Tasuta internetiühendus meie riigis ju peaaegu juba on. Maailmas pole teist sellist riiki, kus oleks iga restoran, kohvik või tänavanurk varustatud tasuta Wifi-ga. Kui Londonis otsin ma arvutiga kohta, kus saaks kasutada tasuta netiühendust pikalt, siis Eestis on vaba internetikasutus olemas praktiliselt igal pool. Muide pean siinkohal mainima, et isegi Londoni uhkes Gatwicki lennujaamas pole Wifi võimalust ning reisijad peavad Interneti eest välja käima 15 naela.

CNN-i reporter Richard Quest kiitis meie internetiriiki juba 2004. aastal, kui ma intervjueerisin teda Õhtulehe tarvis Tallinnas.
Quest oli üllatundud kui edasijõudnud ja moodne oli üks väike riik, mis oli just ühinenud Euroopa Liiduga. Toona üllatas Questi ka eestlase võimalus näiteks maksta parkimise eest mobiiltelefoniga.

Kui Eestis hakati rääkima tasuta ühistranspordist, mõtlesin ka mina et see oleks samm heaoluühiskonna poole. Umbes nagu megarikas (kuid ülukõrgete maksudega) õliimpeerium Norra, kus riik garanteerib inimestele paljut. Suurbritannias eksisteerib näiteks tasuta arstiabi, mille inimesed samuti läbi kõrgete maksude oma taskust kinni maksavad.

Reaalselt Tartu ühistransporti kasutades, pidin ma aga oma arvamust muutma. Kui Aardla peatuses tuli peale isik, kes oli just püksi sittunud - hoidis kogu bussirahvas hinge kinni. Kes kattis salliga nägu või hoidis nina ees mütsi. Umbes kolmekümne aastane naine läks läkastama ajava haisu tõttu näost punaseks ja hüppas järgmises peatuses bussist välja ning hakkas bussi kõrval oksele.

Hais oli tõesti sõnukirjeldamatult kole, aga kuna mul- nagu ilmselt paljudel teistel- oli kuskile kiire, püüdsid inimesed vastutahtmist haisu välja kannatada. Asotsiaalse välimusega võidunud riietes mees ise ei pannud muidugi lehka tähele ja läks bussi pealt maha viimases, kesklinna, peatuses.

Kui ma selle bussi pealt viimaks maha astusin, ahmisin ka mina, nagu kõik teised, sisse värsket õhku. See rooja hais kummitas mind tegelikult veel mitu päeva. Ma ei ole tõesti midagi nii jubedat kogenud kui selle Nr. 9 bussi peal.

See oli hetk, mil ma mõtlesin, et mis saab siis kui bussi on tõesti lubatud kõik piletita, maksujõuetud, kodanikud. Ma pean just silmas kontrollimatuid joodikuid, kes haisevad, on purjus ja levitavad eluohtlikku tuberkuloosi.

Mina ise olen suur jalgsi käimise armastaja ja ühistranspordi kasutaja. Londonis saab kiiremini liigelda näiteks jala või metrooga kui takso või autoga, millega võib sattuda pidevatesse ummikutesse. Ja loomulikult on jalgsi käimine või ühistranspordi kasutamine kordades odavam. Londoni bussid ja metroo on küll kallimad kui Eestis, kuid nendes valitseb üldjuhul puhtus ja rahu.

Seal saab bussi siseneda ainult läbi esiukse juhile piletit näidates ning seda tema juures asuvasse masinasse skänneerides. Metroosse pääseb samuti ainult läbi elektrooniliste väravate, mis avanevad piletit näidates (masinat puudutades). Bussides ja metroodes on üleval kaamerad, mis jäädvustavad ühistranspordis toimuvat koguaeg. Ja kui bussi satubki mõni huligaan, kes alustab kaklust või saab hakkama vargusega- on võimalik politseil tänu videolindile pätile õige süüdistus teha ning teda selle eest karistada. Kalli ühistranspordi pileti eest on võimalik inimesel Londonis saada võimalikult turvaline sõit punktist A kuni B.

Väikeses Tartu linnas elades käiksin mina ilmselt suurema osa ajast jala, sest ühistranspordi kasutamine Eestis tundub mulle pärast kohutavat sitahaisu ebameeldiv. Kui väikeses linnaliinibussis istub võidunud kodutu inimene kõrvuti sülelapsega, tekib tahtmatult hirm. Hirm tuberkuloosi ees, mis Eesti kodutute hulgas vohab. Hirm istuda kõrvuti mõne agressiivse pätiga, kellel on elust ükskõik. Sest kui juba tasulises ühistarnspordis istub nii palju haisvaid kodutuid, siis mis hakkab toimuma tasuta ühistranspordi korral...

Eile oli mul siis võimalik üle pika aja pidada sünnipäeva nende samade koduseinte vahel, kus ma kasvasin üles. Pean ütlema, et see on üks eriline tunne. Miski, millest võib kõige paremini ehk aru saada inimene, kes ei ela ise enam kodumaal.

