on vaieldamatult vapustavaim näitemäng ümber maakera tuuritavalt popuniversumi esinumbrilt ning väärib eraldi kvaliteedimärki. Siinkohal pole mõtet halada, kui masendav on Maarjamaa publik, kui nõme on meie ilm või kui magedad on Gaga soojakskütjad The Darkness ja DJ Lady Starlight. Igatahes ball-kontsertetendus keskaegses lossis on ülidetailne ja vahelduvküllane – selles on teatraalsust, tsirkust, dekadentlikkust, sekslikkust, homoerootilisust, tabuvabadust, ulmemoodi, naiivsust, kirge, südamlikkust, armastust... Kõike. Ja kõik need elemendid panevad õhku ahmitsema ning kontrollimatult silmi pungitama. Kuulmekäike uuristab nauditava tempoga ga-ga-ul-lal-laa lööklaulude mikser. Ekstsentriliselt lennuka fantaasiaga Gaga poogib kõigele mingi kiiksu külge. Nii ei hakka põrmugi igav. Isegi need 24 pala (eriti just "Government Hooker", "Black Jesus † Amen Fashion", "Bad Romance", "Telephone", "Alejandro" ja muidugi legendaarne "Poker Face") on ehedal viisil efektsemad kui raadiost või diskosaalist kuuldes. 

Vahetatavate fassaadidega popsensatsioonil on haruldane anne teeskluseta edastada siirust. Egomaniakaalse Madonnaga, kellel on olulisem sootuks korduv enesetõestus, on võrdlus kohatu. Gaga paduemotsionaalne suhtumine publikusse väljendub teadmises, et kõik see, mida ta šõunumbrite vahel lausub ja korraldab, on spontaanne ja aus. Muide, ta on üsna suur lobamokk, seejuures bravuurikalt ropendav. Sõnamängus on ta ka osav – lemmiksõna ESTONIA meenub talle ilmselt surmatunnilgi. Üldse on tal oskus läheneda humaanselt, süstida elueliksiiri, suruda läbi hitisegu arvamust vabadusest ning anda vastandlikele tunnetele voli.

Jah, jagan kõik boonus- ja stiilipunktid superkontserdile.

«Vello Orumets 70» 3 CD box
(Records 2000)

Kurb, et suurim ülevaade armastatud laulja lugudest ilmus pärast seda, kui ta meie hulgast kevadel lahkus. Siin on 63 laulu, kõik populaarsemad palad, sealhulgas – «Hüvasti, Maria» ja paljukaverdatud «Miniseelik» vaid paari näitena. Esimese plaadi idee jääb küll minu jaoks pisut kummaliseks: siin on vanameistriga koos Toomas Annit, Erich Kriegerit kuulda ja alles siis tulevad Orumetsa originaalpalad. Tõsisemale rokihuvilisele või alternatiivse nišimuusika kuulajale need lood vast palju ei paku, rahvalikuma ja ajaviitelisema muusika austajatele kindlasti seda enam. Mõnevõrra naljakas on mõelda, et nooremas eas polnud Orumets kunagi esimese suurusjärgu täht, aga mida aeg edasi, seda rohkem talle austajaid tekkis.

Rob Zombie
«Mondo Sex Head»
(Geffen/USM)

Härra Robert Bartleh Cummings muutis pärast omaaegse White Zombie bändi edu oma nime ka ametlikult Rob Zombieks ja on sellel heliplaadil lasknud remiksida enamikus just White Zombie ajast pärit laule. Alguseks on pakkuda nende esimene hitt «Thunder Kiss '65» ja nii läheb peaaegu ajaloojärjeliselt edasi, kõik (no nii palju, kui siia mahub, vaid 13 pala) menukamad lood paarikümneaastaselt esinejateelt. Muidugi ei tasu otsida siit autentset materjali, nagu see omal ajal täpselt kõlas – mõnest omaaegsest vana koolirokkpalast on üllatavalt saanud midagi elektrooniliselt õrna jms. Kuid meloodia on ometi säilitatud. Remikside tegemine on tänapäeval suurmood, ma ise eelistan (peale paari harva erandi) küll originaalesitusi kuulata. Aga eks maitseid on mitmesuguseid.

