Ei saa kuidagi mainimata jätta, et meie pere loomad on mulle nagu oma lapsed. Hobused on meie elu, töö ja vaba hetk. Ja kuigi mul on võtnud aastaid, enne kui ma olen julgenud ratsutamisega tegelema hakata, olen ma meie hobuseid alati armastanud.

Seda isegi siis, kui ma ei osanud enamat kui neile pai teha ja nende polomänge pisarsilmil jälgida. Olgugi, et meil on Suurbritannias ja Argentinas kokku üle kolmekümne hobuse, on neist igaühel eriline iseloom, kelle ma tunnen juba kaugelt ära nende iseloomu, kõnniku ja kasvõi nende tujude järgi.

Tartu oli üks esimesi hobuseid, kelle me koos Adamiga kuus aastat tagasi Iirimaalt soetasime. Ta oli siis võidusõiduhobune, kes oli võistelnud kahel korral Prantsusmaal. Paljud polomängijad armastavad võidusõiduhobustest treenida poloponisid, kuna neis on olemas piisav kiirus ja jõud ning ainus milles neid lihvima peab, on veatu peatumine.

Ma olen seda blogi nii pikka aega kirjutanud, et ma ei mäletagi enam, kas ma olen lugejatega jaganud Tartu lugu. Kui me ta Dublini lähedalt Goff võidusõiduhobuste oksjonilt leidsime, ei õnnestunud meil Tartut aga kohe endale saada.

Mind paelus tegelikult algusest peale, miks oli ühe talli ukse peale kirjutatud suurelt Tartu, mille kohta ei osanud ka tallipoiss selgitust anda, vaid ta soovitas nime teemal otse omanikuga rääkida. Kui ma Adami kättpidi Tartu ukseni viisin, põikles ta esimese hooga vastu. "Mina ei osta ühtegi hobust nime järgi," oli tema esimene argument.

Mina olin aga ähmi täis ja vuristasin, et see on märk millesse me peame uskuma. Tartu on liiga kummaline nimi, et keegi selle Iirimaal ilma sügavama tähenduseta välja mõtleks. Kui me siis lõpuks punasekarva hobuse juurde jõudsime ja teda vaatasime ütles Adam aga õnneks midagi positiivset, "Tal on polohobuse keha!"

Polohobused on erilist tüüpi ponid. Nad on pisut lühemat kasvu kui keskmine võidusõiduhobune ning kuna nad peavad mängu jooksul pidevalt peatuma ja palli igas suunas taga ajama, eeldab nende ideaalne kehatüüp pisut tugevamat ja lihaselisemat tagumikku ja lihaselist ning tugevat kaela, mis annab neile jõu end kiirelt pöörata.

Lõpuks oli Adam Tartust kogu oksjoni vältel nii sisse võetud, et Tartu oli ainus hobune kellest me oksjonil huvitusime. Kuus aastat tagasi ei olnud minul endal muidugi tõelisest poloponist aimu ja minu armastus Tartu vastu tuli vaid tema nimest ja sõbralikest silmadest- mitte ideaalsest kehatüübist.

Kuigi oksjonil ei õnnestunud meil Tartut endale saada, (meie pakutud hind ei ületanud kohe omaniku poolt antud alghinda) tahtsin ma teada miks on sellel hobusel Iirimaal Eesti linna nimi. Nii astusingi ma iirlasele ligi ja nõudsin oma küsimusele vastust. Ja seda isegi siis kui Adam oli teda hinnas moosinud ja hobusest ikkagi ilma jäänud. Tartu oli omanikule liiga oluline, et teda madalama hinnapakkumisega ära anda.

Tartu omanik oli sõbralik Iiri härrasmees, tumedate juuste ja sõbralike näojoontega. Kui ta kuulis mu küsimust "Miks te hobusele sellise nime panite," läksid iirlase pruunid silmad põlema ja ta vastas mulle küsimusega, "Miks Sa seda teada tahad?"