Kuigi Adam pidi kevade veetma Floridas, oli minu sooviks juba pikemat aega tulla Eestisse. Seda enam, et mul oli ees üsnagi tähtis sünnipäev. Kuigi ma ise ei tunne end kaugeltki vanana, on kummalise tunde minus tekitanud just teised. Mulle tundub, et inimene ise ei tunneks end vanana võibolla ka saja aastaselt kui ühiskond ei suruks meile peale norme. Eestis olles olen ma jõudnud kahte raadiosaatesse. Täna hommikul esinesin Raadio Kuku hommikuprogrammis ning eelmisel nädalal Raadio2 saates 'Siin me oleme'. Mõlemas intervjuus küsiti minu käest, kas ma tunnen end kolmekümne aastaseks saades pisut vanemana.

Tegelikult on see üks erimoodi küsimus, sest kui teised seda ei päriks- ei teeks ma uuest numbrist väljagi. Iga aastaga tuleb juurde rohkem mõistmist, kogemusi ja võimalusi. Iga aastaga tunnen ma end ilusamana ning kindlamana. Kuidas ma saaksin öelda, et ma igatsen taga kahekümnendaid, mil ma jooksin ringi pea laiali kümnes erinevas suunas, värvisin juukseid ja püüdsin olla keegi teine.

Lõpuks ometi on minus julgust olla mina ise. Jah, ma ei karda oma vanust. Vähemalt veel mitte! Ma lausa ootan vanemaks saamist ja ei mõista tihti nutulaulu, mida teised minuga jagavad, sest igas eluetapis on erinevad rõõmud ja huvid. Palju, mis erutas varem- ei mängi minu jaoks tihti enam üldse mingit olulist rolli. Võibolla on selle enesekindluse andnud mulle elu välismaal.

Nähes erinevates maailma lennujaamades ringi uitavaid seitsmekümne ja kaheksakümne aastaseid vanemaid härrasid ja prouasid, tekib tahtmatult näole soe naeratus. Inimene saab ju reisida, armastada, lugeda ja nautida kõike muud ilusat kuni elu lõpuni. Ühiskond seab aga pidevaid piire ja võtab vähemenesekindlatelt naistelt oma teravate märkustega ära naudingu tunda end oma kestas hästi.

Enesekindlamad aga teavad, et naine on olla ilus ja hea ükskõik millises vanuses. Jätkuvat julgust nii minule endale kui kõikidele teistele naistele olla meie ise...ükskõik millises vanuses!!

Või nagu mu kursusevend Jani õnnitles mind eilse juubeli puhul sõnadega, "Lõpuks ometi naine!"

Kodus käies on just viimasel ajal tekkinud suur soov Eestimaal ringi rännata. Näha neid vanu paikasid, kus sai lapsepõlves suviti ujumas käidud ja talvel suusatatud.

Juba natuke vanainimeselikult vaatan ma ringi ja mõtlen stiilis, et näe see võsa on kõrgemaks kasvanud või see maja vanemaks jäänud. Eks seda koduigatsust suurendab nii minu kasvav vanus kui kodumaalt eemalolek.

Laupäeval sõitsime perega Värskasse. Kui Londonis särab BBC vahendusel päike, siis Värskas sadas ööl vastu pühapäeva muinasjutulist lund.

Meenusid jõulud Argentinas, kus ma igatsesin talvist külma ja valget maad. Mul oli tunne justkui oleks keegi mu soovi täitnud ja andnud mulle selle pisukesegi talvetunde, millest ma nii suurt puudust tundsin.

Tartust Värskasse sõites imetlesin ma meie vanu kivist maamajasid ja kauneid suuri põlde, sügavrohelisi kuuse ja männimetsatukkasid. Milline luksus on mujalt maailmast naasedes näha paljast tühjust. Seda, et inimene ei ela inimese otsas kinni, vaid tal on vabadus hingata! Sõita kilomeetreid nägemata ühtegi ehitist. Nautida rahu ja inimeseks olemist. Tunda ennast korrakski maailmas üksi.

Eestimaas on nii palju ilusat ja kangesti tahaks kodumaad kirjeldada nagu inimest ennast - Eestimaas on seda sõnukirjeldamatut naturaalset ilu. Eestimaa loodusele ei ole minu jaoks võrdväärne ei Amazonase vihmamets kui California kõrged mäed.

Aga kas meie looduse ilust saab tõesti aru alles siis, kui siit ära käia....vaat see teeb kurvaks ja nutt tuleb peale, kui hakata mõtlema äraminekule, sest elu pole enam siin - mis siis, et süda arvab nii.

Loomad on mulle südamelähedane teema. Just seetõttu, ükskõik kuhu ma oma reisidel ka ei satuks, võtan ma alati aja pilgu nende poole pöörata.

Kuna ma olen külastanud varjupaikasid mitmel erineval mandril ning mitmes erinevas riigis, on mul tekkinud selgem arusaam, kuidas varjupaigad töötavad ning milliste ressurssidega.