Paar nädalavahetust tagasi Kultuurikatla aias pidustamas käies sattusin vana hea tuttavaga juhuslikel teemadel peatuma ning korraga, mingil lambimomendil, naeris ta mu Lady Gaga kontserdile mineku plaani välja ning teatas umbes sedasi: "Madonna on tegija, Gaga on ahv!" Möh? Vastuolulisi hinnanguid äratav artist, ilmselgelt.

Polekski nagu midagi kirjutada, ent ometi ei saa vaiki olla... Siinkohal ei näe muidugi mõtet muusikablogi lugejaile Gaga karjääri ümberjutustust teha. Märkimisväärne üksnes, et Stefani Joanne Angelina Germanotta nime all sündinud piiga on tänaseks 26aastane (tõsi, sama vana kui minagi) ja saavutanud efektsel moel üsna kõrgeid tippe. Patt oleks seesugust noortalenti mitte ülistada. Suurem patt oleks siinse muusikapõllu aasta suurimat sündmust – tema laupäevast Tallinna-kontserti – eirata.

Pole midagi teha, Lady Gagast ei saa mööda vaadata. Omaette liigas figureeriv popsensatsioon annab vaatlusplatvormi pilguheiduks pentsikusse tehissüsteemi ning toimib kõverpeegli klassikana. Ta ei etenda pelgalt skandaalset melodraamat, vaid esitleb seejuures ka ennast kui kunstlikult toodetud väliskesta, kelle missiooniks on sõgeduste realiseerimine. Ekspressiivsete lavašõude poolest on ta ju number üks.

Gagaga ongi tegelikult imelihtne: fännid (need, kes end väikesteks koletisteks nimetavad) jumaldavad teda tingimusteta. Ja ülejäänud lihtsalt ei seedi teda milligrammigi. Eks ta ole – popareeni femme fatale leiab oma vastukaja pigem vaataja kui kuulaja alateadvuses. Lahedamalt meelestatud tüüpidele mõjub ta ajuvabalt, paduintelligentidele ja kõigevihkajatele jõleda friigina. Netikommentaariumist leiab säärase arvamuse: "Milleks üldse oli vaja seda ahvi Eestisse kutsuda? Laulja, selle sõna tõelises mõttes, ta ju ei ole, pigem laadatola." Või siis: "See Gaga võib omadega per**e kerida. Absoluutselt ei koti see haige isik. Ta peaks ravile minema." (Mnjah, kah lahmimine. Sellist jama on raske üle kommenteerida. Jäägu neile oma arvamus, aamen!)

Ennast mittekordava Gaga muusikalised teod on muidugi vähem märgatavad. Mõistan neid, kes peavad Gaga plaaditoodangut popväntsutuseks. Aga teisalt jällegi – kunstilise veiderdajana kajastab ta kahtlemata kaasaja mõistuse hääli ja kehastuse vorme. Imetlege kasvõi tema muuvisid, neid YouTube'i uskumatuid klikimagneteid! Ta on oskuslik konservimeister ning võib saavutada loomingulisi orgasme tihemini kui mõni teise liiga staarihakatis fantaseeridagi suudab.

Oma maailmavallutusplaani täitmiseks ületab Gaga kõikvõimalikud ja -võimatud piirid ning kutsub kallil laupäeva õhtul ekstravagantsele ballile Tallinna lauluväljakule. Silmi- ja kõrvupüüdev megatäht tuleb maailmaturnee "The Born This Way Ball" raames meiegi maa pealinna, et rõhuda ahhetamapanevale näilisusele. Miskipärast õhus pole seda sõnuseletamatut tunnet, kui Michael Jackson (puhaku ta rahus), Tina Turner või Madonna omal ajal Tallinna tulid, kipun nentima. Pigem hoomamatuse tunne on.

Usun siiski – sellest põrgulikust kõmuvoost ja neist lõpmatuseni leierdatavatest hüperenergilistest paladest hoolimata –, et midagi säärast, nagu laupäeval lauluväljakul näha-kuulda saab, ei taju siinsel laiuskraadil iialgi. Kordumatu ahaa-elamuse garantii eluks ajaks, kindel see!

Ballile, ma kordan, kõik ballile!