Vaatasin talle otsa ja teatasin valjul aga julgel häälel, "Sest ma olen Tartust pärit!" Iirlane säras nüüd üleni ja hakkas rõõmust naerma. "Ja sina tahad seda hobust endale?" päris ta siis, suur lai naeratus ikka veel näol. Kuigi mul ei olnud hobustest toona õrna aimugi, olin ma oma vastuses kindel kui kalju. Ma tahtsin Tartut endale rohkem kui midagi muud siin maailmas.

Iirlane sirutas järsku käe pikalt välja ja teatas, "Olgu- see hobune on Sinu. Aga ainult sellepärast, et Sa oled pärit Tartust!"

Kohe pärast seda selgitas ta, et ta oli Tartu linna kiindunud seetõttu, et sealt oli pärit tema elu suurim armastus. Just seepärast nimetas ta ühe oma hobudest Tartuks.

Pärast oksjonit kutsus iiralne meid oma koju ja tutvustas meile oma eestlannast kaaslast, kellega me oleme sõpradeks jäänud kuni tänaseni.

Aga mis on selle imelise loo mõte? Tartust sai Adami kahekümne aastase polo karjääri kõige kiirem polohobune, kelle turuväärtus on täna ligi pool miljonit dollarit. Tartu on ka hobune, kellega me alustasime oma enese poloponide tõuaretusprotsessi. Polo mängijad aretavad hobuste isiklikke vereliine, mis on neile hobustega kaubeldes justkui firmamärgiks. Buchanan nimelise vereliini esimene lüli on aga juba ilma pääl!

Esmaspäeva öösel sündis Tartul väike beebiponi, kelle isa on Uus-Meremaalt pärit võidusõiduhobune Personal Escort. Ta on tõutäkk, kes elab samas farmis, kus me hoiame oma hobuseid sel suvel Inglismaal. Personal Escorti mitmest võsukesest on juba saanud maailma kiiremad polo ponid. Neist üks tuntuim on Spook, kes kuulub Pablo MacDonough nimelisele Argentina polo mängijale.

Meie Tartu beebi nimeks sai Uniküla. See on väike küla, mis asub Tartu külje all ja kust on pärit minu vanaema.

Hetkel olen ma üks suur uhke omanik, kes sai tänu Tartule tunda pisukesegi emaks olemisest ja ime sündimisest. Uniküla on meie pere esimene beebi ja nii armas, et ma ei saa temalt silmi!

Nagu ma olen juba mitmes varasemas blogis märkinud, siis Inglismaa on üks väheseid Euroopa riike, kus ei võeta Eurovisioni kuigi tõsiselt. Esiteks ei pea keskmine britt Eurovisioni lugusid heaks muusikaks ja kogu sõud tögatakse meedias kui palagani. Britid ise pole Eurovisionil olnud kuigi edukad, mida nad peavad aga vastandlikuks, sest enamus maailma kuulsamast muusikast on pärit just Suurbritanniast.

Mind üllatas, et Eurovisioni ülekannet edastav BBC on sel aastal valinud saadet kommenteerima hulka tagasihoidlikumad

BBC Radio1 saatejuhid- Scott Mills ja Sara Cox. Koomik Graham Nortoni naeruväärsed kommentaarid esinejate suunas on sel aastal asendunud suhteliselt tagasihoidliku sõnavõtuga. 2009. aastal tögas Graham Norton Rolf Roosalu dalmaatsia koerte karva pintsakut- samal ajal kui Rolf lugudele otseeetris punkte jagas.

Eks see pisut tögav toon on jäänud siinsele ülekandele juurde ka seekord, ometi mitu tooni tagasihoidlikumalt.

No ja kui nüüd päris aus olla, siis paljud Eurovisioni lood tekitavad tõesti tunde, et tegu on mitte kõrgkvaliteetse muusikasõu vaid kui ühe suure tsirkusega.

Aga kuna ma olen eestlane ja oma riigi suur patrioot, siis Eurovisioni vaatan ikka kui aega on. Seda enam, et ma olin 'Eesti laulu' finaali ajal Eestis ja nägin Ott Leplandi võitu koduse publiku ees.

