Eelmises osas: Noor staarreporter Carlos-Rauno ei jõuagi Londoni olümpiale, sest langeb mõrtsuka käe läbi. Kas süüdi on kibestunud konkurent, vana Vares, kes lebab näost rohelisena toimetuse köögis? Aga kes siis tema uimaseks lõi?
Norskavad häälitsused reetsid, et Varesel on eluvaim veel sees. «Kuhu ikka magama heitnud! Kas tal kodus voodit pole?» porises Tuvi. «Äkki sõi mürgiseeni?» arvas Värnik ja helistas hädaabinumbrile. «Leidis ikka hetke,» turtsus ta. «Keegi peaks tema emale helistama.»
Kui Tuvi sporditoimetusse rahakotti otsima siirdus, jälgis Varest valvav Värnik mornilt käekella osuteid. Kui toimetuse tagaosast kostus verdtarretav möire, tundus see talle peaaegu ootuspärane - tema sisetunne ei petnudki. Loiult upitas ta end püsti, et asja uurima minna.
***
Uurija Albert Toomepuu keerutas end toolil ja unistas kohe algavast puhkusest. Unelevalt maalis ta toimikukaant katvasse tolmukihti varesejalad «BOND, JAMES BOND». Samal ajal, kui spordihullud telerite ees röögivad, istub tema juba õdusas Rooma tänavakohvikus, sööb ehtsat tiramisut ja Parma sinki. Ta vihkas sporti. Peale selle vihkas ta oma ülemusi, kelle ärritamiseks pidas valenime all blogi «Mis meie Kapsamaal tegelikult toimub». Ta oli varjunimeks võtnud Jürgen Malts, sest tänaval aeti teda rabava sarnasuse tõttu alatasa Jürgen Ligiga sassi. Et teda ameti mustamise eest ei arreteeritaks, kasutas ta allegooriat. Politseiameti ristis ta Kapsamaaks, ülemuse pseudonüümiks valis Rooskapsa. Parajasti oli ta lõpetamas sissekannet, kus Rooskapsas leiab hamburgerist ussi.
Koduteele asutades otsustas ta, et läheb hommikul seenele. Kolleeg, keda blogis tunti Tomati nime all, oli kelkinud, et sai Keila alt kuuseriisikaid. «Tere õhtust, härra Ligi!» hõikas tundmatu halli pintsakuga mees teiselt poolt tänavat. «Keri seenele,» pobises Toomepuu, tusane, et tramm tema nina alt minema kihutas. Uus tramm lähenes peatusele, kui tal taskus telefon surisema kukkus. «Mis nüüd on?» mühatas uurija aimates, et midagi head see olla ei saa. Sõbrad, kellega ta suhtles eraisik Albertina, hüüdnimega Alberto, ei helistanud kunagi tema töötelefonile.
«Mis ajalehest? Kes? Helistagu pressiesindajale!» röökis ta, sest parajasti möödus huilgava sireeniga kiirabiauto ja Toomepuu ei kuulnud tuhkagi. Alles mõne hetke pärast jõudis talle kohale, et sporditoimetuses on aset leidnud roim. Säh sulle seeni!
***
Räim istus kabinetis ja jõllitas punases tugitoolis kössi tõmbunud hiiglast Värnikut, kes järsku nägi välja nagu põlvepikkune poisike. «Vaat, mis hirm inimesega teeb,» mõtles Räim, kes oli enda üllatuseks täiesti rahulik, kuigi äsja oli leitud tema lemmikalluva laip ja reporterid olid Londoni lennukist maha jäänud. Köögis sidusid parameedikud Varese verist pead. «Ma ei taha haiglasse! Keeldun! Olümpia!» kostsid kannatanu kriisked, mispeale võdisev Värnik veelgi väiksemaks kägardus. Tema kõrval istus Tuvi, suu trotslikult kriipsuks surutud.
«Lähete homme esimese lennuga. Maimu ajab piletid välja,» teatas Räim Värnikule ja Tuvile. Tuvi elavnes, aga Värnik ohkas raskelt ja vahtis oma värisevaid varbaid. «Šokis,» kohmas Tuvi kaaslasele osutades. Talle tuli hirmus mõte: «Äkki peaks Varese olümpiale saatma?»
Sel hetkel ilmus ukse vahele uurija Toomepuu, kes oli viimaseid lauseid kuulnud: «Unustage olümpia. Keegi ei sõida mitte kuskile!» Räim tõstis pilgu hädiselt Värnikult ja uurija sarnasus minister Ligiga jahmatas tedagi. Ta imestas, kuidas turvamees sellise inimese toimetusse lasi.
«Nagunii on kõik Eesti sportlased haiged,» jätkas Toomepuu. «Mis neist kirjutada. Sport on ohtlik.» Ta pidi peaaegu lisama, et sport võib lõppeda surmaga. «Mis teil siis siin juhtus?» uuris ta karmi häälega. Värnik puhkes lahinal nutma.
«Mis juhtus, mis juhtus,» osatas Räim, püüdes meelde tuletada, mida oli ühest juhtimisõpikust säärastes situatsioonides käitumise kohta lugenud. Ta ei suutnud meenutada ja näppis tusaselt iPadi. Järelikult pidi ta lootma oma vaistule, mis õnneks oli eksimatu. «Vares lõi teise maha. Kadedusest. Miks te teda ei arreteeri?»
Toomepuu elavnes: «Nii! Üks lõi teise maha ja seejärel endale pähe - millega? Teil pole köögis ju panni. Kontrollisin.»
«Meil on mikrolaineahi,» hakkas Räim seletama, aga taipas, et ahjuga on keeruline iseendale vastu pead lüüa.
«Kes veel mõrva ajal toimetuses viibisid?» nõudis Toomepuu Räimest väljagi tegemata. «Eelarvamustega kehkenpüks, tüüpiline juhtivtöötaja,» mõtles ta. Nagu nende Rooskapsaski. Ta vaatas Tuvi otsa, sest töinav Värnik oli näo kätesse peitnud. Tuvi nägi välja nagu keskealine kirikuõpetaja ja Toomepuu leidis, et säärane inimtüüp mõjub rahustavalt.
«Noh, nemad ise. Vares ja see teine,» ei suutnud Tuvi vaese Carlos-Rauno nime välja öelda. «Ja küljendajad toimetuse teises otsas. Koristajat nägime Värnikuga kah.»
«Maimu oli veel tööl,» poetas Värnik ootamatult vahele. «Tema kott vedeles laua peal. See on sihuke suur ja punane, hakkab silma.»
«Muidugi suur, kui töölt pidevalt WCpaberit varastada,» torkas Räim, kellele tegi tuska, et uurija enam tema poolegi ei vaadanud. Nagu oleks ta mingi tähtsusetu tegelane.
«Aga kus teie olite, härra, mis teie nimi oligi?» pööraski Toomepuu talle kohe tähelepanu. järgneb...