Siinkohal ka balli kava: 

1. "Highway Unicorn (Road to Love)"
2. "Government Hooker"
3. "Born This Way"
4. "Black Jesus † Amen Fashion"
5. "Bloody Mary"
6. "Bad Romance"
7. "Judas"
8. "Fashion of His Love"
9. "Just Dance"
10. "LoveGame"
11. "Telephone"
12. "Heavy Metal Lover"
13. "Bad Kids"
14. "Hair" 
15. "Princess Die"
16. "Yoü and I"
17. "Electric Chapel"
18. "Americano"
19. "Poker Face"
20. "Alejandro"
21. "Paparazzi"
22. "Scheiße"
23. "The Edge of Glory"
24. "Marry the Night"

Burn Still
«Rise»
(Blacklist Recordings)

Eesti poisid. Hoolimata ingliskeelsest jutust siin pealkirjas. Ütleksin: mitte lihtsalt metalne, vaid lausa brutaalne seitsme looga plaat – salvestamisel ja produtseerimisel keskses osas Margo Rindemaa, kuid muusika ja tekstid ikka bändi enda sulest. Panin tähele, et nad on öelnud: teeme lihtsalt head karmi muusikat, mida ise naudiksime. Naudivad ka teised. Kontserdid pole neil kuulajateta jäänud. Kuigi: natuke peab ikka vinguma ka – plaat on pakendatud lihtsalt pappümbrisesse, teinekord võiksid sõnad ka kaasas olla. Kui on eriti karmi muusikaga tegu ja veel inglise keeles, siis kipub minusugusel maavillasel tüübil mõni lausenüanss tahes-tahtmata kaotsi minema. Muidu täiesti OK.

Nas
«Life Is Good»
(Def Jam)

Ja siin ta istub, eksabikaasa Kelise pulmakleit põlvedel. Üleni valges, loomulikult. Kui nüüd arvata, et ta siin nagu Taylor Swift oma eksnaist kirub, siis peate natuke pettuma. Lahutusteemat võib siit küll välja lugeda, aga nagu ta ise ütleb: see plaat on elust, armastusest ja rahast. Lisaksin juurde, et isadusest ja täiskasvanuks saamisest kah. Aasta parim plaat pole see kaugeltki. Ideid on, kuid need jäävad kuhugi poolele teele. Kuivõrd ma pole kõike ta päris pikast loometeest («Life Is Good» on kümnes plaat) läbi käinud, siis ei riski isegi seda öelda, kas koos Damian Marleyga tehtud plaat ta endagi asjadest ilmtingimata parim on. Raadiosõbralik ehk küll, aga ikkagi: eks ta ole kah mulje.

WhoCares (Ian Gillan, Tony Iommi & Friends)
«Out of My Mind / Holy Water»
(Edel)

Kollektsioon klassikuid, varem avaldamata lindistusi, koostöid, uusi mikse lugudest, unustusse vajunud laule Ian Gillani ja Tony Iommi loomingulisest varamust, mis kõik esmakordselt CD-l avaldatakse. Materjali on duubelplaadi jagu. Tervikuna natuke ebaühtlane. On täiuslikke kõrgmomente, kuid ka vähema väärtusega B-kategooria lugusid. Tipphetkedeks jäävad kindlasti koosluse WhoCares kaks lugu. «Out Of My Mind» ja «Holy Water», mille olemasolust varem kuulnud polnud(ki). Raskeroki kullafondi väärivad palad. Mõlema loo taga on Ian Gillan, Tony Iommi, Jason Newsted (eks-Metallica), Jon Lord ja Nicko McBrain (Iron Maiden)... Tegemist oli heategevusliku bändiga. Klassikalise raskeroki või heviroki austajale kohustuslik ost.

Iga-aastase Flow festivali arvustajana ütlen koheselt ära – seekord on vast kõige raskem. Seega kirjeldaks äsjamöödunud festivali hoopiski läbi mõne armsa närilise, näiteks hamstri, silmade.

Kuna hamstri mälu on teatavasti lühike kui anorektiku täiskõhutunne, siis jättis too pisike vesiste silmadega karvapall selektiivselt meelde vaid mõne valitud esineja 9. korda toimuva linnafestivali line-up-ist. Samas, kui päris aus olla, siis ega seal isegi tavainimeste jaoks palju muud meeldejäävat olnudki...