Millegipärast on mul alati olnud tunne, et Eesti varjupaikade loomade olukord on kõige hullem. Vanast ajast meenuvad mulle võre taga hambaid näitavad koerad, kes on nälginud ning ei kuula kellegi sõna.

Varjupaiga töötajatel oli selge arusaam loomade iseloomust ning taustast. Kõik koerad olid küll ketistatud, kuid enamik käitus võõra saabudes vägagi sõbralikult. Minu kolm lemmikut olid Dasha, Nässu ja Jeti, kellega ma veetsin natuke rohkem aega kui teistega.

Esimene neist, Dasha, kartis kohutavalt mehi ja hüppas Adamit nähes kuudi taha, kus ta värises nagu haavaleht. Varjupaiga töötaja selgitas, et suur osa abivajavatest koertest kardab meessugu seetõttu, et mehed on neid pidevalt peksnud.

Varjupaigatöötaja Dashaga 

Dashake oli varjupaika sattunud juba teist korda, sest inimesed võtavad looma ning ei mõista, mida looma omamine endaga tegelikult kaasa toob. Ei arvestata mitte ainult ajakulu, vaid ka rahakuluga, mis läheb koera toitmisele. Varjupaiga töötajate sõnul jätab aga looma tagasi toomine varjupaika koera psüühikasse meeletu armi. Loom arvab, et ta ei ole inimese jaoks piisavalt hea ning kardab iga oma sammuga midagi valesti teha.

Adamil oli tükk tegu, et mind Dasha juurest ära vedada. Silitasin ja paitasin seda suure südamega koera, kes tahtis suurusest hoolimata minu sülle pugeda.

Jeti Katriniga 

Ka Jeti oli suur ning koheva karvaga rõõmurull, kes armastab ülekõige mängida. Kui me aga lõpuks tema juurest ära pidime minema, pani ta oma peakese käppade vahele ja vaatas meid vesiste silmadega. Nii suur on varjupaiga loomade soov armastuse ja soojuse järele.

Kuna me saabusime varjupaika vabatahtlikena, siis oli meil kindel soov personali oma kohaloleku vältel aidata. Nii pandi meid koristama kassipuure.

Ma ei ole kunagi varem oma elus näinud kasse, kes mäuguvad armastuse järgi. Aga täpselt sellised olid Tartu varjupaiga kassid, kes puuridest üksteise võidu käpakesi välja ajasid ja tahtsid meiega mängida.

Muide kassipuurid olid puhtad ning täidetud mänguasjade ja pehmete tekkidega. Toiduks anti nendele kassidele kõige kallimat ‘Go' kassitoitu.

"Kust see kallis toit tuleb?" küsisin varjupaiga töötajatelt ning sain vastuseks, et raha loomade toiduks tuleb annetajatelt. Tuleb välja, et loomasõpru on meie seas rohkem, kui me arvata oskame. Samuti olid varjupaiga kapid täis inimeste poolt annetatud käterätte ja tekke.

Tartu varjupaiga loomad olid läikiva karvaga, puhtad ja terved. Paljud kassid on muide varjupaigale tehtud annetustega kastreeritud ning kõikidele loomadele on tehtud vajalikud süstid.

Kutsikad, kes olid jäetud külma kätte

Kui minu blogi lugejate seas on inimesi, kel on soov nendele kurva saatusega kutsikatele uut ja armastavat kodus pakkuda, siis loomakesed ootavad teid Raadi lennujaama lähedal asuvas Tartu koerte ja kasside varjupaigas.

Kui teie seas on inimesi, kes ei saa aga koera või kassi praegu võtta, võib varjupaika vabatahtlikuna külastada ikkagi.

No tõesti, tõesti- üha uskumatuks läheb. Ja seda väikeses Tartu linnas!

Teisipäeval oli plaan minna Kunstimuuseumisse, aga kuna hoone oli kinni- tekkis äkkplaan maha istuda mõnes idüllilises Raekojaplatsil asuvas kohvikus. Lõikav ja külm tuul sundis meid Adami ja emaga sisse astuma esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse Truffe.

Kuigi pooled lauad olid tühjad, seisid neil uhked kuldsed sildid kirjaga "reserveeritud". "Mis kellast need lauad kinni on?" küsisin teenindajalt, kelle näole ilmus suur lai naeratus: "Kella kahest!"

Madala väikese laua taga istusid kaks viisakat noormees, kes olukorda koheselt selgitasid. "Siia saabub kella kaheks President Ilves!"

"Oi, oi, oi," mõtlesin isekeskis, "Siis on need lauad tõesti kohe väga kinni."

Kuna kohvik tundus soe ja mõnus, otsustasime kolmekesi ühe väiksemat sorti laua ümber maha istuda ning kooki ja kohvi tellida.

