Eelmises osas: Kibestunud veteranreporter Vares toibub obadusest. Mõrvast vapustatud toimetusse saabub meisterdetektiiv Toomepuu ja asub asja uurima.
«Räim!» kärgatas peatoimetaja, kes tajus, et Jürgen Ligi nägu amatöör teab tema nime suurepäraselt, aga tahab teda alandada ja mõnitada. «Moorits Räim. Kus ma ikka olin? Kodus olin. Ülemus tahab ka puhata. Koosolek koosoleku otsas...»
«Kuidas te siis siia saite?» katkestas Toomepuu järsult.
«See helistas!» osutas Räim Värnikule, kes jälle pisarate ja tatiga võitles. «Vabandust!» poetas Värnik millegipärast.
Toomepuu ohkas. «On vast seltskond,» mõtles ta kogemata valjusti ja nägi, et Räim tõmbas rinna õhku täis. Taganedes läks ta uurima, kas parameedikud on Varesega ühele poole saanud.
***
«Veidrat? Siin on kõik veider! Mis te lehetoimetusest leida lootsite, tasakaalukaid ja vaimselt terveid inimesi või?» torises Vares altkulmu Toomepuud seirates. Parameedikud olid pahandanud, et ta keeldus nendega haiglasse sõitmast. Vares tundis, et tegelikult olnuks see hea mõte, sest tal oli pöörane peavalu ja diivan näis õõtsuvat nagu tormisel merel.
Siis meenus talle miski, mis oli liiga veider isegi nende toimetuse kohta. Ehk peaks ta seda uurijale mainima? Miski, mille Vares oli leidnud. Ta nägi, et uurija on silmad vidukile tõmmanud. «Kahtlustab,» mõtles Vares ja pidi juba suu avama, aga otsustas siis, et esmalt püüab ta imelikus asjas ise selgusele jõuda. Toomepuu ei tundunudki lähemal vaatlusel nii vastik, aga Vares umbusaldas igaks juhuks kõiki. Pealegi, kui ta uurijale pihtima kukuks, peaks ta selgitama, miks ta üleüldse teise inimese sahtlis soris.
«Te ei näinud kedagi ega kuulnud midagi?» küsis Toomepuu igaks juhuks uuesti. Äraoleva ilmega Vares raputas valutavat pead. Talle oli üks võimalus pähe karanud.
***
Toimetuse sekretär Maimu võpatas, sest keegi andis tema uppis tagumikule vopsu. Ta kõõritas selja taha ja nägi pooletoobist naabrimeest, kes talle häbitult külge lõi, kuigi endal oli kodus naine ja viis last. Tavaliselt kukkus Maimu näpistuste peale kriiskama, aga seekord oli tal suuremaid muresid. Ta tuuseldas paaniliselt oma kirsikarva Volkswagenis, uuris istmealuseid ning tõstis porimatti, kuigi kainelt mõeldes ei saanud tema suur punane käekott end peita ei siin ega seal. Maimu mäletas, et oli käekoti toimetusest lahkudes kindlasti autosse asetanud.
Kas ta jättis autoukse lahti, kui minutiks turvamehega kohtingut kokku leppima lippas? Ja keegi varastas tema koti? Ühtki muud varianti Maimule pähe ei tulnud. Ta ajas end sirgu, masina läikivalt kerelt peegeldusid ärevushigist sasipuntraks niiskunud lokid. Kui tema roosa telefon helisema hakkas ja ta kuulis, et kadunud käekott leiti toimetusest tema laualt, jäi ta hämmeldusest keeletuks.
***
«Mis medali Kanter saab?» kuulis Värnik, kes püüdis võtit lukuauku toppida. See ei tahtnud õnnestuda, sest tema silme ees hõljus mingi udu.
«Seitsmes koht,» kohmas Värnik mõttelagedalt naaberkorteri poisinaasklile. Põrgusse olümpia! Pärast tänast paneb ta sporditoimetaja ameti maha ja hakkab... Kelleks? Ta vajus mõttesse. Hüva, ta võib põllumeheks hakata. Vanaonu kasvatab Pärnumaal rapsi ja elab täiesti normaalselt.
Carlos-Rauno puruks löödud pea nägemine ei masendanud Värnikut mitte raasugi. Oli ta ju niigi teadnud, et põmmpeal pole kolba all muud kui puder ja kapsad. Hoopis rohkem häiris teda, et ta oli kriisiolukorras enesevalitsuse kaotanud ja eide kombel nutma puhkenud.
Jõnglane hingeldas õhinal Värniku selja taga: «Kuule, üks sinu kiri oli meie postkastis. Võib-olla aeti sassi?»
Värnik sirutas käe ümbriku järele, millele oli punase vildikaga kritseldatud tema nimi. Ta haaras külmikust õllepurgi ja avas kirja. Mõistagi oli tal halb eelaimus, aga parata polnud ju midagi.
«ANDRUS! KES VÕIDAB? IGATAHES MITTE SINA!» luges ta ja tundis keelel soolast maitset.
Paberileht liugles Värniku võdisevate näppude vahelt põrandale. Jälestusega tajus ta, et tema põskedel veerevad suured soolased pisarad.
***
«Kuidas läks?»
Uurija Albert Toomepuu ei vastanud. Naise tervitus kõlas igal õhtul ühtviisi tuimalt nagu automaatvastaja sõnum. Paar korda oli ta teinud selle vea, et tõepoolest selgitama hakanud, kuidas tal tööpäev möödus. Abikaasa oli teda mossis näoga jõllitanud ja kähku vannituppa kadunud.
Toomepuu riputas pintsaku varna ja küsis hoopis: «Mida eraldad õhtusöögiks? Ega sa teostanud rahalise vahendi abil toitainete võetust?»
Alles naise juhm põrnitsus tõi Toomepuu töölainelt maa peale. «Turul käisid?» proovis ta uuesti.
Abikaasa sai kurjaks: «Mis turul? Millal mul aega? Mul on vaja poisid juuksurisse viia ja...» Ta vakatas, sest midagi muud ei tulnudki pähe. Õigupoolest oli ta kogu päeva logelenud. Mees ei ilmunud nagunii enne ööhämarust ja kui saabus, oli nii tülpinud ilmega, et ei viitsinud põrandal veerevaid tolmurulle tähele panna.
«Ahah,» ei vaevunud Toomepuu ka seekord tüli kiskuma ja tõstis endale juustuga makarone.
Kui naine oli vanni läinud, kallas Toomepuu endale brändit, mis talle eriti ei maitsenud. Aga see tundus kuidagi väärikas ja unelmates oli ta USA föderaalagent. Ta astus rõdule ja potsatas jäleroosa fuksiatuusti kõrval taburetile. Siin, Lasnamäe tuulte käes, oli mõnus mõtteid mõlgutada. »Aitab ainult tugev menetlus!» ohkas ta sporditoimetuses kuuldut meenutades.
Järgneb ...
homme loen edasi