Näks-näks ajas hamster endale türklaste rullkebabi kõtu sisse, lonksas sõõmu halli vett (Gin Long Drink - autor) ja sibas tasahilju Kallio mäe otsast allpool terendavate Suvilahti korstnate poole. Tuju oli tal huvitaval kombel hea nagu Batmani piparmündijäätis, ent siiski olid tal tekkinud kerged eelarvamused. Seda eelkõige Hudson Mo ja Frank Ocean'i ärajäämisest. "Oh well, kft-näks," mõtles ta.

Esimene reaalne act, mis hamstri kõrvaudemeid aktiivsemalt paitama asus oli Africa Hitech. Mark Pritchardi ja Steve Spaceki intensiivkombinatsioon oli laitmatu kui nohiku bioloogiakonspekt. Puhaste ja isegi närilisi kaasa kiskuvate tehnoloogiliste rütmide laitmatu kooslus pani astuma küll kahe, küll nelja jala kaupa. Spaceki timmitud vokaali sisse pea ära uppudes ja Pritchardi "Scientist meets the space" T-särki silmitsedes heietas ta tantsu vihtudes mõtteid maailmamurede, tehnoloogilise tuleviku ja elu eesmärgi üle. Selgus saabus.

Laupäevase tipphetkena tõstab Hamsu esile samuti Voimala kangelased – kõigepealt Desto, seejärel Pinch. Annus seda-head-ja-õnneks-veel-reaalselt-kuulatavat-dubstep'i ja tumedamat grime'i oleks väänlema pannud ka okaapi, metsistunud lehma ja terve bussirea laiuse boamao, mis siis veel ühest hamstrist ja sadadest inimesest rääkida. Desto testosteroonsed publikutestid õnnestusid sama maitsvalt kui eelmisel aastal, kui mitte paremini, ning Pinch'i tumedalt pidulik ampluaa hirmutas lahti iga lahtise karva, tehes seda samas hellalt kui mammapoeg muffineid.

Viimase päeva tipphetki pinnis siinkirjutaja hamster Hamsult välja pinevalt, aga tulutult. "Dâm Funk oli enamvähem täitsa okei ja... Ja pressitelgi Starbucks frappuccinod olid ka täitsa asja eest!" piiksus ta veidi loidunult.

Et asi kuidagi kokku võtta, võib öelda nii – ja seda nii artikli autori kui täielikult väljamõeldud hamstri koostöö tulemusel – olles Flow festivali külaline olnud 9 järjestikust aastat, oli seekordne kogemus kahjuks nõrgim. Suures osas on selles süüdi ärajäänud artistide hulk ning tunne, et festivali korraldustiimi tähtsamaks eesmärgiks on muusika asemel tõusnud erinevad teisejärgulised, sealhulgas ka materiaalsed huvid. Aga pole hullu, kui järgmisel aastal linnafest veel aset leiab, siis oleme kohal. Pole isegi vahet, kas inimese, pelikani või komodo varaani nahas.

(Foto: Niklas Sandström (Flickr))

USA majandusväljaanne Forbes on kuulutanud edukaimaks DJ-ks Hollandi päritolu DJ Tiësto, kes on viimase aastaga teeninud 22 miljonit dollarit. Pole ka ime – ühe õhtu eest kasseerib superdiskor umbes veerand miljonit dollarit.

Järgnevad California plaadikeerutaja Skrillex (15 miljonit) ja Skandinaavia trio Swedish House Mafia, kes vaatamata 14 miljoni dollarilisele aastateenistusele hiljuti laiali läks. Neljandaks jäi Prantsuse DJ David Guetta 13,5 miljoniga.

Maailmaturnee "Elements Of Life" raames on tulbi- ja tuulikutemaa suurim muusikaeksport Tiësto Eestiski käinud. Mäletan... 2007. aasta suve hakul jättis toona Saku Suurhallis siinset publikut ergutanud ilmakuulus meisterdiskor mullegi, taoliste ürituste mitteväisajale, kustumatu elamuse. Tõepoolest, säärasel jumalusel on eriline anne mängitada narkootilise toimega helindeid.

Selge see, et raha paneb rattad käima. Eks ole viimastelgi üllitistel, mis x-kategooria hakatistega koos loodud, rahamaiguline kõrvalmaitse. Kui aga rahavõim kõrvale jätta, siis võib rahvamasside nõidumist küll Tiësto salarelvaks pidada.

