Eelmises osas: Vangistatud peatoimetajale Räimele meenub pildike kaugest minevikust, samuti üks tätoveering, mida ta on näinud ka kakskümmend aastat hiljem.
Albert Toomepuu vaevles oma karjääri kontimurdvaima juurdluse kallal. Isegi politseiametit pilava salablogi oli ta unarusse jätnud, kurikuulus «Kapsamaa» kärssas põuas. Karbitäis peavalutablette oli kadunud nagu mutiauku ja ta saatis tentsiku, kõverjalgse praktikandi uusi hankima. «Küsi kõige kangemaid!» kärkis ta ja praktikandi alahuult läbistas inetu võdin.
Säherdust pohmelli ei mäletanud Toomepuu isegi nooruspõlvest. Mõelda vaid, ta oli kunagi kaheksakümnendatel metsikut elu elanud - kandnud lillmustriga polüesterpükse ja litritega pintsakut, Mikihiire pildiga peapaela ning habet. Ta oli naistele meeldinud. Aga praegu ei tihanud isegi peletisest praktikant talle silma vaadata. Toomepuu silmitses ainsat mälestust, mis oli pöörasest noorusest jäänud, ning sikutas vasakut särgikäist.
«Kosuta end, muidu tulevad kortsud,» püüdis poikvel ukse vahele ilmunud vaneminspektor Mari Pilvik ehk Hernekaun, nagu Toomepuu teda oma blogis nimetas, tal tuju tõsta. Toomepuu vahtis huvitult karbitäit friikartuleid. Tal polnud isu. Mullu oli Pilvik FBI akadeemias kursustel käinud ja seepärast Toomepuu ta kohale kutsuski. Ta soovis, nagu Ameerika filmis, kurjategija profiili.
«Kas antud isik on normaalne?» nõudis ta inspektorilt, kelle ümarat nägu valgustas Toomepuu meelest täiesti kohatu võidurõõmus naeratus. Rasvast tilkuvaid kartuleid mugides kuulas Pilvik ülevaadet toimetuses mürgeldavast transvestiidist, kes arvatavasti püüdis etendada sekretär Maimut. Tema silmis lõõmas himur tuluke, sest just säärasest juhtumist oli ta pärast Ameerikast naasmist unistanud. Siinne sarimõrvade põud käis talle närvidele, sest just selles vallas pidas ta end erakordselt läbinägelikuks.
«Küllap tal on Maimuga eriline side,» arvas Pilvik, kui Toomepuu oli taas morni tardumusse langenud. «Üks variant on, et see niinimetatud transvestiit vihkab Maimut. Teine võimalus aga, et armastab! Kolmas - tegu on vastamata armastusega, millest võrsus viha. Mõrvar tahab Maimut süüdi lavastada või, vastupidi, maksab tema nimel kätte.»
Toomepuu oli taas pea käte vahele haaranud ja kurtis: «Ei saa aru. Telesarjades kõlab see palju klaarimalt - valge mees, keskealine, kasvas lastekodus, teenis Tšernobõlis...»
Pilvik ei lasknud end uurija traagilisest ilmest kõigutada. «Juhul kui maniakk on tõepoolest mees, on ta suure tõenäosusega valge,» muigas ta leebelt ja kannatlikult. Toomepuu tundis, et teda kistakse mülkasse. Ta tegi viimase meeleheitliku katse: «Aga see totter kood? 1989? Mis ta sellega öelda tahtis? Minu palganumber see igatahes pole.»
«Hm, mu tütar on sel aastal sündinud. Matemaatikat ma ei tunne. Mina lähtun inimhingest!» kuulutas Pilvik sõrmi lutsides. Friikartulid olid tema lemmiktoit, meenutasid unelmate Ameerikat, mis lausa kubises mõnusatest sarimõrvadest ja psühhopaatidest.
Kui Pilvik oli lahkunud, leidis uurija, et midagi polnud muutunud - ta rapsis endiselt keset pöörast kaost. Olgu, ta kaevab pisut Maimu minevikus, kuigi too naine näis igav ja malbe nagu jumalakartlik vanaeit. Uks paukus. Praktikant oli lõpuks tagasi ja poetas lauale apteegi logoga kilekotikese. «Noh?» möirgas Toomepuu kannatamatult, kui ilmetu piiga ei mõelnudki lahkuda, vaid nohisedes tema nina all tammus.
«Aga te andsite ju kakskümmend senti vähem,» pudistas peletis häbelikult.
Toomepuu otsis kotist kviitungi. Sellel seisis: 1.89 EUR. Rahakoti järele kobav käsi tardus tagumikul. Pilvik oli siiski ühe terase märkuse poetanud. «Säh!» toppis ta kõik oma eurod tõllarattaiks veninud silmadega praktikandile pihku ning tiris toimikuvirna lähemale. Paberitest leidiski ta ohvri andmed: «...eluks sobimatuid vigastusi saanud Carlos-Rauno, sündinud 23. aprillil 1989.»
Uurijale meenus, millist rõõmu ta oli tundnud, et Carlos-Rauno vanematele polnud tarvis poja traagilisest lõpust teatada. Nood olid juba mõne aasta eest autoavariis hinge heitnud. Aga vähemalt paistis nüüd valguskiir, ehkki kahvatu.
***
Toimetuse autojuht Vello tegeles vastiku kohustusega, mille ta alati pühapäeva õhtusse lükkas. Ta kraamis tööautot. Jäi veel kõige ebameeldivam osa - istmete alt prahti õngitseda. Nii, sinine õllepurk, Tuvi lemmikmark. Poolik pakk peekoniga kartulikrõpse, mida armastas Ploom. Tampoon - põrgu päralt, ta ei mõistnud, millise imevalemiga õnnestus naisterahvastel alatasa seda kraami tema autosse poetada! Ta tundis tülgastust. Isiklikus autos ega isegi trammis nõnda ei sigatsetaks.
Pingutusest puhisedes, sest ta oli üsna tüse, sirutas Vello juba seitsmendat korda käe nende jäleduste järele. Sõrmed puudutasid midagi pehmet, aga läbi kummikinnaste ei saanud ta aru, et ese oli ka karvane, kuni ta saagi päevavalgusse tiris. Kui ta olnuks nõrganärviline nagu Reginald Triip, oleks ta karjudes jooksu pistnud. Aga kümme aastat autojuhina oli Vellot karastanud, tagaistmele oli visatud isegi kasutatud kondoome. Seepärast helistas ta politseisse ja teatas rahuliku häälega, et mõrvarist transvestiidi blond parukas on leitud.
Kuna torust kõlas käsk ootama jääda, potsatas ta floksipeenra tellistest äärisele suitsetama ning mõtles järele, millistele kolleegidele ta neil päevadel küüti oli pakkunud. Kõige viimane kunde ei läinud ju arvesse, sest too oli juba niigi naine. Või ikkagi? Järgneb