Viis minutit enne Presidendi saabumist tulid kohviku ruume kontrollima sinistes triibulistes ülikondades turvamehed, kelle kõrva taga oli juhtmega mikrofoni moodi seadeldis. Mulle meenus kohe Whitney Houstoni ja Kevin Costneri film ‘Turvamees', kus nad taoliste aparaatidega ringi käisid.

Kuigi ma olen kohtunud sadade erinevate staaridega, tekitas Eesti Vabariigi Presidendi saabumine tänavakohvikusse minus mõningast elevust. Mul oli kohe isu teada saada, milline see meie riigi esimene mees päris elus välja näeb. Seda enam, et ma olen Presidendi ja tema tegemiste suunas ajakirjanikuna palju sõna võtnud.

President Ilves saabus, saksa täpsusega, kella pealt. Tuli ruumi, käsi nööriga kaelas, ja kõndis linnarahvast sirge seljaga mööda. Toreda üllatusena mõjus see, et President Ilves ütles teda jõllitama jäänud (k.a. mina) kohvikurahvale selge häälega 'TERE!'. Ise veel mõtlesin, et näe inimeses on ikkagi säilinud positiivne hulk seda nn 'maa peal olemist'. Et hoolimata kõrgest positsioonist on ta suutnud oma rahva suhtes säilitada kasvõi pinnapealse inimlikkuse.

Adam tuletas mulle kohviku laua taga meelde paari aasta taguse intsidendi, mil meil õnnestus kohtuda Suurbritannia peaminister David Cameroniga. Toona kiitis Cameron meie Presidenti väga ja pidas teda üheks erudeeritumaks poliitikuks kogu maailmas. Kirjutasin sellest isegi blogi. Cameron palus mul tema kiitvad laused ajakirjanikuna kindlasti President Ilvesele edasi öelda ja nii tekkiski mul mõte temaga kohvikus Truffe juttu teha.

Tore oli see, et Presidendi pressinõunik lubaski mul lõunasöögi lõppedes Ilvesega paar sõna vestelda.

Kohtumist David Cameroniga on mul raske unustada. Ta on vaieldamatult üks sümpaatsemaid inimesi, kellega elu on mu kokku viinud. Cameron kiitis silmade särades meie riiki ja patsutas mind õlale nagu naabrimees. Eks ma mingis mõttes olin põnevil, et kuidas käitub sellises juhusituatsioonis Toomas Hendrik.

Muide ka David Cameronile astusin ma ligi Londoni teatris juhuslikult- intervalli vaheajal. Olime parasjagu vaatamas balletti, mille peaosades tantsisid toona veel Age ja Eduard Oks. Nii olulisest poliitikust on aga ajakirjanikuna raske mööda kõndida ja nõnda võtsingi shansi Cameronile juurde astuda.

President Ilves istus kohvikus Truffe tervelt kaks tundi. Ta on üks aeglasemaid sööjaid keda ma olen kohanud, nautides iga lusikatäit pika mõnuga. Adam veel imestas, et kas Presidendil pole siis ometi kuskile kiiret ...et kuidas ta saab keset tööpäeva aja niimoodi kohvikus maha võtta. Kõik poliitikud või äritegelased, kellega me oleme siiamaani kohtunud- kiirustavad pea alati kuhugile. Adam ise ka kiirustab koguaeg, sest raha on vaja teenida, polo on vaja mängida ja äri on vaja teha.... Aga President ajas oma kaaskonnaga juttu ja nautis rahulikult ning segamatult kõrgete kohviku auhindadega pärjatud toitu.

Lõunasöögi lõpus astus Ilves meile ligi, ühes käes arvuti ja teine nööriga kaelas. Surus sõbralikult minu ja Adami kätt ja rääkis paar sõna David Cameroni teemal juttu. President oli isegi nii sõbralik, et ta oli väikeses kohvikus nõus minuga koos fotole jääma.

Tegelikult on Toomas-Hendrik Ilves päris elus palju soojem kui ta paistab televiisorist või ajalehekaanelt. Temast õhkub inimlikkust ja lihtsust, mis läheb meedia vahendusel tihti kaduma. Selle lühikese aja jooksul tabas mind tunne, et ehk on President mõningases krambis seetõttu, et ta ei julge end inimesena vabaks lasta kuna iga tema sõna ja tegu on meedia kriitilise luubi all.

Tegelikult on meil muhe President ja eestlasena on mul uhke tunne, et Suurbritannia peaminister on nõus teda- võhivõõrale nagu mina- mitu minutit järjest kiitma. Kui Presidendil millestki puudu jääb, siis on see enesekindlus mille meie- tema rahvas- temalt vahetevahel röövime.

Ilvese tugev käepigistus, sirge rüht ja otsekohene silmavaade andsid selgelt märku ausast ja heatahtlikust inimesest. Julgust Presidendile olla tema ise- teretada kohvikulisi ning kohtuda ja kätelda lihtrahvaga nagu mina. Sest rahvas see on riik.