Tegelikult oli mul eile Oti pärast eestlasena hirm. Kogu see mürtsuv ja välkuv disko ja väänlevad, röökivad, karglejad laval tekitasid tunde, et meie tagasihoidlik Ott võib kõige selle keskel üldse kaduma minna.

Aga Ott saabus lavale õigel hetkel. Võibolla kui ta oleks olnud esimeste esinejate seas, poleks see lugu tekitanud nii suurt empaatiat, aga ligi tunni aja pikkust kargelmist vaadates vajasin ma õhupausi. Midagi, mis laseks mul kogu selle palagani keskel korrakski rahulikult hingata. Oti rahulik lugu ja südamest tulnud esitus mõjus sel hetkel nagu värskendav vihm pärast meeletut palavust.

Ja kuigi ma arvasin, et mu briti sõbrad teevad Oti tagasihoidliku võõrkeelse loo kallal nalja, istusid kõik Oti kuulates sõnatult diivanil. Ja seda isegi siis, kui brittidel oli võimatu laulusõnadest aru saada. Siinses ülekandes ei jookse võõrkeelsete lugude all subtiitreid, kuid Oti laul kõlas ka võõras keeles pehme ja ilusana.

Mina lahistasin kogu Oti esinemise ajal nutta, sest ta suutis oma meeldiva oleku ja häälega puudutada mu hinge.

Pealegi oli mul hea meel, et Ott ei läinud kogu selle naeruväärse tsirkusega kaasa ja mõjus oma rahulikkusega tõesti lausa värskendavalt. Isegi BBC Eurosvisioni ülekannet vahendavad saatejuhid ei teinud Eesti kulul nalja ja olid selgeks õppinud Oti väga eestipärase nimehäälduse. Lisaks sellele õpetasid nad brittidele, mida sõna 'kuula' eesti keeles tähendab.

Tubli Ott! Ilus lugu ja südantliigutav esitus! Eile õhtul oli jälle uhke tunne eestlane võõral maal olla ja selleks jääda!

Pean ausalt tunnistama, et nii puhast ja ilusat Londonit nagu praegu ei ole mina siin kaheksa aasta jooksul näinud. Tundub, et ma pole siiski ainus ja Londoni kaunidusest räägivad ka elupõlised britid, kelle sõnul ei lihvitud linna nii üles nagu olümpiamängudeks isegi mitte prints Williami pulmadeks eelmisel kevadel.

Londonis toimuvad olümpiamängud on tõesti andnud linnale justkui noorenduskuuri. Viimase kahe kuu jooksul olen ma Londonis sõitnud taksoga paar kolm korda ja pea alati jõuab jutt taksojuhiga ikka nii kaugele, kus ta kiidab linna ilu. Taksojuhtide sõnul olid Londoni tänavad auklikud ja halvasti reguleeritud aastakümneid. Olümpiamängude tarvis on aga sõiduteedel ära parandatud iga väiksem auk.

Kui tavaliselt meenub mulle suvi Londonis just kuumal eriti räpase ja mõnikord isegi lehkavana, siis eile linna peal shopates panin tähele kui puhtaks on see linn enne suurt spordiüritust tehtud. Tänavad, majad, pargid on suisa läikima!

Minule kui kõrvaltvaatajale tundub, et London on olümpiaks valmis. Linn näeb välja parem kui kunagi varem, liiklusest on kadunud väsitavad ummikud ja politseinike olemasolu iga nurga peal tekitab suurlinnas meeldivat turvatunnet.

Britid ise pole muidugi olukorraga kaugeltki rahul ja nii tekib siin iga nädal uus skandaal. Kui enne räägiti linna terroristide võimalikest rünnakutet olümpiamängude ajal, meeletutest järjekordadest lennujaamades ja muust, mis võib ülemaailmse spordiürituse ajal linna rütmist välja ajada, siis nüüd on tekkinud uus poleemika. Albaania maffia organiseerivat Londonisse mängude ajaks prostituutide horde. Jah, te kuulsite õigesti!

