Marten Kuningas «Janu»
Salvestatud Sten Sheripovi stuudios
Näen, et paljud on hakanud pärast selle plaadi ilmumist võrdlema Marten Kuningat ja Vaiko Eplikut. Kuulasin ja mõtlesin, kuulasin uuesti ja mõtlesin, et kas tasub ikka selliseid paralleele vedada. Ja otsustasin, et ega vist mitte. Kuningas on siin teinud omanäolist ja pisut otsivat muusikat, sellist, mis hästi sobis kuulata suvisel Schillingi alternatiivfestivalil.
Marten on ühes oma intervjuus öelnud, et ta on olemuselt pisut nartsissistlik. Ja eks seda on plaat ka. Kui kirjandusest paralleeli otsida, siis võrdleksin mõne Tuglase laastuga. Ehk siis olen nüüd vihjanud, et kohati kaldub plaat ilutsemise ja samas meeleolu tabamise poole. («Vaatan enda sisse, mis ma näen kiilid tantsivad ja soe on päev, tuulte pihud puude laupadel ja sina kõige selle keskel» või «ma igatsen alleed, mis viiks mind voolavasse voorusesse ma soovin olla mees, kuid jääda igavesse noorusesse ei nii ma upun oma toorusesse».) Kui ma nüüd kokkuvõtvalt midagi öelda tahaksin, siis: selle plaadi on teinud noor inimene, kes veel mitte päris kindel pole, kuhu minna tahab. Vahest seetõttu on lüürilisusesse segatud alati veidi irooniat. Isegi kui – nojah, millest noor inimene ikka kõige rohkem laulab kui tundeist. Kellegi, keda me hästi ei tunne. Võimalik, et Marten ise ka mitte - miks ta muidu plaadiümbrisel kiikriga ümbritsevat uurib. Kui iseenesest huvitavat, ent masside jaoks ehk liialt peeneks timmitud plaati soovite, siis siin see on.
Frank Ocean «Channel Orange» 
IDJ
See on varem muusikaringkondades teistega koos esinemisest tuntud laulja/laulukirjutaja Frank Oceani esimene sooloplaat ja mingis mõttes Marten Kuninga omaga sarnane. Et siis otsingud ja teistmoodi. Väga vahva, ütleksin, et teistmoodi. Iseenesest huvitav on plaadi taustal levinud kõmu Oceani seksuaalsusest, millele avaliku kirjaga vastates tunnistas ta oma armumist 19aastasesse noormehesse, piinu ja: «ma kirjutasin selle plaadi, et elu tunduks roosilisem kui tegelikult». Tulemus on kohati melanhoolne, kohati tundeist – vastamata tundeist – ülevoolav, kohati sotsiaalpoliitiline heliplaat. Mida aga kokkuvõttes on rõõm kuulata. Soovitan koju hankida. Senimaani üks aasta paremaid.
Triumph «Live at Sweden Rock Festival»
Frontiers Records
Triumph on legendaarne Kanada raskeroki punt, kes möödunud sajandi 80ndate kandis mitme tõeliselt hea albumiga maha sai. Viimasel ajal pole neist enam suurt midagi kuulda. Sellegi kontsertsalvestise ilmumine jääb mingis mõttes mõistatuseks seetõttu, et tegemist on mainekalt Rootsi raskerokifestivalilt «Sweden Rock» pärit lindistusega – kuid Triumph esines seal tegelikult ju juba neli aastat tagasi... Igati väärt materjal. Eriti tänu DVDle. Lugusid on kaasatud täpselt kümme. Triumphi kullafond, nagu «Lay It On The Line», «Magic Power» ja «Fight The Good Fight», peaks keskealisele rokisõbrale igati tuttav olema ja lugude sära pole aastatega kuhugi kadunud. Meloodilise klassikalise raskeroki sõbrale kohustuslik.
