Värnikule saabub ootamatu külaline ja peatoimetaja Räim jätab alluvad segadusse
Eelmises osas: Meisterdetektiiv Toomepuu jätkab sporditoimetuses aset leidnud roima uurimist ja sporditoimetaja Värnikut jahmatab veider anonüümkiri. Sekretär Maimu kaotab kummalistel asjaoludel oma käekoti.
***
Fuksia varjus mõtisklev Toomepuu ei teadnud, et vaid paari maja kaugusel konutas täpselt samasugusel rõdul päevatoimetaja Krõõt Ausmees, keda lihtsuse ja selguse mõttes lihtsalt Meheks hüüti. Küllap sellepärast, et ta polnud eriti aus. Erinevus Toomepuu ja Mehe rõdude vahel oli see, et fuksia asemel vohas siin kirsstomat. Mees oli praktiline, talle meeldisid raha ja ökotoit. Aga esimene kahjuks põõsa otsas ei kasvanud.
Kui hüüdnimi välja arvata, oli Mees väga ilus naine. Ta triibutas oma pikki kastanikarva juukseid ja käis Pilatese trennis. Küüned olid lakitud. Talle meenus, et varsti on vaja trenni eest maksta, aga palgapäev on alles nädala pärast. Murelikult napsas ta tomatipuhmast punase vilja ning juurdles sellest veripunast mahla lutsides, mida küll teha. Õhtul oli Mees näinud miskit kummalist, mis Ligi nägu politseinikule kindlasti huvi pakuks. Ja inimene, keda see puudutas, oli rikas. Ta oli kindel, et see tegelane ei ela ainult oma palgast. Tollel oli ju nahkjope ja alles üleeile nägi Mees tema lõunataldrikul eksootilisi vilju, mis maksid Stockmannis sada eurot kilo.
Muidugi teadis Mees, et need mõtted on ohtlikud. Ega ta eile sündinud, ta oli ju kriminaalromaane lugenud. Aga see veel puuduks, et ta mõne puuduva euro tõttu paksuks läheb. Pealegi on vaja kiiremas korras mehele saada. Kui kaua ta maksab korteriüüri oma taskust nagu viimane loll?
***
Räim virgus mitte äratuskella, vaid näkku lõõskava päikese peale. «Oh sa sinine!» vandus ta, sest kella vaatamatagi mõistis peatoimetaja, et jääb esimest korda elus hommikusele koosolekule hiljaks. Ta lülitas telefoni sisse ja nägi, et hilineb ta vähemalt kolmveerand tundi. Mida teised küll arvavad?
Ta lootis, et alluvad ei suuda tema silmist tõde lugeda, sest tihti tabas Räim end kolleegide nägusid uurides juurdlemas, mida nood temast küll arvavad. «Kui vaid suitsunurgal kõrvad oleksid!» pomises ta. Sokki nuusutades meenus peatoimetajale, et on hapukurgihooaeg. Ta ei leidnud puhtaid aluspükse, kuigi vaatas lootusrikkalt ka voodi alla. Avastanud sahtlisopist sünnipäevaks saadud pilatrussikud, millele oli tikitud ergav porgand, tundis Räim siirast rõõmu. Huulile tikkus lauluviis: «Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb…»
Sokke jalga sikutades imestas ta, kui vähe roim sporditoimetuses talle korda läheb. Öösel magas ta nagu lapsuke. Ka praegu ei tundnud ta tapatööle mõeldes ärevust. See-eest ärritas teda hapu tõde, et erinevalt teistest päevalehtedest suutis ta olümpiale lähetada vaid fotograafi. Häbi tundes tabas ta end soovimas, et Kanter saaks enne finaali kõhuviiruse. Kuigi just siis peaksid reporterid sportlast hotellis varitsema... «Põrgulik olümpia!» siunas ta ja näpistas end kintsust, sest just sellist abinõu oli Juhan Peegel soovitanud, kui lehetöö vanduma ajab.
«Olen edukas ja jõuan alati eesmärgini,» korrutas ta ust lukustades. Kogu maailma juhtimisõpikuid ühendas ju üks ja sama idee – mõelda positiivselt isegi siis, kui see tundub täiesti loogikavastane. «Juhhõissa!» hüüatas ta nähes, et lift on imekombel tema korrusel. No mis ta kogu aeg rääkinud on, positiivne enesesisendus aitab! Kui liftiuksed avanesid, astus ta hoogsal sammul päevale vastu, aga põrkus millegi suure ja mustaga.
***
«Oleks pidanud ikkagi Tiibetisse sõitma!» ahastas Värnik, keda täna polnudki keegi veel Andruseks sõimanud, sest ta vedeles alles voodis. Paar kuud enne olümpiat oli alpinistist sõber teda ekspeditsioonile kutsunud. «Mida kuradit ma seal teen?» turtsus Värnik tookord. «Ennast otsid!» sõnas sõber filosoofilise rahuga. Värnik, kes oli kähvanud, et teab mingi mäekönni otsa trügimatagi, kes ta on, polnud selles enam kindel.
Ta oli arvanud, et on karge ja tugev nagu Soome kalju. Aga säh – selgub, et ta on hüsteerik! Õieti passiks talle seelik. Ta kobas telefoni järele. «Halloo! Maimu? Ma ei kuule täna hästi, kõrvus kohiseb… Higistan hirmsasti – arvatavasti heinapalavik, köh-köh. Puugitõbi? Jajah, käisin Keilas mustikal. Ütle Räimele.»
Kuulnud, et Räim polnudki veel kabinetis, kuigi kell hakkas kümme saama, tabas Värnikut senikogematu õudus. Ja mida see eilne jõle kiri küll tähendab? Parem, kui ta oleks Everestil laviini alla jäänud – ikkagi parem, kui elada ja kannatada. Pärast ärkvel väherdud ööd suikus ta unne vaid hetk enne uksekella helinat.
***
«Ma ei näe skandaali! Kus on seks? Kes hoiab Savisaare vihmavarju?» huilgas meelelahutustoimetaja Ploom Räime ahvides. Pettunult nägi ta, et paar kolleegi muigasid sunnitult. Enda meelest oli ta peatoimetaja kiunuvat hääletooni ometi meisterlikult tabanud. «Äh, lähme laiali! Akadeemiline veerandtund on ammu möödas,» ütles ta oma tavalise hääle, tümiseva bassiga.
Toimetajad hakkasidki pabereid, kus veel midagi kirjas ei olnud, kokku kaapima. Kõik olid segaduses. Räim oli nuhtlus, aga temata jooksid nad sihitult nagu peata kanad. Kui Ploom ebameeldiva tõe välja ütles, ei vaieldudki. Iseäranis mossis oli sporditoimetuse esindaja Tuvi, sest Carlos-Raunol puudus teises ilmas ilmselt internet ja Värnik oli kuuldavasti haigem kui Eesti olümpiasportlased. «Äkki peaks autojuhi Räime koju saatma?» uuris Ploom, keda vaevas mure, mida homse lehe esiküljele panna. «Ehk kukkus vannitoas ja murdis kaela? Ta ei vasta enam isegi telefonile!»Järgneb
