Loss Paranoias
«Maailmalõpp on lähedal»
(Loss Paranoias)
Eks te teate küll: see on punapäise lauljatariga bänd, kes kevadel «Eesti laulu» võistlusel silma torkas. «Valedetektor» ei võitnud küll, polnud ka just tähti taevast haarav, aga lauljatari kinnistas mällu. Ansambli debüütplaadil laulab Helena Virt samamoodi kenasti. Kuigi ega too plaatki aasta parimate hulka kuulu, on kõva keskmine või pisut üle selle ometi. Nimilaulu sõnum on hää: meile on niigi vähe aega antud ja miks peaksime siis selle tühja tallamiseks ja vihkamiseks kulutama. Nii ei hakka minagi siin virisema – kohati päris kenasti komponeeritud plaat oma 13 lauluga. Kui oma märkmeid vaatan, siis tugevamad palad on teises pooles. Nii et tasub osta küll.
Maroon 5
«Overexposed»
(A&M Octone)
Ameerika bändi neljas album torkab oma kireva esikaanega silma, aga ons seal ka sees midagi peale kahe plaaditabeleid vapustanud singli: koos Christina Aguileraga salvestatud «Moves Like Jagger» ja räppar Wiz Khalifaga tehtud «Payphone»? Ma olen täiesti hädas hindamisega – ühelt poolt on siin rootslaste (Max Marin peamine produtseerija) mõjuga juba pisut tüütavaks kujunev popmuusikastandard, teisalt aga minu kõrva jaoks mõned täiesti huvitavad lood, mida aga miskipärast keegi teine ei viitsi eriti tähele panna. No ja Backstreet Boysi meenutavad võtted võinuksid nad hoopis ära jätta. Niisiis: on ja ei ole kah. Igal juhul parem kui nende eelmine album, aga mitte veel ka selline, et suu lahti kuulama jääksin.