Oh jeerum küll. Kuhu ma oma nina pistan, seal on ka kohe mingi jama taga. Hakka või ise uskuma, et kas tõesti võib ühe inimese elus nii palju juhtuda.

Eile käisime Adamiga Tartu linna peal. Sõime šokolaadikooki vinges uues (retro)restoranis nimega Nälg ja kõndisime Toomemäel.

Läbi kesklinna koju jalutades sai Kaubamaja vastas istunud vanamemmelt maailma kõige kallemaid tulpe ostetud. Kuuskümmend euro senti tükk.

Kui Eestis saab kuue euro eest kümme kevadist tulbi hakatist, siis Londonis saan ma selle raha eest suure kimbu valgeid liiliaid (mida ma väga armastan). Aga tädike ütles, et kuus eurot on lillede eest igati väike summa.

"Kuidas nii?" küsisin mina ja tädike vastas, "Sest Kaubamajas müüdi eila, naistepäeval, Eesti tulpi üks euro varre pealt."

Ega mul rahast kahju ei olnud. Enne toetan eraisikust lillemüüjat, kes neid lilli kodus kasvatab - kui Tartu koledat Kaubamaja- suurfirmat, millel on Eesti pensionärist täiesti suva.

Olgu, et jutt teemast väga kaugele ei läheks - räägin asjast.

Kuna ilm kiskus õhtupoolikul külmaks ja koju kõndida oli liiga pikk maa- jooksime Adamiga number üheksa bussi peale.

Kui me rahvast täis ühissõiduki peale trügisime, märkasime selle kõige tagumises osas kahte vaba kohta.

Astusimegi tagumise rea istmetele lähemale ja kuna vabade kohtade juurde pidi üle teiste jalgade trügima, küsisin sõbralikult ühelt teismeliselt noormehelt: "Vabandust, kas need kaks kohta teie kõrval on vabad?" Umbes neljateistkümne aastane noormees hakkas sõpradega naerma ja käratas siis, "Ära tule siia, lollakas! Mine ära!"

Ütlen ausalt, ma olin sellise vastuse peale omajagu šokis. Poisid olid puhtad ja korraliku välimusega, mitte mingid tänavanolgid või alkohoolikud, kellelt taolist vastust võib eeldada.

Astusin poistest sõnagi vastu ütlemata mööda ja istusin Adamiga bussi tagumise rea paremasse otsa.

Kui buss kesklinnas tuure võttis ja sõitma hakkas, märkasin silmanurgast, kuidas noorukid võtsid taskust välja musta markeri ja hakkasid sellega uhiuue ühistranspordi toolitaguseid sodima. Neil endal oli muidugi naljakas, aga mina vaatasin seda tegevust pealt suht sõnatult. Poisid sodisid ikka rohkem ja rohkem, mille peale võtsin ma end lõpuks kokku ja sekkusin.

"Palun lõpetage see sodimine ära!" oli esimene lause, mis mulle pähe tuli. Mõtlesin, et kui täiskasvanu noortele märkuse teeb, ehk võtavad lapsed seda kuulda. Vähemalt vanasti oli küll nii, et lapsed suuri inimesi kartsid.

"Kuule vanamutt jää vait!" teatas üks kolmest lapsest ja kritseldas minu lause kiuste toolile veelgi rohkem musti jutte. Siis tõmbas ka tema sõber markeri enda kätte ja sodis täis pingitaguse.

"Mis sa mulle lollakas teha saad kui ma sodin?" küsis üks nendest kolmest tarkpeast.

Ma ei osanudki sellele küsimusele midagi nagu väga vastata.

"Laps kuulab täiskasvanu sõna ja ühistranspordi sodimise eest võid sa endale kaela saada trahvi!" ütlesin lõpuks.

"Hahahahaaaa, nalja teed või?" röökis kõige vanem poiss.

"Sinusuguse lolli juttu ma küll ei kuula. Sa võid perse minna. Mitte keegi ei tee alaealisele lapsele Eesti riigis trahvi!" teadis tattnina oma õigusi.

Seda sõimu minu suunas tuli muidugi veel ja sõnad läksid ikka iga hetkega ropumaks. Kõige kummalisem oli aga see, et buss oli rahvast täis, kuid mitte ükski täiskasvanud mees või naine ei teinud lastele märkust või ei toetanud minu sõnavõttu. Kõik pöörasid oma pead ära ja jõllitasid välja justkui poleks ma poiste sodimist tohtinud takistada.

Adam, kes ei oska eesti keelt, küsis kas ma jagelen lastega sodimise pärast.

Lõpuks läks süda nii täis, et võtsin kotist välja digikaamera ja palusin Adamil teismelistest ja nende sodimisest pildi teha.

"Panen teie näod lehte!" ütlesin veel juurde. Ise mõtlesin, et äkki see hirmutab neid.

"Pane!" karjus kõige suurem pätihakatis: "Saangi rohkem naisi!"

Seejärel tegi tattninadele inglise keelse märkuse Adam.

