Eelmises osas: Uurija kuuleb uskumatut lugu salapärasest transvestiidist, kes tundub Maimut vihkavat. Räim ja Värnik istuvad vangistuses, kui peatoimetajale koidab pildike koolipõlvest.
«Auu, moosipall! Hopsti õue! Täna on ju spordipäev,» kuulis trullakas lokkispäine nooruk läbi paksu vatiteki talumatult reibast häält. «Ma ei jaksa. Mul on vist mumps,» mõmises paar kuud tagasi 15aastaseks saanud Moorits Räim.
Ema tiris tal armutult teki pealt. Valvsa kullipilgu all torkas Moorits jalad kalossidesse ning lonkis trussikute ja maika väel üle kõdunevate vahtralehtede kaugemasse hoovisoppi. Tõrksalt ammutas ta vanaaegse kooguga kaevu põhjatust sügavikust ämbritäie, kooris maika seljast ja kallas end jäise veega üle. Kiire pilk selja taha reetis, et ema luurab aknast. Mõnikord nägi Moorits unes, kuidas kaevust sirutub vilajas rohekashall käsi, mis end talle ümber piha põimib, et teda mustavasse auku kiskuda.
Ebaõiglase saatuse tõttu oli ta sündinud kehalise kasvatuse õpetaja pojana. Kuigi ema oli leppinud, et Mooritsat ei lubata iialgi «Kümnesse olümpiastarti», polnud igahommikusest karastamisest ega sangpommikangutamisest pääsu.
Kui Moorits, uhiuued ketsid kandadele ville hõõrumas, staadionile jõudis, tervitas pinginaaber Värnik teda entusiastliku huilgega: «Juhhuu, väga õige ajastus! Ronime õige selle vana õunapuu otsa, kohe hakkavad plikad palli viskama. Oled märganud, kuidas neil rinnad hoojooksu ajal vetruvad?»
«Mina ei vahi plikasid,» valetas Moorits. Tegelikult oli ta juba ammu ühele kaheksanda klassi blondiinile pilku heitnud. Kahjuks oli ka Värnik sama piigat tähele pannud ja Moorits teadis, et temal pole võimalustki. Kes on ta pika ja laiaõlgse sportlase kõrval? Padakonn - vaat, millise hüüdnime panid talle paralleelklassi plikad, kui Moorits kord kooliõuel selili poriloiku lendas.
«Kui koolist lahti saan, hakkan elukutseliseks sportlaseks,» unistas Värnik, himur pilk plikadel. «Vanamees küll vingub, et pole mehetöö, käskis keevitajaks õppida.» Moorits mühatas kannatamatult, sest hoojooksu alustas tema lemmik, lumivalge Marati särk lopsakale büstile liibunud ja küpse nisu karva kiharad jämedaks palmikuks põimitud. Justkui Raja Teele!
«Ja selle tüdruku võtan naiseks,» rikkus tahumatu Värnik Mooritsa tuju. Kui nad treeneri vile peale puu otsast alla ronisid ja odaviskeplatsile kõmpisid, hellitas Moorits kujutluspilti, kuidas ta, oda õieli, hoojooksu alustab, aga ootamatult kannapöörde teeb ning spordiriistaga hoopis pinginaabri torso läbistab.
Esimesena haaras oda aga Värnik ja tegi hiilgava soorituse. Moorits kuulis tunnustavaid huilgeid, aga tema pilk oli naelutatud vasakule tribüünile. Seal hüples joovastuses blondiin. Kui piiga oma pea kohal käsi kokku lõi, paljastas üles kerkinud särk tema naba. Mooritsale näis, et lohuke keset pehmet kõhukumerust on universumi keskpunkt, kõige elava läte.
«Kuhu sa, tsirkusetola, jooksed? Vetsu või - tõesti põis ei pea? Sinu katse on ju järgmine!» hõikas Värnik talle hämmeldunult järele, kui Moorits oma ihus üha kasvavat pinget enam taluda ei suutnud. Ta pidi minema pääsema - kui ta kohe ei põgene, teeb ta midagi halba. Soojenduskatseks oda valides näis see tal kätt põletavat. Moorits kartis end sel hetkel hirmsasti.
Ta põikas jahedasse riietusruumi ja tundis esimest korda, et jääkülm vesi teeb tõepoolest imet. Pea sai hulga klaarimaks. Kui ta oli ketsid ja dressid kotti surunud ning Ameerika onu saadetud Levi'sed jalga sikutanud, tundis ta, et ärevus on taandumas. Ehk pole tema seis siiski nii nutune? Värnik oli küll suur ja tugev, kuid koolitükid kirjutas ta ju Mooritsa pealt maha. Tüdrukud armastavad, kui neile luuletusi deklameeritakse - Moorits teadis peast Puškinit, Värnik aga oli eile tunnis Puškinit kosmonaudiks nimetanud. Pealegi oskas Moorits kannelt mängida. Tema kõrvus hakkas kumisema viisijupp «Kevade» filmist.
Bussipeatusse jõudes tikkus Mooritsale juba vilegi huulile - kuni ta paviljoni ukse avas ja soolasambaks tardus. Hakatuseks jäi talle silma tuttav blond juuksepalmik, siis karvane käsi, mis seda pihus hoidis. Ta kuulis matsutavaid helisid ja tundis, kuidas teda läbistab kuumahoog. Pärast üürikest kahjurõõmupuhangut, et mees, kes teda lõikava pilguga puuris, ei olnudki Värnik, jõudis talle kohale, et ka temal pole enam lootuseraasugi. Hangeldajalt viieka eest ostetud välismaa ajakirjas oli ta näinud Ameerika filmitähe Chuck Norrise pilti ja too tüüp siin nägi just säärane välja.
«Noh, poisinaga. Mis sa passid, pole enne rahvastiku taastootmist näinud või? Nüüd tee sääred või osta pilet!» Ja tüüp suruski rusika rulli, võimsad lihased päevitunud naha all väänlemas. Õhetama löönud Moorits taganes.
***
End tänapäeva rebides tundis peatoimetaja Räim taas masendust, et kui porgandipildiga trussikud välja arvata, oli ta ihualasti. Hambad plagisesid, jäsemed olid nii külmaks tõmbunud, et kui ta ühe varbaga teist puudutas, võpatas ta jälestusest. Ta püüdis võrkpallivõrgust pleedi improviseerida.
Kuigi ta oli pubekapõlves tõotanud, et ei unusta spordipäeval nähtut iialgi, oli tema aju ometi paindlikuks osutunud ja tänaseni polnud kole mälestus talle veel kordagi meenunud. Aga küsimus «miks?» ei olnudki nii tähtis. Tähtsam oli «kes?». Norrise kaksikvenna käsivart oli ehtinud tätoveering. Ja nüüd Räim teadis, et 25 aastat hiljem oli ta ikkagi selle raudsesse haardesse jäänud.
Järgneb
