Iga-aastase Flow festivali arvustajana ütlen koheselt ära – seekord on vast kõige raskem. Seega kirjeldaks äsjamöödunud festivali hoopiski läbi mõne armsa närilise, näiteks hamstri, silmade.
Kuna hamstri mälu on teatavasti lühike kui anorektiku täiskõhutunne, siis jättis too pisike vesiste silmadega karvapall selektiivselt meelde vaid mõne valitud esineja 9. korda toimuva linnafestivali line-up-ist. Samas, kui päris aus olla, siis ega seal isegi tavainimeste jaoks palju muud meeldejäävat olnudki...
Näks-näks ajas hamster endale türklaste rullkebabi kõtu sisse, lonksas sõõmu halli vett (Gin Long Drink - autor) ja sibas tasahilju Kallio mäe otsast allpool terendavate Suvilahti korstnate poole. Tuju oli tal huvitaval kombel hea nagu Batmani piparmündijäätis, ent siiski olid tal tekkinud kerged eelarvamused. Seda eelkõige Hudson Mo ja Frank Ocean'i ärajäämisest. "Oh well, kft-näks," mõtles ta.
Esimene reaalne act, mis hamstri kõrvaudemeid aktiivsemalt paitama asus oli Africa Hitech. Mark Pritchardi ja Steve Spaceki intensiivkombinatsioon oli laitmatu kui nohiku bioloogiakonspekt. Puhaste ja isegi närilisi kaasa kiskuvate tehnoloogiliste rütmide laitmatu kooslus pani astuma küll kahe, küll nelja jala kaupa. Spaceki timmitud vokaali sisse pea ära uppudes ja Pritchardi "Scientist meets the space" T-särki silmitsedes heietas ta tantsu vihtudes mõtteid maailmamurede, tehnoloogilise tuleviku ja elu eesmärgi üle. Selgus saabus.
Laupäevase tipphetkena tõstab Hamsu esile samuti Voimala kangelased – kõigepealt Desto, seejärel Pinch. Annus seda-head-ja-õnneks-veel-reaalselt-kuulatavat-dubstep'i ja tumedamat grime'i oleks väänlema pannud ka okaapi, metsistunud lehma ja terve bussirea laiuse boamao, mis siis veel ühest hamstrist ja sadadest inimesest rääkida. Desto testosteroonsed publikutestid õnnestusid sama maitsvalt kui eelmisel aastal, kui mitte paremini, ning Pinch'i tumedalt pidulik ampluaa hirmutas lahti iga lahtise karva, tehes seda samas hellalt kui mammapoeg muffineid.
Viimase päeva tipphetki pinnis siinkirjutaja hamster Hamsult välja pinevalt, aga tulutult. "Dâm Funk oli enamvähem täitsa okei ja... Ja pressitelgi Starbucks frappuccinod olid ka täitsa asja eest!" piiksus ta veidi loidunult.
Et asi kuidagi kokku võtta, võib öelda nii – ja seda nii artikli autori kui täielikult väljamõeldud hamstri koostöö tulemusel – olles Flow festivali külaline olnud 9 järjestikust aastat, oli seekordne kogemus kahjuks nõrgim. Suures osas on selles süüdi ärajäänud artistide hulk ning tunne, et festivali korraldustiimi tähtsamaks eesmärgiks on muusika asemel tõusnud erinevad teisejärgulised, sealhulgas ka materiaalsed huvid. Aga pole hullu, kui järgmisel aastal linnafest veel aset leiab, siis oleme kohal. Pole isegi vahet, kas inimese, pelikani või komodo varaani nahas.
(Foto: Niklas Sandström (Flickr))