Mängude ajal tahab Londonisse kogunenud rahvamass briti meedia sõnul nimelt teha kolme asja: hästi süüa, pidutseda ja puhata. Puhkamise juurde käivadki need Albaania maffia poolt organiseeritud lõbutüdrukud, kes siis külalisi pärast spordiüritusi heas tujus hoiavad.

Briti politseil on meedia sõnul tükk tegu- et seda musta turgu-kriminaale, narkootikume ja prostituute olümpiamängude ajal vaos hoida.

Tavainimesena on seda kõike esimese hooga raske mõista, aga ilmselt on meedial õigus. Olümpiamängudega seoses saabub siia ju tõesti miljoneid inimesi, kes ei tule Londonisse mitte tööle, vaid ikkagi suvisel ajal lõbutsema.

Ma loodan, et need inimmassid ei hävita seda ilusat Londonit, mis meil praegu siin on prügi ja saastahunnikutega, mis järgnevad igale suuremale jalgpallivõistlusele või üleriiklikule sündmusele. Pärast Prints Williami ja Kate Middletoni pulmi oli parkides surnuks tallatud tuhandeid lilli ning tänavad kubisesid prügist ja toidujääkidest.

Õnneks on juuli lõpuni veel aega ja hetkel on võimalik nautida tõeliselt ilusat ja puhast suurlinna, mis tekitab kohati tunde: vaikus enne tormi!

Polo hobustega on selline lugu, et ühest küljest on nad su pereliikmed ja justkui lapsed- teisalt ei tohi saa nendesse aga kunagi liialt kiinduda, kuna hobused on meie peres ka äri, mis moodustab suureosa iga polo mängija sissetulekust.

Kuna polo hobused on kallid, tekitab nende müük tihti tunde justkui oleksid sa võitnud suure summa loteriipiletiga. Kui kätte saabub aga aeg, mil nendega hüvasti jättes tuleb neile järgi lehvitada- on süda saapasääres ja sees kõrvetab nii nagu oleks keegi lähedane surma saanud.

Eelmisel nädalal ostsis Adami kaks siinset hobust Saksa hotelliärimees. Need kaks hobust on kuulnud meie perekonda viis aastat ja nad on meie Suurbritannia 15 liikmelise hobupere korralikumad liikmed Patera ja Symphonia.

Kui mõned meie hobustest saavad hakkama ka koerustükkidega, siis need kaks Argentinast toodud sõpra on alati laitmatult eeskujulikud. Nad on truud sõbrad ja suurepärase polo ponid. Muidugi olime me õnnelikud, et kaks parimat sõpra leidsid ühise kodu ja omaniku. Nii on neil kergem uut elu Müncheni lähedal alustada ja perekonna vahetamine pole liialt raske.

Tegelikult oli kõik okei, kuni hetkeni mil ma pidin nendega täna hommikul hüvasti jätma. Patera, imeilus hõbedase karvaga hobune, vaatas mulle kurbliku näoga otsa- hobused on targemad kui me arvata oskame- ja saavad tihti otsustest enne aru kui meie.

Adam, kelle jaoks on hobused töö, võttis muidugi kõike rahulikumalt kui mina. Ta teadis, et neil on ees tore elu Saksamaal ja nende eest hoolitsetakse hästi. Mina aga ei saanud nuttu pidama ja andsin treileri juhile värisevatel kätel üle koti porgandeid ja silusin Patera ja Symphonia peasid justku oleksid nad minu väikesed lapsed.

Inimese ja looma vahelisest suhtest saavad ilmselt aru ainult need, kes on seda omal nahal kogenud. Kõigile ülejäänutele võib see tunduda totter ja arusaamatu. Ometi jättes hüvasti oma kahe armsaks saanud pereliikmega, mõistsin ma veelkord tõde- et inimese ja looma vahelist armastust ja kiindumist saadab imeilus puhtus.