"Lõpetage see sodimine ära või tuleb pahandus!" ütles ta. Lasteks on neid nolke pärast sellist sõnavõttu suhteliselt raske kutsuda.

"Selle välismaalase juttu ma küll ei kuula," hakkasid poisid uuesti valjuhäälselt naerma, "Mida ta saab mulle teha. Mitte midagi. Ta ei tohi mind puutuda. Mul on omad õigused."

Kust küll sellised lapsed tulevad? Millisest perest või koolist? Oma igapäevaelus ei puutu ma sellistega kunagi kokku. Londonis on igas bussis või metroos üleval kaamerad ja sellised tatikad nabitakse politsei poolt kiiresti kinni ning nende vanematele tehakse suured trahvid. Minule karjub aga Tartu vandaal politsei jutu peale, "Helista politseisse kui tahad. Millega sa tõestad, et mina sodisin?"

Adam hakkas kogu selle triangli kestel sodimisest ja poistest taskukaameraga pilti tegema. Samal ajal kui ta toolile kaamera lähemale pani, hüppas üks tüüpidest fotokale juurde ja karjust: "Tee ikka minust pilti. Saan kuulsaks ja rohkem naisi!"

Adam, kes pole taolisi kaake samuti kunagi oma silmaga näinud, virutas fotoka ette hüpanud poisile kaamera väikese zoomi otsaga vastu laupa.

Seda nolk muidugi ei oodanud ja hakkas järsku karjuma (silmnähtavalt nutt peaaegu kurgus): "Nii mulle tuldi kallale! Nüüd ma kutsun politsei, nüüd ma kutsun politsei."

Tattnina lauba peal oli päris korralik ümmargune fotoka laik, mis tegi mulle omajagu head meelt. No, kaua sa hüppad ja mõnitad täiskasvanuid.

"Nii ma kutsun politsei!" valis ta juba oma mobiili peal numbreid. "Poisid te olete minu poolt, eks?" päris ta teistelt.

"Jajaa! Paneme selle inglase vangi!" teatasid tema kõrval istuvad jõnglased, "Tüübilt saab veel kõva valuraha nõuda!"

Mõne hetke pärast sai nolk politsei toru otsa ja karjus kogu bussirahva ees: "Hallo, kas politsei? Mulle tungiti keset päeva bussis mitte millegi eest kallale. Üks inglane lõi mind fotokaameraga pähe ja mul viskas silme eest mustaks ja mu pea kohutavalt valutab. Mulle on nii liiga tehtud. Palun tulge kohe."

Seda ärplemist bussis, mis kõnele järgnes on suht mõttetu kirja panna. Nolgid siis karjusid, kuidas nad nõuavad lollakalt välismaalaselt kohtu kaudu kümme tuhat eurot ja kuidas ta lapse peksmise eest vangi pannakse. Ärplesid ja hüplesid meie nina all justkui oleks neil veel peajagu õigust.

Politsei ootas meid Sepa turu juures. Kaks lahke näoga mundris härrat tulid bussi ja palusid meil Adamiga rääkida, mis juhtus. Meid toetas ka noor ja väga sümpaatne bussijuht, kes näitas politseinikele musta markeriga rikutud toole. Teine politseinik vestles õues teismelistega, keda olid toetama tulnud lühikese ajaga juba kari sõpru.

Bussijuht oli kohale kutsunud ka oma ülemuse, kes tegi oma enese mobiiliga soditud istmetest mitu klõpsu.

"Ma tänan, et te nende takistamiseks midagi ette võtsite," ütles ta, "Üldiselt istub linnarahvas ja vaatab seda pealt. Keegi ei julge neid nolke noomida."

Bussijuht lisas, et sellised teismelised võivad vabalt mõnele pensionärile ka rusikaga vastu vahtimist anda.

"Eks see sodimine tuleb neil ilusti kinni maksta. Väga hea, et te nad kinni võtsite!" kordas bussifirma ülemus.

Seejärel võttis lahke politseinik meie kontaktnumbrid ja lubas esmaspäeval uuesti ühendust võtta.

"No need on need 1990ndate vaba kasvatusega lapsed, kes päevast päeva linna peal huligaanitsevad. Neid on kogu linn täis," kurtis korravalvur, "Väga hea, et me nad kätte saime. Ärge teie muretsege...te ei teinud midagi valesti. Oleks ometi neid nolkidele vastu hakkajaid rohkem."

Politsei rahustav ja toetav kõne oli inimlik ja hooliv. Ma tegelikult ei osanud selliseid sõnu isegi mitte oodata ja mõtlesin, et äkki tõesti pannakse ka meid koos tattninadega politseifurgooni.

Kui me lõpuks Sepa peatusest eemale saime, hüppas bussifirma juht Leivakombinaadi peatuses uuesti bussi peale ja surus meie kätt.

"Ma tahtsin teid veelkord nende noomimise eest tänada ja teile edasi öelda, et politsei pani nad puhuma ja poisikesed olid keset päeva alkoholijoobes."