Loss Paranoias
«Maailmalõpp on lähedal»
(Loss Paranoias)

Eks te teate küll: see on punapäise lauljatariga bänd, kes kevadel «Eesti laulu» võistlusel silma torkas. «Valedetektor» ei võitnud küll, polnud ka just tähti taevast haarav, aga lauljatari kinnistas mällu. Ansambli debüütplaadil laulab Helena Virt samamoodi kenasti. Kuigi ega too plaatki aasta parimate hulka kuulu, on kõva keskmine või pisut üle selle ometi. Nimilaulu sõnum on hää: meile on niigi vähe aega antud ja miks peaksime siis selle tühja tallamiseks ja vihkamiseks kulutama. Nii ei hakka minagi siin virisema – kohati päris kenasti komponeeritud plaat oma 13 lauluga. Kui oma märkmeid vaatan, siis tugevamad palad on teises pooles. Nii et tasub osta küll.

Maroon 5
«Overexposed»
(A&M Octone)

Ameerika bändi neljas album torkab oma kireva esikaanega silma, aga ons seal ka sees midagi peale kahe plaaditabeleid vapustanud singli: koos Christina Aguileraga salvestatud «Moves Like Jagger» ja räppar Wiz Khalifaga tehtud «Payphone»? Ma olen täiesti hädas hindamisega – ühelt poolt on siin rootslaste (Max Marin peamine produtseerija) mõjuga juba pisut tüütavaks kujunev popmuusikastandard, teisalt aga minu kõrva jaoks mõned täiesti huvitavad lood, mida aga miskipärast keegi teine ei viitsi eriti tähele panna. No ja Backstreet Boysi meenutavad võtted võinuksid nad hoopis ära jätta. Niisiis: on ja ei ole kah. Igal juhul parem kui nende eelmine album, aga mitte veel ka selline, et suu lahti kuulama jääksin.

366 päeva tagasi kirjutanuks ma nii: Jay-Z ja Kanye Westi ühisalbum "Watch The Throne" päästab plaadiaasta 2011. Kiidan nüüd aga takka. Eile, aasta pärast ülieduka meistrite teose avaldamist saan nautida ühe oma minevase meelisplaadi oodatud järge. Ilmunud on kümneminutiline dokfilm plaadistamisperioodist.

Privaatseid hetki täis pikitud minifilm räpimogulite pillavast elustiilist, ennekõike salvestussessioonist kängurumaa pealinnas, on muidugi üks oskuslikke enesenäitamisviise. Põgus pilguheit loob lähedasema sideme niivõrd kauge olelusega. Omajagu värvigammat lisab nii Jay-Z abikaasa Beyoncé, kel oma osagi trumpalbumil, kui ka näituseks filmitäht Russell Crowe. Doki emotsionaalseim ja sümboolsem hetk on kahtlemata sõrmuse kinkimine. Luksuslik, ent inimlik.

Väärt stiilinäide sellest, kuidas üks helikogumik võib mõjuda värskena aasta(id) hiljemgi ning kuidas kõrvadele nauditavat tööd tegevad ässad tunduvad lavataguses maailmas hoopis vähem tuusamad.

Dokumentaalile boonuseks kuulan väljaande kaheteistkümne loo hulgast just toda pala – "Lift Off". Hoopleva heli ja sütitava toimega helikonserv.

Olümpialaul aastast 1988 "One Moment In Time" sobib ideaalselt meenutama Whitney Houstoni tänast sünniaastapäeva, seda enam, et see kattub just praeguse olümpiamängude perioodiga. Mõelda vaid – tänavu 11. veebruaril meie seast lahkunud soulidiiva oleks 9. augustil saanud alles 49aastaseks.

Pole ju patt kuulata 24 aasta tagust spordipeo hümni ka käimasoleva Londoni olümpia ajal, eks?! Ülimõjus. Muidugi nüüdsemal ajastul mõigatakse teistsugusemat biiti...

