Tiiu Kiik «Oled ilus» (tiiukiik.com)
See on vahest naiivne, aga esimene mõte kuulama asudes oli: habras nagu Björk. Omaloomingulised palad on õrnad ja ulmelised, mõni ütleks: müstiline kõlamaailm. Arvan, et päris matšolikele meestele ei sobi (kuigi Tiiu Kiik on bändis ka industriaali laulnud!). Õhtune, pisut igatsuslik mõtisklus. Muide – tekst on teinekord super. Doris Kareva. Lihtne, naiselik, elektrooniline – no ei oska stiili paika panna. Kuulake. Otsustage.
Hinne: 4
Rufus Wainwright «Out Of The Game» (Decca)
Mida teeb kuulsate folklauljate poeg? Laseb end mõjutada Bowiest, Elton Johnist ja Queenist, ütlevad mõned, teised jälle väidavad, et kõlab nagu pesuehtne vana kooli mees. No siis Frank Sinatra näiteks, kui nime otsida. Ballaadlik popmuusika. Ma ei tea öelda, kas sõna halvemas või paremas mõttes. Produktsioon on loomulikult lihvitud, aga ausalt öeldes tuli mul kuulates (vahest just setõttu?) igavus peale.
Hinne: 3
Jorn «Bring Heavy Rock To The Land» (Frontiers Records)
Norralane Jorn on muidugi tubli, et tulihingeliselt seisab just klassikalise meloodilise raskeroki eest. Kuid miinuseks siiski, et plaat kubiseb kõikvõimalikest klišeedest ja laulutekstidki on liialt tavalised. Esimene mõte, mis tema uut plaati kuulates tuli, et siin kohtuvad Dio, Rainbow ja David Coverdale/Whitesnake. Päris oma nägu Jornil nagu polegi. Omaloomingu keskele on ta visanud ühe kaveri – Christopher Crossi loo «Ride Like The Wind», mida muuseas Saxongi töödelnud. Ja peab ütlema, Saxon tegi seda Jornist kõvasti paremini. Ümbris on muidugi tase ja tekitab ostuhuvi.
Hinne: 3