Uskumatu, kas pole. Sellised on siis meie vaba riigi tulevased kodanikud. Teavad kõike oma õigustest aga mitte midagi oma kohustustest.

Olen nüüd Eestis olnud ligi nädala. Kodumaal on minu jaoks alati palju ilusat. Eriti olen ma õppinud viimasel ajal märkama väikeseid detaile, mida varem ei pannud nagu tähelegi. Eile sõitsin näiteks bussiga Tallinnast Tartusse. Ekspressbussi pilet oli küll kallim kui eelmisel korral Eestis olles, ometi üllatas mind bussi uus sisu. Seda õhtust bussi täitsid uhiuued nahkismed.

Taolise mugava istme eest peaks Suubritannias kindlasti maksma lisaraha ning neid võivad endale bussis või rongis lubada ainult esimeses klassis sõitjad. Uhke tunne tuli kohe peale, et Eestis sõidab tavainimene bussis kunglikes tingimustes.

Neljapäeval, teel Londonist Gatwicki lennujaama istusin rongis esimeses klassis, mille istmed olid kaetud võidunud riidega ning poole tunnise reisi hinnaks haisvas kupees oli kakskümmend naela. Keskmise eestlase elukvaliteet ületab bussisõidus kindlasti briti oma.

Neid eeliseid on veelgi. Suurbritannias pead sa olema pururikas, et lubada endale elamist mis on Eesti mõistes tavaline. Ka mina elan Londoni südames, Covent Garden linnaosas, ja üürin endale ligi 2000 naela eest raudakendega vana 1960ndatel ehitatud majas umbes 100 ruutmeetri suurust korterit. Raske on uskuda, et Londoni südalinnas on tuult läbilaskavte akendega kodusid, milles on nii palju niiskust, et me peame valgeid seinu mitu korda aastas üle võõpama- seinale tekib niiskusest hallitus. Vaat sulle suursugust elu Londonis. Muide lisaks kõrgele üürile, tuleb mul selle tagasihoidliku korteri eest maksta veel kütte -ja veearveid ning ligi tuhat naela aastas maamaksu (Council Tax).

Kui eestlasel on töökoht ja kindel sissetulek- on siinse inimese elu kindlasti ilusam kui britil. Inglise vaene elab kindlasti nigelamates tingimustes kui meie rahvas. 

Ometi on meie elul siin Eestis ka palju agasid. Ja kohe selliseid, mis mind nii häirivad, et ma tahaksin siit ära.

Esiteks on Eesti toit uskumatult kallis. Kui ma laupäeval Prismas käisin, läks silme eest vaat et mustaks. Kuna ma pooldan tervislikku toitu, siis ostan ma ükskõik mis riigis ma parasjagu resideerun alati rohkelt köögi- ja puuvilju. Aga selleks, et Eestis süüa tervislikku rohelist, pead sa olema püsti rikas.

Kuna ma tahtsin perele lõunaks teha Itaalia pärast pastat ja ma ei söö purgitooteid- oli mul soov teha värsket tomatikastet. Tavalislet viskan pannile umbes kilo lõigutud värsekid tomateid ja kümme hakeldatud küüslauguküünt. Praen või õigemini kuumutan seda oliiviõlis ja segan lõpuks tomatisegu keedetud penne pastaga. See on toit, mille eest ma käin Inglismaal välja koos parmeggiano juustuga umbes üheksa naela (kümme eurot).

Kas te usute mind kui ma ütlen teile, et 1.2 kg Hollandi tomateid maksis Prismas seitse ja pool eurot. Et väike küüslauk maksab 30 euro senti ja parmaggiano juust seitse eurot. Missugune Eesti inimene suudab üldse süüa värsketest köögiviljadest valmistatud tervislikku toitu?

Toit on aga minu elus ühel olulisemal kohal. Kunagi investeerisin ma kallitesse kreemidesse, mille imedesse ma uskusin. Nüüd investeerin ma värskesse ja kvaliteetsesse toitu, mis hoiab juba aastaid mu näonaha korras, juuksed terved ja kaalu paigas. See, mida me sööme on meie elu kõige olulisem osa. Valest toitumisest algavad kaaluprobleemid, haigused, tujumuutused ja kõik muu. Kuidas on aga võimalik Eesti oludes tervislikuks jääda kui penne pasta koguhinnaks tuleb oliiviõliga koos üle kahekümne euro.

Teiseks häirivad mind Eestis jäised teed. Tartus on sadu majasid, kelle omanikel on oma maja esisest täiesti poogen. Sinna pole visatud ei soola ega liiva. Ma saan aru, et me ei saa jääd üleöö hävitada, aga teiste linlaste heaolu võiks ju kasvõi oma majaesise põhjal kedagi huvitada. Laudlibedatel Tartu tänavatel võib oma luud sodiks kukkuda iga nurga peal. 

