Eelmises osas: Kaunitar Mees üritab väljapressimist, aga ei saa enda jahmatuseks sentigi. Vares teeb avastuse ja kutsub Tuvi seda tunnistama. Peatoimetaja Räim leiab end pimedast kohast, aga pole seal ilmselt üksi.
Tuvi jõllitas tummalt Varese portfellis turritavat heledat tuusti, mida oli esmapilgul koolnud küülikuks pidanud. Lähemalt vaadeldes mõistis ta siiski valusa selgusega, mida karvane objekt endast kujutas. Ebameeldivat kirvendust ei leevendanud isegi mahe augustipäike, mis lauale aknaruute joonistas.
«See on parukas, millega jõulupeol transvestiiti mängisin. Ostsin selle Atlanta olümpial Marilyn Monroe fännipoest,» kuulis Tuvi end tarbetuid selgitusi jagamas. Teda valdas tunne, mida esoteerikud nimetavad kehaväliseks kogemuseks - tema hääl näis kostvat kusagilt eemalt, otsekui kuulanuks ta hoopis Helar Osila vasaraheitereportaaži.
«Mäletan. Värnik oli Elle Kull, sina aga Eve Kivi. Oli väga kaunis õhtu. Mitte et see asjasse puutuks,» sosistas Vares ning tema habemest hoovav kesvamärjalehk tiris Tuvi tagasi olevikku. Ta pomises: «Ometi ootasin olümpiat nii väga!»
Vares nihkus veelgi lähemale, tema habemetüügas torkis Tuvi kõrvalesta: «Hoidsin seda Ligi moodi mendi eest saladuses. Sihukest nägu inimest ei usalda ju mitte üks põrm! Igatahes - enne seda, kui mulle pähe virutati, nägin midagi. Silmanurgast, vilksamisi. Mulle lähenes suur blond naine! Pärast paugust toibumist pidasin seda viirastuseks. Kuni tegin avastuse.»
Vares sasis blondi parukat ja pidas pausi, sest ees ootas ebameeldiv osa: «Ja mis sa arvad, kust ma selle leidsin?»
«Minu sahtlist,» ohkas Tuvi. «See pole ju saladus. Igaüks teab, et see parukas vedeles peost saadik seal, käisite seda kordamööda proovimas.»
«Just see ongi imelik! Leidsin selle hoopis Maimu sahtlist,» jõudis Vares teemani, mida poleks lahata soovinud. Aga saladus oli teda juba liiga kaua põletanud.
«Mis? Tahad öelda, et Maimu on mõrtsukas?» küsis Tuvi juhmistunult. Ta ei taibanud isegi aru pärida, miks kolleeg sekretäri sahtlites tuulab. Vares oli tänulik. Ega ta kibelenudki selgitama, et tal oli kombeks pärast tööpäeva lõppu Maimu laua ees mõned meeldivad minutid veeta, nuusutada tema kalendermärkmikku ning avada sahtleid lootuses sealt süütuid meeneid näpata. Nagu pihutäis kummikomme, mida ta nüüd oma voodi kõrval tikutoosis hoidis ja õhtuti uneledes sõrmitses.
Vares ohkas jälle, sest kõige kohutavamat polnud ta veel öelnud: «Tead, Tuvi, mis ma arvan? Et mõrtsukas kehastus Maimuks.»
«Aga miks, jumal, miks?» heitis Tuvi talle ahastava pilgu. Ta ei suutnud jälki haisu enam sekunditki kannatada ning viie minuti pärast pidi algama kettaheite kvalifikatsioon.
«Mulle tundub,» kähistas Vares pahameelest puhisedes, «et see nurjatu tahab minu... ee, meie Maimut inkrimineerida!»
***
Peatoimetaja Moorits Räim teritas kõrvu. Tema silmad ei seletanud endiselt ei hunti ega tonti. «Halloo?» hõikas ta pimedusse. Kohe kuuliski ta jälle oma sisehäält: «Miks, ütle! Mille eest?» Räim kallutas kahtlevalt pead, ettevaatamatu liigutus põhjustas valusähvatuse.
«Värnik?» nõudis peatoimetaja löödult. Pärast ootamatult nutust etteastet Carlos-Rauno mõrvapäeval ei tundnud ta Värniku vastu enam mingit lugupidamist.
«Olen küll mina,» kostis nuuksatus. Miski laperdas Räime pea kohal. Nahkhiired! «Mida ma halba teinud olen? Miks sa mind siia tõid? Ja kinni sidusid?» jätkus halin.
Räim sai kurjaks: «Olen samuti kinni seotud. Ei ole kuigi mugav. Pea valutab hirmsasti. Nägin juba ufosid. Ega sul aspiriini ole?»
«Aga kes meid siis kinni sidus?» piiksus Värnik lapsehäälega.
«Mõrtsukas loomulikult,» torises Räim. Ta üritas end hääle suunas veeretada, sest selja taha seotud käte vabastamiseks nägi ta vaid ühte võimalust. «Näri läbi!» käskis ta. Värnik asuski kuulekalt jämedat teipi mäluma. Lõpuks said mõlemad end vabaks. Räime käe alla jäi ümmargune kobakas, mille kuju tundus kuidagi tuttav. «Sangpomm!» hüüatas ta üllatunult. Meenus noorpõlv - ta oli Nõukogude armee tankikorpuses teenides usinasti sporti teinud.
«Mina leidsin pingpongireketi,» kostis Värnik juba normaalsema häälega. Mõistnud, et peatoimetaja ei kavatse teda tappa, hakkas tema vaimne tasakaal taastuma. Aevastades kobas ta tolmus ja hiirepabulates, kuni põrkus miski loomasarnasega. Võimlemiskits! Värniku ees välgatas ähmane mälupilt. Erutatult kobas ta kitse nahkset külge. «Püha issand!» karjatas ta. «Ülemus, näpista mind!»
Kahtlustavalt sirutas Räim käe hääle suunas ja surus küüned sooja lihasse. «Ärkvel, järelikult,» jõudis Värnik tõdemuseni, millega kaasnesid judinad ja hämming. «Kas tead, kus me oleme - sa ei arva iialgi ära!»
«Marsil?» pakkus Räim, kes kannatas ikka veel ajupõrutuse all.
«Looda sa! Oleme aastas 1985, lugupeetud klassivend. Olen selles nüüd täiesti kindel. See siin on nimelt meie vana kooli võimla.»
***
Hilisõhtune toimetus oli vaikseks jäänud. Kaunis päevatoimetaja Ausmees lõi külmiku ukse kinni ja istus maitsestamata jogurti seltsis inimtühja kööginurka. Sammud reetsid, et talle saabub siiski seltskonda. «Oi, sina veel tööl?» siristas ta sõbralikult naeratades, sest pärast lehe trükkisaatmist oli elu jälle elamisväärne. Pealegi ootas ees vaba päev ja Pühajärve triatlon. Kuid ühtäkki moondus Mehe ilus näoke algul uskumatust, siis õõva väljendavaks grimassiks.
