Eelmises osas: Vares järeldab, et transvestiit üritab mõrvas süüdi lavastada sekretär Maimut. Obadusest toibuv Räim leiab end koos Värnikuga oma koolivõimlast. Kaunitar Ausmees näeb midagi hirmutavat.
Toimetuse raudvaral Reginald Triibul polnud elu suhtes enam palju ootusi - tahtis vaid rahulikult tiksuda, kuni ta siit ilmast ära kutsutakse. Pealegi piinasid vanahärrat maohaavad.
Hommikul oli Triibul kombeks esimesena tööle jõuda. Tema ainus soov algavale päevale oli, et teda ülearu ei häiritaks. Mõrvajuhtum oli niigi väsitav. Sporditoimetus jäi olümpialugudega häbiväärselt jänni. Kuritegevus oli ikka tüütu - viimasel ajal tundis Triip, et on juba varavalges rampväsinud.
Ta püüdis alati üht ja sama rutiini järgida. Esimese asjana riputas ta varna oma rohelise pintsaku. Teiseks lülitas sisse arvuti ja nihutas õigele kohale pliiatsitopsi - et need koristajad ka ei õpi! Kolmandaks marssis, kaelkirjakupildiga kohvitass sangapidi näpu otsas, kööki. Tema vererõhku kergitasid isegi pisiasjad, mis normist kõrvale kaldusid. Iseäranis ärritus ta siis, kui haruharva juhtus, et keegi teine teda toimetuses juba ees ootas.
Triibu kõrvus hakkas kohisema kohe, kui ta kööginurgas inimkogu märkas. Lühinägelikkuse kiuste tuvastas ta pikkade peenikeste koibade järgi juba meetri kauguselt, et tegu on naisega. Neiu pea oli rinnale vajunud. Esimene mõte, mis Triibule pähe tuli, oli säärane: «Jälle on üks õnnetu suvereporter laiskvorstide tegemata töö enda kaela saanud ja poolsurnuks kurnatud. Nüüd, kui Räim on kadunud, ilmselt Taisse sõitnud, peaksin kui kõige vanem ja targem ise korra majja lööma. Aga see kurnaks mind liialt. Pealegi tegi töö ahvist inimese.»
Et Triibul polnud kombeks ettevõetut pooleli jätta, mõtles ta pika mõtte korralikult lõpuni ja asus alles seejärel juurdlema näitsiku ebaloomuliku poosi üle. Ta pidas viivuks aru ning puudutas unimütsi õlast.
***
Boksis värsket ajalehte lehitsev turvamees imestas, miks seesama kuivik, kes teda igal hommikul vaid mokaotsast tervitas, pilk tuim nagu marineeritud heeringal, nüüd väga erutatult piki koridori tormab, käed veskitiivikute moel pöörlemas. Ta ei jõudnud hämmastavale vaatepildile reageeridagi, kui kurjast vaimust vaevatu läbi ukseklaasi tänavale sööstis ja kõnniteele langes. Kui lebaja ümber hakkas möödujaid kogunema, suutis turvamees end lummast lahti rebida ja täitis pärast sporditoimetuses aset leidnud mõrvajuhtumit saadud juhtnöörid puhuks, kui ta miskit kahtlast peaks silmama.
***
«Mis? Jälle? Leheneegrid ei taipa ka kunagi, millal palju on juba liig,» tusatses Albert Toomepuu. Talle oli sõna toodud, et toimetuses ootas järjekordne laip, mille leidja oli kiirabiga psühhiaatriadispanserisse viidud. Toomepuu meenutas paar tundi tagasi juhtunut. Kui ta hambaid pesemast tuli, ootas teda aromaatse kohvi asemel narmendavasse hommikumantlisse mässitud naine, rullid peas, ilme õel nagu riigivastasel. «Tahan lahutust!» kuulis Toomepuu justkui läbi vati. «Mul on juba ammu uus mees. Endine sportlane.»
Uurija ei saanud sõnagi suust, sestap kostis tema huulte vahelt ainult sisinat. «Sportlane?» suutis ta viimaks kõõksatada.
Naine silmitses teda kõrgilt: «Ei ironiseeri! Mitte lihtsalt sportlane, vaid tippsportlane! Maadleja. Nüüd töötab ajalehes. Sporditoimetuses.»
Tagasivaates tundus see stseen Toomepuule filmilikult ebareaalne. Nagu juhtunuks kõik televiisoris mõne Maria või Carlosega. Carlos! Et mõrvatu nimi teda ka igal sekundil kummitama pidi.
Ta luges «Õhtuid Moskva lähistel» vilistava autojuhi kõrval lahkamisaruannet: «Surm võis saabuda eluks sobimatute vigastuste tagajärjel, millest on alust arvata, et isikule, kelleks osutus Carlos-Rauno, tekitati surmavaid vigastusi tundmatu esemega, mis võis olla telliskivilaadne ese, kui ka ese, millel võivad olla telliskivi tunnused, kuid mis on käsitletav kogumis kõvema esemena kui telliskivi.»
Ta lasi dokumentidel rüppe langeda. Liiklus seisis. Kaela sirutades nägi ta sõidurajal laiutamas erevalgeid tähti «BUS», mis talle miskipärast seostusid ühe taluniku põllult leitud müstiliste viljaringidega, mida ta aastate eest uurimas oli käinud. Juhtum oli tänaseni lahenduseta.
Toomepuu avas akna ja pistis pea välja, et värskes õhus mõistust klaarida. Valgest mikrobussist põrnitses teda ahvilaadne olend. Ja kukkus möirgama: «Muidusööja! Kuidas te lasete sellel sündida? Miks te vastu ei hakka?»
«Kellele ja miks?» päris Toomepuu, pilk siiras ja süütu. Hommikuti oli ta madala vererõhu tõttu mõnikord pikatoimeline.
«Kellele, kellele... Ninasarvikule!» ähkis ahvilaadne. «Teie, ministrirajakad, oletegi kõiges süüdi!»
Toomepuu tõmbus nagu nõelatult tagasi. Jälle oli teda teisikuga segi aetud. Aga sama sõnavara oli kasutanud ka abikaasa: «Oled ise süüdi! Räägid nagu kriminaalkoodeks. Käid Pariisis komandeeringus ega too sealt isegi šokolaadi!» Kõige tipuks oli naine vabandanud, et ta veel surnud pole - alles siis olevat tal lootust mehe tähelepanu pälvida. Uurija küsis endalt, kas toimetuses ootav koolnu on tema seltsis tõesti õnnelikum kui proua Toomepuu.
***
Tund aega hiljem vandus ta: «Neetud karma!» Sest laiba asemel ootas teda toimetuse köögis šokeerivalt elus naisterahvas, tige nagu herilane. «Ja mille üle teie veel virisete?» kriiskas kaunitar. «Vaadake kohe siia!» Järgneb...
