Eelmises osas: Toomepuu murrab transvestiidi edastatud koodi ja järeldab, et mõrvaloo lahendus peitub tapetu sünniaastas. Autojuht Vello leiab istme alla pudenenud paruka.
«Oh, ega vaesekesed saanudki ise lapsi. Antsu ahvenad ei tahtnud ju kuidagi ujuda, kuigi ta oli täiskarsklane!» halises Toomepuu ees kiiktoolis poolkurt memmeke, mõrvatud Carlos-Rauno vanaema. Uurija oli mutikest juba kolm tundi pinninud ning ära kuulanud kogu Mesipuude suguvõsa ajaloo. Ta oli teada saanud, et üks tapetu esivanematest oli paavsti legaadi Modena Wilhelmi kauge sugulane, kes omakorda abiellus Saaremaa randa uhutud hispaanlasest piraadiga.
«Millised ahvenad?» küsis uurija haigutust alla surudes. Kopitanud mööblit täis tuubitud kambrikeses oli palav. «Ütlesite midagi? Sööge rohkem putru, teie jutust ei kuule ju mitte sõnagi!» hädaldas vanamoor.
«Ma küsin, millised ahvenad?» röögatas Toomepuu, nii et tema pea ümber tiirutanud kärbes surnult maha langes. Eit haaras võpatades põlvedele laotatud pleedil lebavast pühakirjast.
«Ütlesin selge sõnaga, noormees, et Ants ja Milvi ei saanud lapsi. Aga ühel hommikul, kui Antsuke õue kemmergusse läks, kuulis ta korraga naljakat viginat. Ja mõelge - seal ta oligi! Hoovil poriloigu kõrval. Roosa tekk ümber mähitud, aga muidu poiss nagu ponks. Nemad abikaasaga võtsid seda kui jumala märki. Ahsoo - nad leidsid teki voltide vahelt kirja. See oli säärane segasevõitu.»
Toomepuu nohises halba aimates. Tal oli segastest sõnumitest juba kõrini. «Mäletate ehk, mis seal kirjas oli?» röökis ta muti poole küünitades. Tugev koirohulehk lausa kõrvetas kopsu.
Eit sõrmitses värisevi käsi kapsaks loetud piiblit: «Oodake, see on mul ju siinsamas, kuskil Johannese evangeeliumi kandis... Sähke, vaadake ise, teil noored silmad.»
Toomepuu voltis koltunud paberilehe lahti. Selle ühel küljel oli mingisugune füüsikavalem, küllap oli paberitükk koolivihikust rebitud. Teisele poole oli musta pastapliiatsiga kritseldatud: «Anname teie hoolde oma keelatud armastuse vilja, keda me ise üles kasvatada ei saa. Olge inimesed ja tehke temast sportlane! Hardalt tänulikud X & X.»
Kui Toomepuu oli kirja läbi lugenud, näpsas vanamuti luine käsi selle kärmelt tagasi, teade minevikust anti taas evangelist Johannesele hoiule. «Ja nad püüdsidki poisist sportlast teha, oi, kuidas püüdsid - pidasid seda otse kõigevägevamalt saadud käsuks. Elasid nad ju kah otse koolistaadioni kõrval,» pajatas eit. «Igal õhtul käis pisike Carlos-Rauno isaga tõkkejooksu ja kaugushüpet harjutamas. Aga ei saanudki temast asja. Küllap tõuaretus oli veidike sassi läinud - poiss kukkus välja aeglane ja paksuke. Kui ta lehte spordiajakirjanikuks võeti, oli Ants ikkagi uhke,» jutustas eit. Toomepuu hakkas kannatust kaotama. Jutt oli ju põnev, aga ei teinud asja mõhkugi selgemaks.
«Hakkan nüüd minema,» jõudis ta juba kangeks istutud tagumikku kergitada, kui moor tal pintsakusabast haaras: «Kuhu te nõnda kangesti jooksete? Küll need tänapäeva noored on ikka kärsitud! Mõni ime, et üks lahutus ajab teist taga.» Uurija kortsutas häiritult kulmu. Talle meenus enda abikaasa, kes oli eelmisel õhtul oma riidekapi tühjaks teinud ja padjale lohakalt märkmepaberile sirgeldatud sõnumi jätnud, et sõidab oma spordireporteriga Türki.
Kui uurija oli uuesti istet võtnud, lõid eide luitunud silmad ühtäkki särama: «Ja mis lõpuks välja tuli - meie Carlos-Rauno tegi oma lihased vanemad tõesti uhkeks! Eelmisel aastal tuli Antsu ja Milvi nimele kiri, mis nende surma tõttu minule edasi saadeti. Oot, see on mul kuskil Matteuse vahel...»
Toomepuu masendus oli korraga nagu peoga pühitud. Kui ta oli kirjakesele pilgu heitnud, tajus ta, et süngest taevast piilub esimene valguskiir. Tavalisel printeripaberil seisid trükitud read: «Tubli töö! Mõistame, et Carlos-Raunost olümpiavõitjat teha olnuks lootusetu. Pärilikkus mängib mõnikord trikke. Oleme siiski rahul - muu hulgas ka sellega, et saame tal nüüd lõpuks ometi ise silma peal hoida.»
***
Pärast politseimajas seletuste andmist otsustas autojuht Vello kodu lähedal pargis pead selgitada. Hakkas hämarduma. Öö tõotas tulla jahe, aga ta ihkaski midagi karget. Tema peas valitses segadus. Ta oli politseis üksikasjalikult paruka leidmist kirjeldanud, aga jätnud lahtiseks viimati sõidutatud kolleegide nimekirja. Vello armastas korda, läbitud kilomeetrid kandis ta sõidupäevikusse alati piinliku täpsusega. Politseis aru andes oli ta kahe nime vahel kõhklema jäänud ning jätnud need lõpuks üldse üles andmata.
Mõttessevajunult pidi Vello peaaegu hilise rulatajaga põrkuma. Poolikuks jäänud tunnistus vaevas teda ja ta teadis, et kui asjas kohe selgust ei saa, ootab ees unetu öö. Ent mida pingsamalt Vello mõtles, seda enam oma mälus kahtles. Lõpuks ei tulnud tal paremat mõtet, kui asjaosalistelt küsida.
Esimene kolleeg, kellele Vello helistas, tunnistas, et on üle töötanud ega mäleta enam tuhkagi. Teine aga vuristas: «Aku saab kohe tühjaks ja see neetud laadija on jälle kuhugi kadunud. Tead mis - elan ju siinsamas, teen õige ka pargis väikese tiiru. Värskes õhus ehk meenub.»
Kui Vello kokkulepitud kohta jalutas, tundis ta halvaendelist ärevust. Järsku tekkinud kõhutunne sundis teda ringi pöörama. Aga ta oli hiljaks jäänud. «Ah et leidsid mu varanduse?» kuulis ta selja tagant tuttavat häält. Vello sulges silmad, et mitte näha töökaaslase nägu, keda oli isegi sõbraks pidanud. Täna õhtul ei olnud semul pikemaks jutuks tuju. Tapmine nõudis keskendumist.
Järgneb
