Eelmises osas: Toomepuu abikaasa katse spordireporterist armukesega Türki pageda nurjub, aga uurijat see ei üllatagi. Ta kavatseb ette võtta ühe reisi, kuid plaani rikub uus mõrv.
«Heldeke!» kiljatas peatoimetaja Räim, kes oli vangistuses viibides ajataju kaotanud. Ta teadis vaid, et parajasti on öö, sest mahajäetud võimlasse ei immitsenud ainsatki valguskiirt. Juba jälle oli tal pirakas rott üle jala jooksnud. Ta mähkis vana võrkpallivõrgu tihedamini ihu ümber. Kaasvang Värnik oli leidnud mingisuguse presendi ja köhis selle all hullupööra. «Mul on vist kopsupõletik,» hädaldas ta. «Tahan kummeliteed ja surra!»
Peatoimetaja surus hambad risti ja püüdis lakkamatust halinast mitte väljagi teha. Ta kujutles, et lebab keset lokkavat lilleaasa ja imeb kasteheinakõrt, pea kohal õõtsumas karikakrad. See tekitas temas transilaadse tunde, mida vaid vastikud rotid järjekindlalt rikkusid. Just hüppaski hobusesuurune elajas tema kõhule! Räim keeras teise külje, et mitte kangeks jääda, aga ulm imelisest aasast oli haihtunud. Niisiis mõtles ta hoopis eelmisele päevale.
Kasinas valguses vangikongi uurides olid Räim ja Värnik lukustatud ukse kõrvalt veepudeleid ja toidumoona leidnud - suitsuvorstirõngas, natuke juustu, leivapäts. «Miks ta meil ometi surra ei lase?» ohkas liigutuspisaraid pühkiv hiiglane Värnik vorsti nuusutades.
Vangistaja oli neile suuremeelselt isegi karbitäie assortiikomme jätnud. Räim oli žestist rabatud. «Tüübil on vähemalt hea maitse,» mõmises ta šokolaadi lutsides. Maiustamine oli peatoimetaja nõrkus. Värnik aga jõllitas karbikaant sünges vaikuses. Kui valgus olnuks eredam, märganuks Räim, et kaaslane on kaameks tõmbunud. «Kust ta selle kätte sai?» kähises Värnik, otsekui hakkaks lämbuma. «Hm,» uuris Räim karbikaant. «Kindlasti ka maksab hea kopika, odavad asjad mulle ju ei maitseks.»
Karbikaas oli sentimentaalne - smokingis noorsand põlvitamas kaharas kleidis neiukese ees, hambus nelgiõis. Noormehe pead ümbritses värvilistest südamekestest oreool. «Huh, kui jõle!» pahvatas peatoimetaja, kel oli peale eksimatu vaistu ka eksimatu maitse. Värnik nohises. Üllatusega tajus Räim tema hääles kurjust: «Või nii? Sulle ei meeldi - ja kohe jõle? Sa pole ainuke inimene maailmas, va angerjas!»
Räim ei suutnud oma kõrvu uskuda. Mis Värnikule äkki sisse läks? «Miks erutud? See on ju kõigest kommikarp!» õiendas ta hämmeldunult. «Sa ei mõista,» puhises Värnik. «Mina ju selle ostsingi. Itaaliast! Kusjuures parimate kavatsustega!» Räim sirutas käe, et murelikult Värniku laupa katsuda. «Ostsin jah! Ühele daamile. Käisime kahekesi muuseumis ja siis kinkisingi talle,» tusatses Värnik jonnakalt. «Aga ma ei taipa, kuidas see tolle tüübi kätte sattus?»
Peatoimetaja vangutas pead. Vaat, kus Värnik kohtamas käis - muuseumis! Oli kooliajal, mis oli, aga praegu võis Räim uhkust tunda, et naisterindel tegutseb tema palju edukamalt, jäädes seejuures hea maitse piiridesse. Näiteks ooperiõhtu, hädapärast ehk mõne filmi esilinastus.
***
Sekretär Maimu tundis end pärast palderjanitabletti pisut paremini. Ta niisutas taskurätti kraani all ja surus selle vastu laupa. Meiki kohendades mõtles ta, kas see õudus üldse kunagi lõpeb. Millal ta nõiaringist välja pääseb?
Enese peegelpilti oli kuidagi kõhe vaadata. Maimu märkas peeglil kärbsemusta ning nühkis seda armutult. Plekk aga püsis visalt. Maimu süda aimas halba, veidikeseks taandunud ärevus oli jälle platsis.
«Issand! Sina lähed küll kohe koju! Näed täiesti surmahaige välja,» hüüatas tualettruumi sisenenud reklaamimüüja. Maimu noogutas. «Kõik need jubedad mõrvad!» sosistas ta värisedes. «Inimene, kes teistelt elusid võtab... Ma ei taha teda tunda!»
Reklaamimüüja jälgis vapustatult, kuidas turd sekretär rusikaga keset suurt peeglit virutas. Maimu püüdis tabada häirivat musta täpikest, aga lõi mööda. Mustus jäi alles, irdunud klaasikild veristas tema sõrmenuki.
***
Spordireporter Tambet Tuviga oli juhtunud midagi pretsedenditut - ta oli loost ilma jäänud. Konkurentidel ilmub homme intervjuu medalivõitjatega, aga nemad peavad leppima vaid mingi näruse fotoseeriaga. Seekordsest olümpiast oli saanud košmaar ning Tuvi tundis isegi heameelt, kui olümpiatule leegid televiisoris üle kantud lõputseremoonial sumbusid.
«Aga te elate ju otse pargi kõrval,» tuletas autoriteetselt kõmisev hääl talle meelde, kus ta viibib - istub minister Ligi nägu uurija ees nahkdiivanil ja vastab küsimustele, mille juures tabas tema kõrv süüdistava alatooni. «Kas te siis ei käinud kolleegiga jalutuskäikudel? Rulluisutamas?»
Tuvi urahtas: «Kas teate, ei! Vello, olgu kõigevägevam talle armuline, polnud mingi spordimees. Ja teate - peale minu elab pargi ümbruses veel mitu toimetuse töötajat. Üks veel õige lähedal.»
Uurija köhatas piinlikkusest. Tõepoolest oli tapetu kolleege küsitledes selgunud, et pargi läheduses elajaid on nende hulgas mitu. Ta oli hajevil ja lohakas. Ja süüdistada sai vaid abielukriisi.
«Muide, mul on teile veelgi etteheiteid!» põrutas vaenulik reporter. «Meie toimetusest kaob inimesi nagu musta auku. Aga teie pole selle kohta esitanud ainsatki küsimust!»
See ka veel! Toomepuu tundis, et punastab. «Tegelen sellega,» pobises ta vaevukuuldavalt. Ta kargas diivanilt ning otsustas, et reisiga Läti piiri äärde ei kannata enam hetkegi oodata.
Järgneb
