Eelmises osas: Sporditoimetuse pahur ja saamatu veteranreporter Lembit Vares ei pääse Londoni olümpiale ning haub kättemaksu.
Lembit Varese viimne tööpäev sporditoimetuses kulges igavalt. Ta käis lõunavaheajal kohusetundlikult Narva kohvikus ja tassis higistades kaks kringlit kolmandale korrusele. «Õgige end lõhki!» mõtles ta küpsetisi lauale lajatades. Aga kui silmakirjalikult naeratav Räim, kes talle paksu spordientsüklopeedia ja alpikannipoti tõi, armas korpulentne Maimu, Värnik ja see iginäljane uudistetoimetuse paksmagu välja arvata, ei tuntud Varese lahkumisetenduse vastu huvi.
Lõpuks, kui kõik peale küljendajate ja närvilise päevatoimetaja olid juba koju läinud ning aknast hoovas ruumi hämarus, konutas Vares ihuüksi tühjas köögis, põrnitsedes entsüklopeediat, mis oli tal kodus juba olemas. Ta tundis end märtrina. Ta oli vajunud nii suurde ükskõiksusse, et ei kuulnudki ukse tasast klõpsatust ning tema selja taha hiiliva tumeda kogu lähenemist.
***
Samal ajal ei suutnud sporditoimetuse nurgalauas päev läbi entusiasmist pakatavaid olümpiaennustusi teinud Carlos-Rauno elevust varjata, kuigi publikut tal enam polnud - Värnik ja Tuvi, kes erinevalt temast olid juba mitmel olümpial käinud, sõitsid koju asju pakkima.
Carlos-Rauno pani reisikoti valmis juba eelmisel õhtul. Kümne minuti pärast vinnab ta koti selga ja läheb surematule kuulsusele vastu. Ta vallutab Londoni ja kirjutab lugusid, mida keegi unustada ei suuda. Ta saab ordeni. Evelin Ilves naeratab talle võrgutavalt ja lööb talle, rahvuskangelasele, käed kaela ümber. Isegi kui Kanter kulla võidab, on see tema lugude kõrval hale saavutus. Ketast oskab ta isegi heita, aga katsugu Kanter midagi kirjutada!
Rõõmsa ja rahutuna vaatas ta kella, imetles kohvikruusilt oma peegelpilti ning leidis rahulolevalt, et sarnaneb Justin Bieberiga. Ta sättis tukka, mõeldes köögis konutavale vanale ja haledale Varesele. Paksude prillidega pensionieelik meenutas Carlos-Raunole isa, kes poisikesena ihkas tõkkejooksjaks saada, aga unistus purunes ühes tema pahkluuga, kui ta kord kangelaslikult vihmas harjutades maoli tõketele lendas. Pärast seda olid kõik perekonna lootused Carlos-Raunol.
Kui ema soovis pojale nimeks maalähedast Raunot, lisas ettenägelik isa Carlose. Carlos-Rauno noogutas oma kohvitassile. Ta ei teadnud ühtki kuulsat Raunot peale mingi raadiodiskori. See-eest on Carlos kuningate nimi! Koolis oli teda kummalise nime pärast narritud, sest arvati, et ema vaatas titte oodates seebikaid ja lõi toolilt kukkudes pea ära. Aga Carlos-Rauno oli sopaajakirjandusest lugenud, et staaridel ongi raske lapsepõlv.
Nagu Vares enesehaletsusse, oli Carlos-Rauno kõrvuni uppunud eneseimetlusse ning nii jäid temalgi hiilivad sammud kuulmata, nagu polnud ta tähele pannud ka tuhmi mütsatust köögis. Kui mõrtsukas relva tõstis, märkas Carlos-Rauno arvutiekraanil peegeldumas imelikku metalset välgatust ja pööras pead, kuid oli juba liiga hilja. Viimne pilt, mida noor lootusrikas spordireporter oma elus nägi, olid tantsisklevad värvilised ringid, mis meenutasid olümpiarõngaid.
***
Toimetaja Martin Värnik, kelles tekitas meelehärmi, et teda kolleegide hulgas Andruseks kutsuti, oli rahutu. Ta oli lennujaama peasissepääsu juures juba pool tundi oodanud. Carlos-Raunot polnud ikka veel. Lähenevat taksot silmates tundis Värnik juba kergendust, kuid autost väljus roosamummulises kleidis paks mamsel.
Millegipärast oli Värnikul kehv eelaimus. Midagi juhtub. Kas tuleb äikesetorm ja lend jääb ära, Kanter ei pääse lõppvõistluselegi või juhtub tema ja kolleegidega midagi hirmsat. «Ära kraaksu häda kaela!» manitseti, kui ta enne suurvõistlusi ennustas, et mõni sportlane jääb dopinguga vahele. Aga enamasti pidid nad oma sõnu sööma, sest Värnikul oli alati õigus.
Ka oma mobiili oli Carlos-Rauno, tere hommikust, välja lülitanud! «Vastik ülbik,» kirus Värnik, kui ilmus Tuvi, kes häbist punastades pudrutas, et ei leia oma rahakotti. Ta kahtlustas, et see vedeleb töölaua all. Värnik vaatas pahuralt kella ja arvas, et kui Tuvi kohe takso võtab, jõuab ta toimetuses ära käia. «Äh, tulen õige ka,» otsustas ta. «Äkki loll on jälle magama jäänud nagu talvel suusamaratoni ajal? Kui staarreporter üles ärkas, oli märts juba käes ja räästad tilkusid. Oleksin pidanud ta juba siis maha lööma.»
«Ta vihkab suusatamist. See on tema arust liiga aeglane,» ühmas Tuvi taksole viibates. «Mõttetu tatikas, kui kedagi minu arvamus huvitab.»
Värnik noogutas: «Mhmh. Arvab, et on Lembitu Kuuse.» Ta tõmbas taksoukse nii kõvasti kinni, et juht süngelt kulmu kortsutas. «Siin ei suitsetata!» röögatas taksojuht ja Värnik surus sigaretipaki vandudes taskusse. «Ei ropendata ka!» lõugas sohver ja pidurdas läheneva trammi ees nii järsult, et Värniku kõrgushüppega nikastatud seljast käis läbi kahtlane nõksatus.
Koristajat peaaegu pikali joostes kihutasid Värnik ja Tuvi mööda hämarat koridori spordinurga poole. Tuvi komistas ja kukkus. «Sa sinine olümpia!» kiljatas ta ja märkas alles siis, mille otsa oli koperdanud. See oli pimedusest välja ulatuv kets. Mille otsas, nagu ta hämmeldunult avastas, oli inimene. Värnik klõpsas lülitit ja nüüd nägid mõlemad, et põrandal lebab Vares, spordientsüklopeedia kramplikult sõrmede vahele surutud. Ta oli näost veidi roheline.
Järgneb...
