Kuidas võidelda depressiooniga... (105)

Kõigile teadmiseks, et mul läheb juba hea kolmas nädal hingetut põhjatut tunnet, millest ma püüan küll igal hommikul ärgates lahti saada, kuid mis ei jäta mind rahule ja mis käib mul järel nagu tüütu vari.

Kes oleks arvanud, et keset suve võib inimene laskuda sügavasse depressiooni... Kuigi mis kuradi suvi see tänavu on üldse olnud?!? Suurbritannias sajab aprillist peale vihma nagu oavarrest ja ilmajaam teatab, et sadu võib jätkuda kuni septembrini. Septembris aga sajab nagunii, sest siis algab sügis!

Depressiooniga olen ma võidelnud juba varasest lapseeast saati. Väikelapse ja teismelise puhul ei räägita küll muidugi depressioonist, vaid siis nimetatakse seda seisu tujudeks. Vanemaks saades, aga muutuvad need tujud väljakannatamtult rusuvaks ja alles viimased kolm aastat olen ma endale selgeks teinud, et ma võitlen siiski mitte tujude vaid depressiooni kui haigusega.

Mis tekitab depressiooni? Kummalisel kombel ei oska ma sellele küsimusele vastata, kuigi ma olen seda endalt küsinud sadu, kui mitte tuhandeid kordi. Depressioon ei pruugi tegelikult tulla vihmasest ilmast, vaid rusuva tunde all võin ma ärgata ka palaval suvepäeval. Depressioon on haigus, mis elab inimese sees ja lööb meis välja just siis, kui ise tahab.

Tavaliselt algatab depressiooni väike ebameeldivus, mis kasvab nagu lohe minu sees tundide ja päevadega suuremaks, võttes võimu meie keha ja mõistuse üle.

Elu läheb edasi, aga sees on tühi ja lootusetu tunne. Kui keegi teist küsiks mu käest praegu, mis teeks mind õnnelikuks, poleks ma suuteline sellele vastama, sest minus puudub erutus ühegi asja vastu.

Kuidas ma sellest lahti saan? Kuna ma olen õppinud lainetena peale käiva depressiooniga elama, siis olen ma selgeks saanud mõned trikid, kuidas seda ebameeldivustunnet vähendada.

Esiteks püüan ma mõelda headele asjadele. Sisendada endasse rahu. Minna õue kõndima, veeta aega toredate sõpradega, lahutada meelt mõne naljaka filmiga. Paljajalu murul kõndimine aitab ka...

Kõige olulisem on depressiooni sattudes vältida alkoholi, mis tekitab lühikese leevendustunde, kuid viib mu järgmisel hommikul veelgi suurema meeleheite äärele.

Miks ma sellest kõigest kirjutan?

Et need, kes taolise tundega võitlevad, ei tunneks end üksi. Nii nagu tunnen mina vahel.

Ilusa Viini mitte nii ilusast poolest (73)

Olen vahepeal kadunud olnud, sest ma ei tea kuidas võidelda suvise depressiooniga. Ilm on see, mis ajab mind pidevalt endast välja ja vihm ei mõju mu hingele just ülemäära hästi. Kirjutan järgmises blogis pikemalt, kuidas ma püüan igapäevast depressiooni vähedada...

Seekord tahtsin peatuda veel ühe korra oma kaunil Viini reisil, millel oli tegelikult lisaks võrratule ilule ka mõningaid agasid. Kuna polo reisid on tavaliselt kinni makstud sponsori poolt, kelle heaks mängud toimuvad, siis ei ole minul kui kaaslasel võimalust kaasa rääkida selles, kus ja millises hotellis me võistluse ajal peatume. Nädal varem olid Adam ja tema teine tiimikaaslane Edward Olof peatunud Viini külje all väiksemas butiik-hotellis.

Nädalavahetus mil mina nendega kaasas käisin, oli sponsor meie kolme jaoks broneerinud hotelli Viinis. Peatusime terve nädalavahetuse Hotell Ananas, mis on küll nelja tärni hotell, kuid omamoodi kogemus ja mitte just üdini hea. Esimesel hommikul astus uksele koputamata sisse toateenija, kes kõndis alasti magavast Edwardist mööda ja luges üle külmkapis olevat. Kui Edward silmad lahti tegi, pööras tumeda peaga neiu pea tema kehast eemale ja kõndis (ilma vabandamata) otsejoones uksest välja. Kui Edward hotelli managerile juhtunust rääkis, ei teinud too teist nägugi. Järgmisel hommikul kordus sama.

Viriseda selles hotellis on paljugi üle. Ka hommikusöök, mida Ananas oma klientidele pakub on uskumatult halb. Halvaks läinud arbuus, vesine kohv, okse moodi omlett. Kui me hommikusöögi üle kurtsime, teatas tähtsa näoaga leedi, et me pole ainsad kellele see ei maitse. Temal kui lihttöötajal oli meid enda sõnul raske aidata ja ta palus meil ühendust võtta kõrgemate isikutega?!?

Kahju oli ka sellest, et hotellis ei andnud meile keegi teada, et meil oli võimalik külastada hommikuti äriklientidele mõeldud restorani/ s.t. süüa paremat hommikusööki. Selle kallima restorani kasutamisest saime me teada läbi juhuse.... Õhtusöökidega olid lood veelgi nigelamad. Siis toodi lauale halvaks läinud meeletu haisuga forellisalat ja pruunide äärtega beef carpaccio. Viimane on muide värske ja toorest lihast valmistatud roog, mis ei tohiks kuidagiviisi vananemismärke näidata.

Pea igal päeval ootas meid hotellis ees uus ebameeldiv üllatus, mis pani mind mõtlema sellele, et hotell Ananas Viinis on üks ebameeldivamaid hotelle, mida ma olen üldse kunagi külastanud. Keegi tuttav soovitas internetist Ananas kohta uurimistööd teha ja tuli välja, et meie kolm ei olegi ainsad, kes on selles Trend hotelliketti kuuluvas ööbimiskohas pettunud.

Mida ma sellest reisist õppisin? Seda, et pole vahet kas hotell on ühe, kahe või nelja tärniga. Ebameeldivaid kogemusi võib juhtuda ka viie tärni hotellis. Tehes reisibroneeringut soovitan seepärast soojalt kõigil internetis eeltööd teha. Tänapäevases veebipõhises maailmas on kõik vajalik info käega katsutavas kauguses. Ilusat reisi organiseerides soovitan googeldada mitte ainult sihtpunkti, vaid ka kõike muud sinna juurde kuuluvat nagu hotelle, restorane jne.

Londoni Lusti Blogi
Kui oled aastaid kodumaalt eemal olnud, vaatad naastes kõike teise pilguga. See lause kehtib kindlasti minu kohta: olen Katrin Lust ja viimased üheksa aastat maailmakodanik. Peamiselt elasin Londonis ja töötasin ajakirjanikuna: kajastasin meelelahutusüritusi ja intervjueerisin staare. Minu sulest on Eestis ilmunud kaks raamatut. Kuigi reisin siiani väga palju, leian ma siiski viimasel ajal üha tihedamini tee koju. Loomulikult vaatan nüüd kõike uue rahvusvahelise pilguga. Olles pikalt kodust eemal olnud, on välismaaga võrrelda palju!
Kõigest sellest ja paljust muust kirjutan ka oma ajaveebis. Head lugemist!
Rehviinfo