Kui sõprade, tuttavate ja kasvõi sugulaste vahel tekivad tülid ja arusaamatused- siis loom on inimese vastu alati aus. Ta ei vaja uhkeid asju ja raha, vaid inimese ja looma vaheline armastus põhineb tunnetel ja hoolitsusel. Ma loodan, et Pateral ja Symphonial on Saksamaal ees imeilus elu. Eelmise sügisel jätsime hüvasti Dada ja Marinaga, kelle omanikuga Hollandis oleme me siiamaani ühenduses. Miks? Sest hobuseid kui pereliikmeid on võimatu unustada!

Ma olen millegipärast alati mõelnud, et iPhone on tibide telefon. Blackberry kasutajana kiitsin ma alati selle telefoni mitte just kõige ilusamat välimust, vaid töövõimeid. Blackberry klaviatuuril on kerge emaile toksida ja lisaks sellele on see vastupidav ning elab üle kõik kukkumised. Üleüldse pole ma mingisugune telefonifriik ja pean mobiili töövahendiks, mitte asjaks millega eputada.

Kuna mai alguses sain aga ühe tähtsa perekondliku päeva puhul kingituseks iPhone4 nimelise nutitelefoni, pidin vastu tahtmist ligi viis aastat kestnud truudusele Blackberry vastu siiski alla andma.

Ja kuigi iPhone tundus mulle endiselt tibitelefonina, millega saab lihtsalt teha kõike muud kui tööd- veeta aega näiteks Facebookis- pidin ma selle viisakusest lahti pakkima ja käibele võtma.

Nüüd, paar päeva hiljem pean tunnistama, et see vidin on justkui mu elu muutnud! Poleks isegi arvanud, et mobiiltelefonil on tõesti meie üle nii suur võim.

Suure Skype kasutaja ja fännina olin ma meeldivalt üllatunud kui laadisin Skype tarkvara minutiga oma telefoni ja sain hakata seda mobiiltelefonil automaatselt kasutama. Siiamaani olen ma just kõnedeks välismaale alati koju rutanud, et arvutiga helistada. Endalegi tundus uskumatuna, et iPhone4 toimib nagu väike arvuti ja ma saan sellel lihtsalt ja odavalt ühendust hoida kogu maailmaga.

Ja kuigi telefon ise on oma hinnalt suhteliselt kallis, hoiab inimene juba ainuüksi Skype kõnede arvelt kokku rohkem kui see vidin väärt on. Kusjuures iPhone4 võimaldab paremaid videokõnesid kui arvuti. Pilt on selge, see ei ragise kunagi ja hääle kostvus on suurepärane. Helistamiseks on see igal juhul parem kui arvuti.

Mind hämmastas ka iPhone4 8-megapiksline iSight kaamera, mis teeb paremaid ja selgemaid fotosid kui fotoaparaat, mille ma endale nädal tagasi soetasin. Telefoni akulaadimise juhe muutub vajadusel juhtmeks, millega saab ühendada Mac arvuti ja telefoni- ning pildid alla laadida.

Üllatusi jagus aga veelgi. Kuna mu abikaasa investeerib aktsiatesse, siis oli ka tema (Blackberry kasutaja) imestunud kui lihtsalt kättesaadav on börsiturg selle vidina kaudu, kandes üle börshihinnad mobiilil reaalajas ning andes inimesele selge ülevaate statitistkiast ja lisades iga välja valitud aktsia kohta automaatselt ka värskelt ilmunud artikli/blogi ükskõik missuguselt maailma ärisaidilt.

Blackberry sellist tööd sinu eest ei tee. Sellel on küll olemas internetiühendus, kuid kõike peab telefonis otsima ja laadima, mis tundub iPhone4 kõrval nüüd tülika ja pika protsessina.

iPhone4 kaudu on võimalik tellida mobiili ekraanil asuvale illustratiivsele riiulile isegi oma lemmikajakirju ja ajalehti, mille telefon automaatselt sinu jaoks alla laeb. Neid on selgel puhtal A5 kiip-ekraanil kerge lugeda. Blackberryl kissitasin ma pidevalt silmi ja mõtlen nüüd, et minu pidevad migreenihood võis tingida just väike ekraan, mis tundub uue telefoni kõrval halvasti valgustatud. Verivärske telefoniga on aga imelihtne surfata interneteis, kontrollida emaile ja kui vaja vaadata vahel Facebooki...ohjah....mul on selle vidina vastu tekkinud lausa vasikavaimustus, mis näitab selgelt, et inimene ei tohi kunagi luua eelarvamusi ilma oma enese kogemuseta.

