Eelmises osas: Reginald Triip leiab köögist kokkukukkunud naise ja näeb veel midagi, mis põhjustab tal närvivapustuse. Toomepuu, kelle naine kavatseb spordireporteriga jalga lasta, leiab surnukeha asemel üllatuse.
Albert Toomepuu pidi möönma, et seksikailt pruntis huulilt vallanduv lugu oli pagana veider. Isegi «Punamütsike ja kuri hunt» näis selle kõrval loogiline. «Olete kindel?» küsis ta. Ausmees ehk Mees pahvatas sõjakalt: «Kas ma olen teie arust mingi blondiin?» Ja kirjeldas, kuidas oli just jogurtitopsi avanud, kui teda eksitas isik, keda ta esimese hooga sekretäriks pidas. «Olin kümme tundi arvuti taga passinud - teate, kui suured on meie pealkirjad? Silmad kipitasid,» vabandas Mees esialgset eksitust. «Aga siis... See lõust! Tänage õnne, et teie niisugust näinud pole.» Toomepuu mõtted rändasid abikaasale ja ta ohkas. «Olete kindel, et seni tuvastamata transvestiidi nägu katnud mask oli sama, mis hiljem leiti teie juurest?» nõudis ta. Mees noogutas: «Mh-mh, paksude klounihuultega, nina nagu kartul. Kuidas vanatoi tervis on?»
«Vaene Reginald sonib! Räägib aina Savisaarest ja mardisantidest. Tohtrihärra manitses, et peame tema töökoormust vähendama,» sekkus kannutäie rahustava kummeliteega saabunud Maimu.
Mees oli tänulik, et just poolpime Reginald Triip tema laubale vajunud juukseid kõrvale lükates jubeda lõusta avastas. Papi läheb nagunii varsti pensionile. Igatahes hea, et see polnud Värnik, kellest Mees oli salaja sisse võetud. Talle meenus, et sporditoimetaja oli ootamatult haigestunud. Mis oleks, kui ta õhtul õunte ja meepurgiga Värnikule külla läheks?
«Niisiis, teie juurde ilmus blondi parukaga tundmatu transvestiit, kelle nägu kattis klounimask?» võttis Toomepuu eelkuuldu kokku.
«Just! Olen kindel, et see oli tegelikult mees, kuigi piiksus nagu hiir - püüdis häält moondada. Ja ta oli suur - kuigi Maimu on ju ka,» kiikas Mees süüdistavalt sekretäri poole.
Toomepuu raputas pead. Kord lapsepõlves vanaema juures lakas magades oli talle kõrvahark kõrva roninud. Tal oli praegu just samasugune tunne.
«Aga miks ometi mind asjasse mässida?» kiljatas Maimu. «Kogu elu olen rahulikult elanud, makse maksnud...»
Mees muigas kahjurõõmsalt: «Nüüd kõige huvitavam osa tulebki! Ta ütles, et sinust üleüldse kõik algaski. Sinu räpasest saladusest.»
Pahviks löödud Maimu unustas leekivpunaseks võõbatud suu ammuli. Lakkamatult pead raputav Toomepuu katkestas pliiatsiga kopsimise: «Olete kindel, et ta rohkem ütlusi ei andnud?»
«Loomulikult olen kindel - miks te seda kogu aeg korrutate? Olete senises elus vist väga rumalate naistega kokku puutunud. Rohkem ei öelnud ta midagi, vaid karjatas: «Oi, issapojuke!» Ja osutas akna poole. Küllap siis, kui pead pöörasin, reostas ta mu jogurti uinutiga. Pärast järgmist lusikatäit jäin hirmus uniseks.»
Toomepuu tundis, kuidas viirastuslik kõrvahark läbi halli ajuolluse käike uuristab. «Ei saa aru,» pomises ta. Nii palju küsimusi ja nii vähe mõistlikke vastuseid - õigupoolest mitte ainsatki. Kuid Mees lisas: «Unustasin ühe pisiasja. Ta käskis teile öelda, õigemini - «sellele opakale mendile». Number 1989. Nii ütleski!»
Uurija langes täielikku hämarolekusse. Ta surus käed näo ette ja tõmbas sügavalt hinge. Mida see veel tähendab? Da Vinci kood?
***
Uksepiida varjus luurates kõrvu teritav Tuvi vaevles mures. Ta ei mõistnud, kuidas parukas Varese portfellist jälle maniaki kätte jõudis. Kirudes, et mõnel inimesel mobiiltelefoni pole, libistas ta end poikvel ukse vahelt Reginald Triibu tühja kabinetti. Kui Varese ema toru tõstis, küsis Tuvi ärevusest kähedal sosinal, kuidas sõbral läheb. Eideke aga ahastas: «Aga mina pole pojukest ju eile hommikust peale näinudki! Kujutate ette, politsei ei tee midagi - mingi pire preili nähvas, et poiss on juba 50aastane. Ja pole nende asigi!»
Tuvi seisis tummalt, telefonitoru pihus, millest kostis ikka veel paanitsev vanamutihääl: «Ei tea, kas peaksin Lembitukese pildi piimapaki peale kleepima? Või laternaposti külge? Mis te arvate, kuidas oleks parem?»
***
Peatoimetaja Räim pidi esimest korda tõdema, et juhtimiskoolitustest polegi alati kasu. Ühtki positiivset mõtet ei tulnud pähe. See tulenes kindlasti halvast seltskonnast - Värnik, kellega koos Räim võimlas luku taga istus, ei ilmutanud mingit algatusvõimet, vaid oli langenud täielikku apaatiasse. «Parem, kui meid oleks juba kohe ära tapetud! Siin on nii jube. Rotid kannavad haigusi. Ja mul on tolmuallergia,» kostis pimedast nurgast vaid hädaldamist.
Räim seevastu oli iga ruutmeetri läbi kobanud ning veendunud, et võimla uks on lukus ning aknad laudadega kinni löödud.
«Miks me siin üldse oleme?» esitas Värnik ootamatult küsimuse, millele peatoimetaja oli ka ise mõelnud. «Pane pea tööle, Värnik!» vastas ta autoriteetse tooniga. Nad olid Värnikuga vanad pinginaabrid, see oli tõsi. Paraku kuulus koolipõlv mälestuste hulka, mida Räim hea meelega ei heietanud. «Nähtavasti teame midagi. Miskipärast usun, et tegelikult teame suurepäraselt, kes tappis vaese Carlos-Rauno. Ainult et praegu me lihtsalt ei tea, mida me teame.»
«Väga segane värk,» arvas Värnik aevastades. «Aga milleks meid ikkagi siia tirida?» Räim ohkas: «Vaat selle kohta ei ütle isegi mu legendaarne vaist mitte mõhkugi. Kui just...» Vakatades lõpetas ta lagunenud võrkpallivõrgu näperdamise. Ajusopist kerkis esile ähmane mälupilt.
Järgneb
