"Küll matsutab, raibe," mõtles toimetuse staažikaim spordireporter Lembit Vares, kel oli ees viimane tööpäev. Leitsak oli nii lämmatav, et tema lohvakas t-särk kleepus õllekõhule. Turult soetatud hilbul laiutas kiri "Adibass". Varese silme ette kerkis valus mälestus äsjasest trollisõidust, kui üks siilipeaga nolk oma Armani logoga särgi seljast kiskus: "Tahad, taat, osta ära!"
Hommik oli niigi sandilt alanud ja nüüd sõi keegi toimetuse köögis mingit haisvat ollust. Vares oletas, et see on küüslauguga maitsestatud kala, tegi hapu grimassi ja ohkas dramaatiliselt. "Tere!" pomises üks suvereporter, kes nägi välja nagu nälgiv sõjapõgenik. "Röhh," mühatas Vares põlglikult ning näost punaseks lahvatanud neiuke kiirendas sammu.
"Uskumatu! Pahapill on jälle vigastatud," turtsus üks kolleeg autojuht Vellole, kel polnud, nagu tavaliselt, tuhkagi teha. Seepärast kõndis ta, kohvikruus näpus, tähtsalt ringi ja targutas, osutudes asjatundjaks igal elualal: "Olümpia on sama mõttetu nagu Eurovision, kus näeb ainult transvestiitide moodi naisi ja liibukates keksivaid mehi. Normaalset inimest see ei huvita. Kui ilma on, lähen kalale."
Vares tõdes mornilt, et maailm pole enam endine. Globaalne soojenemine teda ei erutanud ja vihmametsadest oli kah ükspuha, aga päeval, mil inimkond kaotab huvi olümpiamängude vastu, peatab ta igatahes maakera, et maha minna.
***
Varese tuju paranes, kui ta seisatas rubenslike kehavormidega Maimu laua ees. Sekretär oli blondeeritud kiharatesse värsked lokid teinud. Kolleegid kutsusid Maimut rästikuks, aga Varese meelest oli see ebaõiglane. Temale meenutas Maimu Marilyn Monroed ja tädi Raissat, kes elas Setumaal ja saatis talle sügisel pohlamoosi.
"Hirmus, et sa ära lähed," nurrus Maimu. Vares pühkis liigutuspisara. "Ja sinu ema helistas," katkestas sekretär harda hetke. "Palus öelda, et lõunaks korralikult sooja suppi sööksid ja õhtul poest kaks pakki piima võtaksid."
Viivuks tundis Vares kiusatust kannal ringi pöörata ja Maimu endaga kaasa kutsuda. Nad võiksid käsikäes loojangule vastu joosta ning võib-olla lapsendada Kambodžast Lembit juuniori, kellele Vares võiks korvpalli õpetada. Siis lõi talle pähe, et Kambodža inimesed vist väga pikaks ei kasva ja tema tuju läks jälle sandiks.
Talle meenus taas, et algamas on suveolümpia. "Fašist!" sisistas Vares läbi hammaste, mõeldes peatoimetaja Räimele. "Mitte sina, pohlamarjake," tõttas ta selgitama, sest Maimu oli võimsa rinna kuraasikalt puhevile ajanud. Kuidas Vares ka ei püüdnud, ikka mõisteti teda vääriti. "Mis teha - saatus!" mõtles ta alistunult ja lonkis mööda tolmunud kunstpalmidega ääristatud koridori sporditoimetuse poole.
"Helistan su emale, et sa ei jäänudki trolli alla. Ta väga muretseb," hõikas Maimu talle järele. Õela ilmega arvamustoimetaja lülitas konditsioneeri tööle just sel hetkel, kui Vares selle alt läbi sammus, ning möirgav tuulispask rebis tal peast viimase juuksekarva.
***
"Kringlit tõid?" möirgas toimetaja Värnik, keda mõnitamisi Andruseks kutsuti, kuigi tema õige nimi oli Martin. "Ära mölise, Andrus!" käratas Vares. Noorpõlve korvpallitrennist salvestunud kiire reaktsioon päästis parketile prantsatamisest tema kuvari, mille ta viimasel sekundil jõudis sülle kahmata. Vares taipas, et keegi oli tema tooli lauajala külge sidunud. Pettunult, et isegi viimasel tööpäeval mingit austust üles ei näidatud, kinnitas Vares silmad vastasmaja aknal troonivale pelargoonipotile ja tegi kümme lohutuskükki. Silmanurgast nägi ta irvitavaid lõustu.
Kaks lauda eemal hirnus keegi eriti laia lõuaga. See punapäine kloun oli toimetuse noorim reporter Carlos-Rauno, peatoimetaja lemmik. "Temast tuleb uus Oskar Lõvi!" õhkas Räim koosolekutel, mispeale Vares mõttes siunas, et kala läheb tõesti kõigepealt peast mädanema. Valjusti kiitis ta aga Räime eksimatut vaistu, lootes, et pääseb samuti Londonisse. Välisreisidele saatis Räim oma soosikuid, kes peatoimetaja jaburdusi kuulates entusiasmi teeselda mõistsid. Vares tundis keelel inglise õlle mekki ning kujutles end rinnaka briti ettekandja paksu tagumikku näpistamas. Ta sulges silmad ja mõmises õndsalt, kuni Värnik talle küünarnukiga ribidesse lajatas. Isegi unistamine oli siin läppunud toimetuses keelatud.
Aga olümpiale komandeeriti fanfaaride ja kiidulaulu saatel ikkagi see noor eputrilla. Keegi ei paistnud hoolivat faktist, et Vares oli toimetuses üks kogenumaid. Tema esimene reportaaž Orissaare ja Tornimäe vahelisest korvpallimatšist ilmus Kingissepa rajooni häälekandjas Kommunismiehitaja aastal 1984, kui Carlos-Rauno vanemad polnud veel teineteisega sängigi heitnud.
"Sina jagad ainult ühest alast, aga meil ei ole ju mingit korvpallikoondist olümpiale minemas," põhjendas Räim külmalt. Solvunud Vares lajatas pealiku ukse säärase pauguga kinni, et aknad klirisesid. Ta teadis samal sekundil, et tema päevad sporditoimetuses on loetud. Miks ta oli ülepea oma talenti raisanud kohas, kus seda mitte iialgi ei hinnatud?
Aga kui kõik läheb, nagu Vares kavatsenud on, ei jõua Carlos-Rauno kunagi olümpiale.