Mind üllatas ka iPhone4 GPS süsteem ja nii ei pea ma enam- ei autoga ega jala- kuskil ekslema, vaid iPhone teab satelliidi kaudu mu asukohta ning näitab kaardil iga pisimat teeotsa. Telefon arvutab välja kiireima tee sihtpunkti ja annab märku isegi takistustest maanteel. Inimesele, kes kasutab iPhone mobiili ei ole enam tarvis kulukaid TomTom GPS seadmeid, vaid telefon toimib atlasel paremini kui ükski teine navigaator. Häälega või hääletult!

Ilmateade on iPhone kaudu samuti ühe näpuliigutuse kaugusel- telefon valib ise automaatselt, ilmselt satelliidi järgi, sinu asukoha ja märgib viie päeva ilmaprognoosi ja kui vaja siis tunni ajase täpsusega. Vau!

Pean piinlikult huulde hammustades teatama, et mobiiltelefon kui selline mängib meie elus tegelikult olulisemat rolli kui me arvame. Minu armastus iPhone vastu on igal juhul silmapilkne. Kui ma mõtlen ajale, mida ma kulutasin Blackberry kasutajana internetiotsingutele, siis hakkab mul nüüd endast justkui kahju. iPhone teeb elu kindlasti lihtsamaks. Skype kasutamine telefonil on minu jaoks suur boonus, sest nii saan ma oma perekonnaga Eestis, USAs ja Argentinas olla ühenduses silmapilkselt. Pidev ekslemine mõnes suurlinnas või võõrriikide maanteedel, on nüüd samuti minevik.

Justkui esimest korda kargab mulle pähe mõte, et me elame tõesti tehnoloogia ajastul ja kõike oma elus ei jõua me enam koordineerida ise. Miks mitte lasta väikesel vidinal suur osa tööst sinu eest ära teha ja maailm tuleb sinu peopesa peale kokku. Mina olen väga õnnelik Adamilt saadud kingi üle ja kinnitan, et asjade vastu võivad tõesti tunded tekkida. Eriti siis kui need su elu lihtsamaks muudavad.

Just siis kui elu tundub totralt ebaõiglane ja soov kellegagi kohtuda või uusi sidemeid luua on kadunud... paneb elu su mõtlema millegile, mis paneb su headesse inimestesse uuesti uskuma.

Pärast ebameeldivat situatsiooni ühe kaasmaalasega olen mitu nädalat mõelnud sellele, milliste inimestega olen ma end ümbritsenud. Kas nad on usaldusväärsed ja kui palju ma tegelikult neile korda lähen. Ja kuigi ebameeldiv lugu kaasmaalasega lõppes minu jaoks hästi ja ma sain tagasi selle mis mulle kuulus, jättis see hinge kestva vastikustunde.

Midagi pole teha, ühe ebameeldiva selli pärast täitis mu järsku hirm kõikide vastu. Hirm saada haiget nii nagu see on ikka ja jälle kordunud pärast avameelset usaldust.

Nõnda istusin ma paar päeva tagasi kodus ja mõtlesin käsi põsakil kõikidele inimestele enda ümber. Kas tõesti on minu elus viimasel ajal rohkem tõelisi sõpru nende seas, keda ma olen kohanud hiljuti - läbi oma raamatu või kirjutiste. Nad on inimesed, kellega ma olen kohtunud läbi töö või toreda juhuse.

Tegelikult peaks ju olema nii, et su parimad sõbrad on inimesed, keda sa tunned kõige kauem. Ometi on minu elu keerdkäigud näidanud, et mõnikord on heasoovlikumad ja paremad sõbrad hoopis need, kellega sind ei seo ühine lapsepõlv, koolitee või sugulussidemed.