Lisaks passib Whitney Houstoni kõige viimane lugu "Celebrate" – õige tõtakas teine – koos "American Idoli" võitja Jordin Sparksiga tänasesse päeva. Too pala leiab ilmselt laiemat kõlapinda alates järgmisest nädalast, mil kinodesse jõuab muusikaline linateos "Sparkle", mis jäi 1992. aasta kassahiti "Ihukaitsja" staari esimeseks ja viimaseks näitlejatööks pärast 1996. aasta filmi "Ingel sinu kõrval".

Kanada päritolu Alanis Morissette, kes vahepeal muusikast pisukese pausi tegi, on tagasi ja valmis oma augusti lõpus ilmuva kaheksanda kauamängivaga taas vanadele ja uutele fännidele rõõmu tegema.

Peagi ilmuvalt plaadilt "Havoc and Bright Lights" kõlab esimese singlina "Guardian", mis liigub vanade hääde palade jälgedes. Võiks isegi öelda, et "Alanis omas mahlas", sarnanedes pisut tema karjääri vahepealsetele paladele ("Hands Clean" ja "Uninvited" olid pisut pehmemad). Meeldetuletuseks – viimane plaat ilmus Alaniselt 2008. aastal.

Alanis ise selgitab, et "Guardian" räägib sellest, mida ta tõlkes ka tähendab ehk siis kaitsmisest ja teiste eest hoolitsemisest, nende järele vaatamisest.

Lugu ongi osaliselt pühendatud tema kaheaastasele pojale, ning kuidas Alanis lapse abil on jõudnud lähemale ka enda sisemuses elavale lapsele.

Kriitikud juba hõiskavad, et "Alanis on end taas leidnud" ja "emadus on talle hästi mõjunud". Plaadile ennustatakse üsna häid tulemusi müügitabeleis.

Näis, kas uued lood teevad tuule alla juba ajusoppi kinnistunud lugudele "Hands Clean", "Ironic" või "You Oughta Now".

Kui päikesest tolku pole, aitab suvetunnet luua muusika. Siinkohal helikatkend möödunud Saaremaa ooperipäevade "Opera jazzist", mis miksis tuntud klassikalist ooperimuusikat džässiga.

Alati apetiitlik Sofia Rubina loob särtsu ja äratab lahja suve ellu. Nõnda põnevat kooslust, nagu oli Kuressaare lossi ooperimaja laval, näeb aruharva... kui üldse. Milline mängulisus! Retrohõnguline pala "Summertime" sedapuhku säärases võtmes – ühtekokku põimuvad ootamatu ooper ja sulnis džäss. Midagi teistsugust, eksperimenteerivat ja nauditavat. Suvest unistlejatele igati vääriline (maius)pala.

Keegi ei näi mõistvat, kuidas üldse saab Mariah Careyt ja tema üliemotsionaalset muusikat seedida. Tõsi, unikaalse viieoktavilise (!) hääleulatusega Mariah ei olegi igale kuulajale vastuvõetav. Maitseid on mitmeid...

42aastane rütmjabluusdiiva, aasta ja kolmekuiste kaksikute (tütre Monroe' ja poja Moroccan Scotti) ema on pärast beebibuumi taas akuutne. Ta saab nüüd latiinolaulik Jennifer Lopezi asmel USA superstaarisaate "American Idol" kohtunikuks ning hakkab teenima 18 miljonit dollarit. Ulme! Ennekõike pakub ta aga ennekuulmatuid kõrvaelamusi.

Äsjane, kauaoodatud singel "Triumphant (Get 'Em)" on kinnitus, et Suure Õuna supertäht on oma tähelennu uuel trajektooril. 14. plaati küpsetav Mariah on järjekordse tagasitulekuloo tarvis appi haaranud säärased meistrid, nagu Meek Milli ja Rick Rossi, kes üksteise võidu riime rebivad. Lisaks räpituusadele pole ta unustanud vanu kamraade – Jermaine Dupri ja Bryan-Michael Coxi.

Pala "Triumphant (Get 'Em)" sisaldab rohkelt räppi, kiledaid kiljeid ja on vormilt sentimentaalsema viisiga. Oh neid udupeeni nüansse, tukslevaid takte, vastupandamatut seksapiili, musta mee hõrku maiku... Täielik naudinguparadiis. Diiva lubab endale kõike ja pakub meilegi, kusjuures, noid kõige sahvtisemaid tükke. Üldjoontes nagu Mariah Carey ikka – ei üllata, aga ka ei valmista pettumust.