Kolmandaks häirib mind kohutavalt meie televisoon. Saated nagu Võsa Pets, mille vaatamist keegi avalikult ei tunnista, aga mis on uuringute põhjal populaarsemad kui ükski teine kohalik saade. Ja tegelikult, mida või keda me seal Võsa Petsi saates siis naerame? Selline see Eesti elu ju ongi? Selles saates esinevad meie inimesed, mitte võõras rahvas.
Kurb oli vaadata, kuidas Võsa Pets otsis teleri kaudu 38. aastasele paadunud joodikule kaaslast. Näitas tema täis kusetud voodit ja täis situtud äärtega välikäimlat, millest saaks pruudi tulevane kodu.

Kas see on kellegi meelest heatahtlik, ilus või abistav saade? Näidata inimest, kes ei ole mõistuse juures. Nojah, võibolla paneb nende armetute karakterite nägemine teleris meid oma enese elu suhtes paremini tundma. Sest rahatul joodikul läheb ju hullemini kui meil ja telekat kinni pannes polegi meie enese elul justkui midagi häda.

Aga kuhu on kadunud eestlase sallivus? Kuhu on kadunud meie lugupidamine ja intelligents. Milleks pidada Laulu ja Tantsupidu, kui me ei tunne teineteisele kaasa.

Jah, ma armastan oma kodumaad ja igatsen selle järele iga kodust eemal oldud päeva. Aga koju jõudes on kodumaal ka palju koledat. Mitte ainult seda, mida tekitab riik ja rahapuudus- vaid ka seda mida me ise nii kergekäeliselt suudame korda saata ja toetada.

Eile seisin Tartu Busiijaamas ja vaatasin selle ümber tiirlevaid turuparme. Hommikul kell kuus oli kümmekond neist ennast nii täis tõmmanud, et nad magasid pead bussijaama kõrtsi laua peal.

Suht masendav pilt, mida Läänes ei näe nii tihti. Eks seal on ka omad joodikud, probleemid ja linnaosad. Aga Eesti pole Ameerika ega miljonilinn London. Me oleme miljoni inimesega riik. Väikesel rahval peaks olema tuhandeid eeliseid. Meis peaks olema peajagu rohkem inimlikkust ja mõistmist. Tolerantsi, mis suures linnas ja riigis tihti kaduma läheb.

Nii. Olengi tagasi kodumaa pinnal ja seekord jään siia vähemalt kuuks ajaks. Reisimine on tore, aga süda
tahab alati koju tagasi ja seepärast otsustasin seekord Eestis olla natuke pikemlat kui tavaliselt. Lisaks sellele on käsil palju huvitavaid projekte, mis mind sel suvel siinsega seovad.

Mõtlesin lennuki peal, mida ma viimase üheksa kuu jooksul olen maailmas näinud...mida ma tahaksin oma kodumaale nendest reisidest anda/õpetada.

Kahtlemata on minu kõige suurem õpitund seotud loomadega. Loomade kohtlemine suusakuurortis Sun Valley õpetas mulle paljut. Mitte ainult seda, millisel tasandil peetakse heaoluühiskonnas varjupaika - vaid ka seda, kui lihtsa ideega seda rahaliselt toetakase.

Sun Valley loomade varjupiagast mitte kaugel asub kasutatud riiete pood nimega Barking Basement (tõlkes haukuv kelder). See on second hand pood, mille teenitud tulud lähevad kohaliku koerte ja kasside varjupaigale. Arvake ära, kust tuleb selle poe kaup?

Igal päev toovad kohalikud inimesed sellesse poodi riideid, mis on kas lastele väikseks jäänud või tunduvad omanikule koduseinte vahel liigsed. Haukuva keldri nimelise poe ukse taga on igal õhtul mitmed suured kilekotid riiete, mänguasjade ja muuga. Ukse taha olid asetatud isegi vanad suusad, uisud, suusasaapad.

Minu meelest on see fantastiline idee ühiskonna paremaks muutmise nimel. Kui palju viskame me tänapäeval prügikasti? Kes meist mõtleks näiteks alles jätta kasvõi papist munakarbi, mida Sun Valley loomade varjupaik taaskasutab. Sellesse peidetakse tükike vorsti või midagi muud maitsvat, millega koerad igavuse peletamiseks tegelda saavad. Varjupaiga töötajate sõnul mängivad ja närivad koerad papist munakarbi katki ja leiavad sealt toidupala. See kõik aga aitab leevenada puuris oleva looma stressi.

Eestis võiksid samuti eksisteerida kasutatud rõivaste kauplused, mille tulu (või kasvõi pool sellest) läheksid varjupaikadele, raamatukogudele või lastekodudesse. Et inimestel oleks alust annetada ja oma annetusega keegi kuskil õnnelikumaks teha.

Ma ei tea, kas mul õnnestub sellist poodi Eestisse luua- aga ma vähemalt proovin! Kel huvi mind sellega seoses aidata - kirjutage mulle palun aadressile katrinlust@gmail.com