Kui ma käsi põsakil eluto laua ääres istusin mõtlesin inimestele, kes mulle südamest head soovivad. Nendele, kes helistavad ja kirjutavad mulle siis, kui ma neid kõige enam vajan. Neile, kes küsivad mu tervise ja heaolu kohta.

Näitleja Arvo Kukumägi on minu jaoks tegelane, keda ma õppisin tundma lapsena televiisorit vaadates. Kuna ma veetsin suure osa ajast üksi ja olin lapsena suhteliselt eraklik, siis möödusid minu suved lavastusi ja filme vaadates. Kuku oli üks minu lemmikuid, sest filmid, milles ta mängis olid alati nukrameelselt ilusad.

Kui ma Kukuga paar aastat tagasi Tallinna lennujaamas juhuslikult juttu rääkima sattusin, tundsin ma temas ja ta kaasas ära hingesuguluse. Mis siis, et Kuku ei teadnud isegi mu nime veel, sai ta minust paremini aru kui keegi teine. Uskumatult ilus on alustada sõprust tasandil, mil inimesed mõistavad üksteist nii lihtsalt. See ongi vist õige armastuse ja sõpruse tundemärk, kui inimesed tunnevad et nad elavad ühtemoodi elumerelainel sarnaste soovide, sihtide ja huvidega.

Kuku ja tema ilusa kaasa Mariti peale mõtlen ma tihti. Seda, kuidas elu viib inimesed kokku juhuslikult ja sa avad end mingi kummalise sisetunde järgi inimesele, keda sa ei tunne ja võtad ta silmapilkselt omaks.

Nüüd ma mõtlen selle teise individuaali peale, kes mul aprilli alguses Londonis naha üle kõrvade tõmbas. Mul polnud temaga küll sellist sidet nagu Kuku või Maritiga, aga julguse ennast talle avada langetasin ma ikkagi. Tagantjärele mõeldes oleks võinud talle selja pöörata ja minema kõndida.

Aga elus vist ongi nii, et selleks, et leida tõelisi pärleid, tuleb komistada ka mõne kivi otsa.

Kuku on üks vähestest Eesti näitlejatest, kel on julgust olla selline, nagu ta on. Laval ja lava taga.

Eestis on kõigil ju kogu aeg millegipärast piinlik. Kukut tühised asjad ei häiri. Talle ei lähe korda sotsiaalsed välimäärjad, millega igaüks end kõrvutab. Kuku on täpselt selline nagu ta sulle parasjagu otsa vaatab.

Selliseid inimesi on meie seas kuradima vähe. Neid, kes julgevad olla kartmatult lihtsurelikud, kelleks me oleme sündinud.

Ma imetlen Kukut ja tema julgust. Eriti seda, et ta on suutnud iseendaks jääda kahepalgelises meelelahutusmaailmas. Ta on vist ainuke Eesti näitleja, kes pole kaasa löönud mõnes viinerireklaamis ja teeb kunstnikuna ainult seda, millel ta näeb mõtet ja millesse ta tahab panna oma hinge. Selline peabki üks õige loomeinimene olema. Paindumatu ja omamoeline. Kellegi rahakotist mittesõltuv.

Andrus Kivirähk kirjutas Kukule näidendi "Kaheksa varbaga kuningas". Kui Kuku andis mulle eelmisel suvel käsikirja lugeda, tegin seda kümneid kordi, suutmata seda käest panna. Kivirähk kirjutab hästi ja Kuku kerkib silmade ette igal real. Ta on elu ilma ilustamata ja seepärast armastan ma teda väga. Ma tahan ka tema moodi olla - suuta inimlikud pahed muuta kunstiks.

Neljapäeval toimub Rahvusraamatukogus "Kaheksa varbaga kuningas" esietendus, mida mängitakse ainult loetud kordi. Osades Arvo Kukumägi ja Piret Kalda.

Minge nautige suurmeistrit!