Vaat et paremagi maigu saab antud loost, kui kuulata sootuks Pulse Club Mix versiooni. Pole nii kleepekas midagi, võtab nõksumagi. Minekut on küll ja veel.

Hindan Mariah' puhul ennekõike ülemaailmset fenomenaalsust. Ta on unepealt eksimatult äratuntav. Mis sest, et DIIVA. Suursuguse kuju puhul tekivad niigi käärid – teda näeb meeletult kauge ja säravana, hoomamatu distantsiga, ning tundub olevat samas nii soe ja õrn naisolend.

Mäletatavasti sai Mariah oma karjääri laineharjal, millenniumi algul, sule sappa Sonyst, kuna lahutas selle bossist Tommy Mottolast. Pärast seda sai kinga EMI/Virginist, sest albumi "Glitter" müüginumbrid olid enam kui kahvatud. Elav legend sai ka närvivapustuse ning lõi kokku lõpparveid meesterindel. 12 aastat tagasi naasis ta uuesti püünele ning püsib seal vankumatult tänini. Eriti märkimisväärne saavutus pärinebki aastast 2005, mil tema helikandjat "The Emancipation of Mimi" müüdi 7,5 miljonit eksemplari. Ja muide – singel "Don't Forget About Us" kordas Elvise rekordit – 17 esikohalugu Ühendriikide edetabelis. Toona jäid temast ettepoole üksnes biitlid. Kõva. Ja siis veel nood lugematud tunnustused – MTV valis ta kahe viimase aastakümne parimaks hääleks; Guinnessi rekorditeraamat märgib Mariah' ära kui kõige kõrgema hääleulatusega lauljatari jne. Ometi tean (muusikakaugeid) inimesi, kes ei tee vahet varalahkunud Whitney Houstonil ja Mariah Careyl.

Kunagi üleöö sensatsiooniks kujunenud Mariah, keda ajast aega materdatud ja vahepeal mahagi kantud, ei raiska end. Teda tasub võtta kui haruldast nähtust, ikooni, keda poleks paslik kellegagi kõrvutada. Temast üle pole keegi.

Mnjah, plaan oli pelgalt tema uhiuus lugu siia kuulamiseks üles panna, jutt kiskus ikka ära. Jään uue kauamängiva ootele.

Vahepeal veidi vaiksemalt tegutsenud Paha Polly on valmis taas lavalaudu vallutama, kui bänd läbis väiksed muudatused kolletiivis ning valmistab ette kolmandat kauamängivat.

Suve alguses said Polly fännid aimu, mida uuelt plaadilt loota ja oodata, kui ilmus singel "Ava silmad", milles Polly jätkab rõõmsate ja rokilike saundidega.  

(Foto: Uku Peterson)

Pahast Pollyst saad pikemalt juba lugeda laupäevasest (4.08) lehest, ent seni pakume eelroaks krutskiga vastuseid meie lühiankeedi näol, mida bänd täitis. Lisaks kuulata nende uut lugu ja viia end nende tegemistega kurssi Facebooki lehel SIIN.

Teeme muusikat, sest ... muusika vajab tegemist

Muusika on üldse meie jaoks ... selline teema, millest väga rääkida ei taha.

Muusika, mida me ei kuula, on ... olemas, aga me ei ole veel sellest midagi kuulnud.

Muusika, mis meid käima tõmbab, on ... meie jaoks igahommikune protseduur.

Oma muusikaga tahaksime saavutada ... sama, mida saavutas Einstein oma peaga.

Lavale minnes mõtleme ... ikka helimeestele. :)

Suure rahvahulga ees esinemine ... ei olegi kõige hullem.

Läbimurdmisest välismaale .. arvame paremini kui sissemurdmisest kodumaale.

Üksi olles unistame ... koos olemisest. Ja vastupidi.

Vahel tahaksime ... nii väga, aga ei saa.

Arvame, et Eestis võiks ... tembeldatud Delma maskott olla üks lahe säga.

Mõnikord ... kutsume temagi kontserdile.

Kõige rohkem meeldib meile ... David Hasselhoff.

Me ei saa elada ilma ... rahata.

Loodame, et ... keegi meid veel üldse tõsiselt võtab.

Oma fännidele soovime ... kõige magusamaid unenägusid.