Eelmises osas: Värnik ja Räim pääsevad vangistusest. Tuvi saab välismaalt sõnumeid. Maimu ei suuda närvivapustusest toibuda.
«Pärastlõunal aga saabus perenaine teravaks ihutud noaga ja temast keedeti suhteliselt ebameeldiv ühepajatoit. Keegi ei söönud suutäitki. Nii leidiski ta alandava lõpu kurgipeenra kõrval kompostihunnikus. Tomat ja Kaalikas irvitasid, kui perenaise solvunud abikaasa kastruli kummuli keeras. Hernes aga naeris lausa täiest kõrist,» lõpetas Toomepuu kabinetivaikuses värsket sissekannet oma kurikuulsasse blogisse «Mis meie Kapsamaal tegelikult toimub?». Viimaks oli selgunud peadirektori ehk Rooskapsa saatus ja Toomepuu oli endaga rahul. Kuigi lämbes õhus ei toonud kergendust isegi pärani aken, tundis uurija end taas teotahtelisena. Ta sirutas jalgu ning avas veel ühe särginööbi. Aknalaual maandus segaduses musträstas ja Toomepuu mõtted läksid Lembit Varesele.
Räimelt kuuldu ajendil oli Toomepuu Varese minevikus tuhninud. Selgus, et sporditoimetuse veteranreporter oli nooruses mänginud kannelt rahvakunstiansamblis Ingeri Setu ning olnud Läti piiri äärses kolkakoolis korvpallitreener. Uurijale meenus vestlus õnnetu Carlos-Rauno vanaemaga. Et Vares ja Carlos-Rauno kasuvanemad elasid samas kandis, ei saanud ometi olla juhus? Räime kirjeldatud veetleva blondiini vastu huvi tundes oli Toomepuu kunagiselt koolidirektorilt, kes elas nüüd pealinnas tütre juures, klassipildi palunud ja uuris seda nüüd luubiga. Üllatuslikult meenutas piiga uurijale kedagi hiljuti kohatut. Tal oli nägudele, eriti pisikestele isikupärastele nüanssidele suurepärane mälu. Seega oli Toomepuu kindel, et Räime unelmate daam pole keegi muu kui toimetuse sekretär Maimu. Mitukümmend aastat vanem ja tublisti kosunud, aga kahtlemata tema.
Nüüd oli viimane aeg Varesega törts mehejuttu ajada. Paraku oli töötu reporter kodulinnast hõredasse õhku haihtunud. Kuigi kolleeg Tuvi teada oli Vares Prantsusmaale sõitnud, ei õnnestunud Toomepuul sellele kinnitust leida. Ei olnud Varesest andmeid ühelgi lennufirmal, ei teatud temast midagi postkaardil kujutatud kuurortlinna hotellides. Uurija kaalus, kas paluda abi Interpolilt.
***
«Küll on pervert! Miks ta kadunuks ei jäänudki?» mõtles meelelahutustoimetuse juhajata Ploom Räime kabineti avatud uksest möödudes. Peatoimetaja õrritas oma assistendi koera, lömmis ninaga mopsi, heites loomakese nina alla sidrunilõike. Kui mops heitunult eemale vudis, puhkes julmur võidurõõmsalt naerma. Ploomile, kes oli hellitanud lootust ise peatoimetajaks saada, kangastus pilt poolearulisest Rooma keisrist Caligulast ja tema hobusest. «Täpselt ühte nägu, kas pole? Peaga vastu seina jooksnud,» mühatas ta kiirel sammul lähenevale Tuvile ja osutas lõuaga nooksates koeraga jändavale napakale.
«Ei!» kohmas Tuvi, kes ei pannud tähelegi, mida Ploom mõmises. Nii vastas ta alati, kui polnud mõttega asja juures, et end mitte sekeldustesse mässida. Spordireporter ei olnud oma tänase looga pealkirjast kaugemale jõudnud, mõte oli lootusetult kinni kiilunud. Välisuksel oleks ta peaaegu kastivirna kandva kulleri pikali jooksnud ja ka pubiuksest pidi vaat et mööda põrutama. Leti ees nõudis ta vapustatud baaridaamilt õlut, jäätist ning kanget musta kohvi. «Ja tooge kõik korraga!» ütles ta makstes.
Tellimust oodates püüdis ta tuikavas peas korda luua. Ta ei saanud enam millestki aru. Varahommikul, kui ta parajasti hambaid pesi, oli ukse taga kella andnud mingi ment, kes võttis kaasa Varese saadetud postkaardi. Poole tunni pärast oli helistanud uurija, kellele ta pidi üksikasjalikult aru andma, kuidas täpselt oli postkaart temani jõudnud. Ja siis, nagu välk selgest taevast, oli Toomepuu mõista andnud, et Vares pole tõenäoliselt iialgi Eestist lahkunud.
Tuvi juurdles, kas ta oli uurija sõnadest süüdistavat alatooni unesegase peaga ette kujutanud. Ta rüüpas vaheldumisi karget õlut ja kõrvetavat kohvi. «Põrgusse see homne leht. Ja teate, mis - üleüldse kõik," kuulutas ta ettekandjale. Kena punapäine neiu, kes oli jaburate klientidega harjunud, manas ette leebe ja andestava ilme.
***
Räim otsustas, et kui olukord ei parane, soovitab ta sekretärile palgata puhkust. Või võtku psühhiaatrilt haigusleht. Toimetuse üldmeil hakkas juba ummistuma pahastest kaebekirjadest, kus väideti, et telefonile vastav inimene on ebaprofessionaalne hüsteerik, puhkeb süütute küsimuste peale lahinal nutma ja viskab toru hargile.
"Mis sinuga toimub?" uuris Räim sekretärilt. Maimu aga ei vastanud, vaid näperdas pabertaskurätti, kuni sellest sai tülgastav niiske puder. "Kas mõrvad mõjuvad? Ei suuda öösiti uinuda, sest mingi transvestiit tõmbas sind jäljendades blondi paruka pähe? Kas palderjan ei aita?" usutles peatoimetaja. Selle asemel, et selgitusi jagada, hüppas Maimu toolilt ning tormas minema, lüües talle järgnenud Räime nina ees WC-ukse kõva pauguga kinni.
WCs, millest oli saanud tema varjupaik, puges sekretär boksi, sulges riivi ja potsatas potikaanele. Ta soris oma punases käekotis, mille oli laua alt kaasa haaranud. Leidnud heleda karvatuusti, mähkis ta selle tualettpaberisse ja poetas prügikorvi. Vastikusest nägu krimpsutades kaapis ta potiharja abil pakikesele peale terve kuhja kasutatud pabereid ja hügieenitarbeid. Üks saladus oli lõpuks maetud. Vähemalt mõneks ajaks saab ta ehk pisutki rahu.
