Eelmises osas: Toomepuu tuhnib mõrvatud spordireporteri minevikus ning avastab, et noormees oli salapärastel asjaoludel lapsendatud. Autojuht Vello püüab oma kahtlustes selgusele jõuda, mis maksab talle elu.
«Noh, mis nüüd?» kohmas uurija Albert Toomepuu, kes seisis esikus, kaenla all kotike kolme juustuburgeriga. «Tule sööma, Alberto!» kudrutas tema nina all võrgutavaid poose vahetav abikaasa, kes oli end üles mukkinud, nagu läheks ooperisse. Juuksed ja silmnägu värskelt värvitud, kulmud välja kitkutud ja uutega asendatud, võidunud hommikumantli asemel siidnegližee - säärast pilti nägi Toomepuu viimati aastal... No ei mäletanudki.
Naine paljastas otsekui kogemata ümara põlve ja püüdis naeratada, aga Toomepuu kogenud politseinikusilm märkas tema suunurgas kibehaput kurdu. Köögist hoovas uurija lemmikroa, mooritud lambaliha lõhna.
«Nii?» pomises Toomepuu tuhmilt, tundmata mingit himu romantikalainele hüpata. «Ja kuhu see siis jäi?»
«Oi, mis asi?» lalises naine peenikese titehäälega, silmi ümmarguseks venitades, justkui ei mõistaks tuhkagi. Toomepuu ohkas väsinult. «No see sinu, noh - tüüp,» ei suutnud ta sõna «spordireporter» kuuldavalegi tuua. «Miks sa temaga Türgis ei ole?»
Naise ilme moondus inetuks grimassiks. «See lurjus!» sisistas proua põlvili langedes. Tema pontsakad rusikad peksid raevukalt paksu vaipa, üleskerkinud tolm kõditas uurija kurku. «Igavene kaabakas. Et ta endale paelussi saaks!»
Toomepuu kujutlusvõime mängis küllap hilise tunni ja üleväsimuse tõttu trikke - ta arvas nägevat, kuidas reeturliku abikaasa palgeilt langeb portselanmask, säärane veneetsiapärane, narrimütsi küljes tilisemas maheda kõlaga kuljused.
«Pakkisin kohvri, ootasin teda kokkulepitud ajal maja ees. Aga ta ei tulnudki! Ja mina passisin seal veel mitu tundi, kügelesin kohvrikuhja otsas, naabrid aina vahtisid. Lõpuks mõistsin, et ta on mind lihtsalt lolliks teinud. Anna mulle, nõrgale, andeks!» inises patune uurija jalgade külge klammerdudes, punaseks lakitud kunstküüned surusid end valusasti mehe sääremarjadesse.
Toomepuu raputas end vabaks ja sammus kööki. Naise ahastus ei läinud talle karvavõrdki korda - oli ta ju sisimas teadnud, et just nõnda kõik lõpebki. Pajakaant kergitades nägi ta tõepoolest lambapraadi, lauale oli naine seadnud lõhnaküünla ja purgi marineeritud seentega. Hajameelselt torkas uurija kahvli seenekübarasse. Krõmpsuvat riisikat mäludes mõtles ta homsele visiidile ühte Läti piiri äärsesse maakolkasse, kus murtud tiivaga varesena lösutas mahajäetud koolimaja.
***
«Kuhu see kurivaim jääb?» turtsus spordireporter Tuvi, kes pidi kindlasti saama intervjuu varsti lennujaamas maanduvalt pronksmedaliomanikult. «Kes?» ühmas tema kõrval tammuv meelelahutustoimetuse juhataja Ploom, kel oli kombeks hoovil suitsunurgas käia, kuigi ta ei suitsetanudki. Selle asemel luristas ta kohvi ning teritas kõrvu - Ploom lootis ühel heal päeval peatoimetaja asetäitjaks tõusta ning kolleegide klatš pidi talle teed rajama.
«Vello autot näed?» nõudis Tuvi närviliselt ja sikutas fliisjaki varrukat, et kella vaadata. «Ohhoo! Seda märkan esimest korda. Millal sa selle teha lasid?» osutas Ploom aga hoopis Tuvi käsivarrele. Tuvi uuris tuhmunud tätoveeringut, nagu oleks ka ise selle alles avastanud. Tumedast karvastikust paistis ähmaselt suur M-täht ning selle ümber keerdunud madu.
«Ah see?» mühatas ta. «See on mul juba ammu, sõjaväest. Aga kuhu see Vello jääb? Oled teda täna näinud?»
Ploom raputas pead. Tema pilku oli köitnud hoopis punane Volkswagen, mille juht näis purjus olevat. Kõigepealt mõlkis masin end parkimisautomaati riivates, seejärel veeres otsa kollasele Hondale. Punasest autost väljunud suurt kasvu blondiin aga ei jäänudki kahjusid revideerima, vaid trampis tõtakalt üle värskelt pügatud muru, pilk maas, käekott vastu rinda surutud.
«Mis Maimul täna häda?» pahvatas Ploom imestunult. «Panid tema ilmet tähele? Nagu oleks äsja laiba leidnud.»
***
Toomepuu käskis autojuhil kummide vilinal ümber pöörata. Nad olid juba linnapiiri ületanud, kui uurija telefon plärisema kukkus.
«Kas teil on jälle vaja mõni vaip kaasa võtta?» päris autojuht, kui mobiiliga kõneldes kahvatunud Toomepuu oli kamandanud, et neil tuleb tagasi linna sõita. «Vaibad?» jõudis uurija juba imestada, kui talle meelde tuli. Noh, kui sohver arvab, et ta äritseb vaipadega, seda parem! Reis Läti piiri äärde tuleb aga edasi lükata. Loodetavasti ei jää ta hiljaks ja nood, kellega ta kohtuda ihkab, on ikka elus, kuni ta ükskord mahti saab see asi ette võtta.
Uurija mälus vilksatas unenäoline pildike Roomast - neetud roima pärast oli tema puhkus ähmasesse tulevikku lükkunud. Ja nüüd ootas teda järgmine laip. Toomepuud masendas, et lohakad ametnikud olid olulise info õigel ajal edastamata unustanud. «Autojuht leiab istme alt paruka, kirjutab jaoskonnas tunnistuse ja teie jätate selle lauale vedelema. Lähete kalale!» oli ta raevunult torru kisendanud. «Ah see meenus alles nüüd, kui sama autojuht pargist leiti, kolm surmavat noahaava keres! Lõpuks see juhtuski - teie lollus tappis inimese.»
Pisut rahunenud, meenus Toomepuule toimikus sisalduvast, et kõnealuse pargi lähedal elas üks toimetuse töötaja. Ta oli teda kodus küsitlemas käinud. Mõrtsuktransvestiidi nahas ei suutnud ta seda inimest ometi kuidagi ette kujutada. Järgneb
