Eelmises osas: Sporditoimetaja Värnik haigestub ootamatult ning Räim haihtub, jättes alluvad segadusse. Päevatoimetaja Mees, kes tegelikult on naine, nuputab, kuidas pisut lisaraha hankida.
Reporter Tuvi jälgis koosolekulaua ümber sagivaid kolleege nukrusega. Londoni olümpia ei huvitanud kedagi. Alatu mõrvar, kes võttis Carlos-Raunolt elu, oli tapnud ka spordi. «Küll ma sulle alles näitan!» surus ta rusika rulli.
«Sina võta ühendust selle kettaheitjaga,» katkestas instinktiivselt juhiohjad haaranud Ploom tema sünge mõttelõnga. «Pagan, mul ei seisa nende sportlaste nimed meeles ja näod on neil ka ühesugused nagu hiinlastel. No see, noh, Veerpalu! Küsi, mitmenda koha ta saab. Kui ütleb, et pole aimugi, paneme esikale, et on olümpiaturist. Ja et fotograafid teda sööklas pildistaksid - õgib maksumaksja raha.»
«Veerpalu?» kähises Tuvi. Tal mattis hinge. «Ja paljaid naisi!» mõmises Ploom, kelle näolt peegeldus rahulolu, et tal Räime asendamine nii toredasti sujub. «Saksa ujujaid, kui kobedamaid ei leia. Et lugejal oleks silmailu!»
Kui Ploom minema trampis, tundis Tuvi, et ei suuda laua tagant tõusta. Teda valdas jõuetus, sõrmeotsad surisesid. «Kas säherdune ongi põrgu?» küsis ta endalt. «Küllap vist, aga me peame rääkima,» vastas ärev sosin, mida Tuvi esimese hooga vanakuradi hääleks pidas. Keegi hingas talle õllelehast sooja õhku kõrva.
«Va-vares?» kokutas ta, kui hääle omanik oli tema kõrval istet võtnud. «Mida sina siin teed? Pidid ju pensionile minema, korteri maha müüma ja Hispaaniasse kolima.»
«See vastik Carlos-Rauno ei anna mulle rahu. Mõrv, mäletad?» jätkas Vares poolihääli. Nagu keegi suutnuks üleva olümpiameeleolu rikkunud tapatööd unustada! Tuvi köhatas häiritult.
«Asi on nimelt nii, et leidsin midagi. Ja ei tea, mida sellega teha. Sinuga, Tuvi, oleme siin kõige vanemad, mitu puuda soola üheskoos ära söönud, nagu öeldakse. Kui su naine selle väliseestlase juurde jalga lasi, hoidsin sul igal õhtul kõrtsis kätt. Kuigi see oli väga tüütu.»
«Mis mu eksnaine siia puutub?»
«Puutub! Üks moment, kohe mõistad... Mis sa sellest arvad?»
Vares paotas vanamoodsat lõõtsaga portfelli. Kõheldes piilus Tuvi mustavasse kotisuhu ja kahetses seda kohe.
***
«Ma nägin sind!» segas reibas hääl Maimu lõunatundi. Ta oli just automaadist kohvi võtnud ja õnnelik, et täna oli alumise korruse sööklas imekombel värskeid, mitte eilseid saiakesi. Ta polnud seekord saiakorvide vahel isegi prussakaid märganud. Sekretär oli hea isuga, ja kui ta kedagi vihkas, siis taktitundetuid tüüpe, kes söandasid teda einestamisel eksitada.
«Hm?» mügises ta, suu saia täis. Päevatoimetaja Ausmees ehk Mees nägi erekollases miniseelikus rabav välja. Maimust uhkas üle kadedusevirve.
«Tean väga hästi, et olid eile toimetuses,» jätkas Mees ja pilgutas miskipärast vasakut silma, nii et ripsmepikendused plagisesid.
«Ei tea, kus ma siis olema pidin? Ma töötan siin,» kähvatas Maimu. Kõht korises, saiake kutsus nii ahvatlevalt.
«Ahah! Nii et sul ongi midagi varjata!» näis kaunis kiusaja rõõmustavat. «Aga mul, kas tead, on see-eest vaja millegi eest maksta. Mina nimelt ei näksi laua ääres saia, vaid käin pilateses. Vaat nii!»
Sekretär jõllitas teda, helesinised silmad pungis nagu krokodillil. Maimu ei saanud enam millestki aru, kuigi nägi, et tema nina all keksiv tibi hakkab kannatamatuks muutuma.
«Maksta on vaja! Said aru, põhupea?» niheles Mees ja piilus Maimu selja taha, kus erepunasel seinal tiksus tohutu kell.
«Otsi siis ometi odavam trenn! Minu noorpõlves mängisid tüdrukud kummikeksu,» sai Maimul mõõt täis. «Nüüd aga lase inimesel süüa. Kohv ongi puha ära jahtunud.»
Mees taganeski. Enesekindlus vuhises temast välja nagu õhk kummi torgatud august. Küll blondiin on alles külma kõhuga! Igatahes ühes oli Mees kindel - just Maimu blondi lokikuhilat oli ta läbi küljendusruumi klaasseinte piki koridori tõttamas näinud enam-vähem sel ajal, kui Carlos-Rauno tapeti. Päevatoimetaja mäletas, et oli veel imestanud, miks Maimu nii hilja tööl on. Ning kahtlustanud, et sekretäril on vana Varesega kuskil hämaras tagasopis randevuu kokku lepitud. Mees tundis, kuidas tema lihaselised sääred kananahaga kattuvad. Mis siis, kui Maimu nüüd tallegi pähe virutab? Rammu on sel mehekasvu tüsedal õgardil ju piisavalt.
***
Peatoimetaja Räim ärkas sel hommikul juba teist korda. Tema esimene aisting oli lõikav peavalu. Ta avas silmad, aga sulges need kohe uuesti. Kusagilt kõrgelt nõelas pimedust vaid imepeenike päikesekiir, mis ei suutnud midagi valgustada. Juhtivtöötaja tundis rõskuselehka. Mädanenud kartulid? Hiirepabulad? Ta taipas, et on kinni seotud. Mingil põhjusel meenusid talle paranähtused, mis olid lehe esiküljel müünud, nii et mühises. Muhulasi hirmutav Rässa lõkits. Sõrve külmking. Ufod. «Nähtavasti peapõrutus,» nentis ta. Ebameeldivaim tõdemus oli aga see, et ta lebas jäisel põrandal peaaegu alasti. Ei ainsatki hilpu peale porgandipildiga trussikute.
«Koosolek on kindlasti juba läbi,» pomises ta, ehmudes, kui võikalt tundmatu ruum tema häälele vastu kajas. Hiljutiselt koolituselt oli Räimele pähe sööbinud, et endaga vestlemine on kasulik. «Esitage enesele valju häälega küsimusi - ja ennäe imet, teile vastatakse!» meenutas ta palavikuliselt koolitaja innustavaid hüüdeid.
Ja ennäe imet, tõepoolest! «Tühja sellest koosolekust. Kõik on läbi!» vastaski talle sisehääl, mis kõlas kuidagi kahtlaselt kellegi teise hääle moodi.
Järgneb
