Kõigile teadmiseks, et mul läheb juba hea kolmas nädal hingetut põhjatut tunnet, millest ma püüan küll igal hommikul ärgates lahti saada, kuid mis ei jäta mind rahule ja mis käib mul järel nagu tüütu vari.
Kes oleks arvanud, et keset suve võib inimene laskuda sügavasse depressiooni... Kuigi mis kuradi suvi see tänavu on üldse olnud?!? Suurbritannias sajab aprillist peale vihma nagu oavarrest ja ilmajaam teatab, et sadu võib jätkuda kuni septembrini. Septembris aga sajab nagunii, sest siis algab sügis!
Depressiooniga olen ma võidelnud juba varasest lapseeast saati. Väikelapse ja teismelise puhul ei räägita küll muidugi depressioonist, vaid siis nimetatakse seda seisu tujudeks. Vanemaks saades, aga muutuvad need tujud väljakannatamtult rusuvaks ja alles viimased kolm aastat olen ma endale selgeks teinud, et ma võitlen siiski mitte tujude vaid depressiooni kui haigusega.
Mis tekitab depressiooni? Kummalisel kombel ei oska ma sellele küsimusele vastata, kuigi ma olen seda endalt küsinud sadu, kui mitte tuhandeid kordi. Depressioon ei pruugi tegelikult tulla vihmasest ilmast, vaid rusuva tunde all võin ma ärgata ka palaval suvepäeval. Depressioon on haigus, mis elab inimese sees ja lööb meis välja just siis, kui ise tahab.
Tavaliselt algatab depressiooni väike ebameeldivus, mis kasvab nagu lohe minu sees tundide ja päevadega suuremaks, võttes võimu meie keha ja mõistuse üle.
Elu läheb edasi, aga sees on tühi ja lootusetu tunne. Kui keegi teist küsiks mu käest praegu, mis teeks mind õnnelikuks, poleks ma suuteline sellele vastama, sest minus puudub erutus ühegi asja vastu.
Kuidas ma sellest lahti saan? Kuna ma olen õppinud lainetena peale käiva depressiooniga elama, siis olen ma selgeks saanud mõned trikid, kuidas seda ebameeldivustunnet vähendada.

Esiteks püüan ma mõelda headele asjadele. Sisendada endasse rahu. Minna õue kõndima, veeta aega toredate sõpradega, lahutada meelt mõne naljaka filmiga. Paljajalu murul kõndimine aitab ka...
Kõige olulisem on depressiooni sattudes vältida alkoholi, mis tekitab lühikese leevendustunde, kuid viib mu järgmisel hommikul veelgi suurema meeleheite äärele.
Miks ma sellest kõigest kirjutan?
Et need, kes taolise tundega võitlevad, ei tunneks end üksi. Nii nagu tunnen mina vahel.


