Kui eelmises blogis alustatud dialoogi kommenteerijatega jätkata, on mul hingel veel üks küsimus. Pea iga minu sissekande järel teevad mitmed lugejad juttu sellest, kuidas ma ei ole elus midagi saavutunud. Seekord ma tahaksingi, kallid kaasmaalased, teilt küsida: mida tähendab eestlase jaoks saavutus?

Mulle heidetakse pidevalt ette, et ma ei ole kuhugi jõudnud. Et ma olen töötanud lihtlabase ettekandjaga Londoni keldribaaris ning minu suurimaks saavutuseks on Õhtulehe blogi. Aga mida peaks üks 29-aastane eeskujulik Eesti naine olema elus saavutanud? Nobeli preemia?

Kas inimlikud saavutused ei olegi meie rahva jaoks saavutused. Kas ainult kuulsus, raha ja edu tõstavad meid eluredelil kõrgemale?

Minu meelest on saavutus ka see, kui me aitame kukkunu püsti. Saavutus on olla üksikema. Saavutus on teha rasket tööd, kasvatada lapsi, olla hea vanem, sõber, vend või isa. Saavutused on igaühe jaoks erinevad.

Mina ise loen oma saavutuste alla elus paljut. Kas-või selle, et ma matsin oma isa 15-aastaselt ja teenisin pärast koolitunde raha koristajana, et emale abiks olla. Saavutus on ka see, et ma sain sisse Tartu Ülikooli. Esimese aasta õppisin küll tasulisel kohal, kuid aasta pärast kandideerisin tasuta kohale ning olin ainuke, kes selle tasuliste tudengite seast kursusel sai.

Minu jaoks on saavutus ka see, et ma olin enne keskkooli lõppu kirjutanud kolm Eesti Ekspressi esikaanelugu. Intervjueerinud nädalalehele 17-aastasena Tartu nelikmõrvari ema ja kinni pannud tänu Ekspressi loole Tartu äärelinna pordumaja, mille omanikuks oli kohaliku linnavalitsuse liige.

Saavutus on ka see, et ma suutsin ülikooli kõrvalt Õhtulehes täiskohaga tööl käia ja kirjutada 22. eluaastaks ligi 300 uudislugu. Et mul oli julgust kirjutada Piers Morganile e-mail ja minna Daily Mirrorisse mittekellegina nende tööd jälgima. Et minus oli tahtejõudu kolida Tallinna Vanalinna korterist Londoni getto rajooni, kus ma rentisin saja ruutmeetri asemel kahe ruutmeetri suurust elamispinda ja elasin peost suhu. Et ma sundisin oma abikaasa õigel ajal arsti juurde....

Eestlane ei kiida ennast kunagi, sest see on meie ühiskonnas labane ja alavääristav. Kui me ise pole aga oma väikeste ja suurte tegude üle uhked, satume me depressiooni. Kurb, et eestlane ei ole harjunud ei iseendasse ega teistesse usku süstima, vaid ainus mida me kõige paremini oskame, on üksteist nö puu otsast alla tirida. Sel alal oleme me maailma parimad spetsialistid.

Eestlane on nii endasse tõmbunud, et kui ma teen sõbrannale komplimendi tema välimuse kohta, arvab ta, et ma teen tema kulul nalja. Eestlane ei ole harjunud hea sõnaga.

Meie riigis on hulk inimesi, kes teevad imelisi tegusid iga päev. Kahjuks jäävad nad aga kogu meie negatiivsuses tagaplaanile. Meelde jääb ikka halvim.

Kuskil põles maha kellegi kodu, on pilt mida eestlane mäletab pikalt. Seda, kes tegi põlengus kannatanud perele füüsilise või materiaalse toetuse, ei tea meie seast mitte keegi.

Meie ühiskond ei märka juba ammu eestlase igapäevaseid raskusi. Üksikemasid kutsub Eesti mees avalikult second hand-kaubaks. Lihttöötegija tambitakse uusrikaste talla all mittekelleksi, kelle tagant võib lõpmatult varastada. Eesti arstidele ja õdedele makstakse minimaalset palka, aga ometi oodatakse alati fantastilisi tulemusi. Õpetajad küsivad peaministri meelest riigilt absurdseid summasid, unustades lihtsa fakti, et needsamad õpetajad mängisid ka peaministri karjääriredelil õilsat rolli ja õpetasid Ansipi kunagi kirjutama ja lugema.

Ja kui Eestis ongi keegi kodumaise või rahvusvahelise edukuse saavutanud, siis antakse see tiitel nagunii ükskord kellegi hundilõugade vahele.

Mati Unt, kes valiti ajalehe New York Times poolt kümne kõige edukama rahvusvahelise kirjaniku hulka, oli eestlase jaoks mees, keda libati televisioonis ning kelle kirjatükke pole paljud eestlased isegi mitte lugenud. Rahvas, kes oleks pidanud Undi üle uhkust tundma, tegi talle peale hoopiski lõpu.

Tundes Mati Undi abikaasat võin ma käsi südamel väita, et kirjanik Unti ei viinud depressiooni mitte vallandamisteade Draamateatrist, vaid hoopiski fakt, et ta lõid jalust internetikommentaarid, mis kaasnesid Õhtulehes ilmunud uudislooga tema töökoha kaotusest. Unt, kes oli oma elu pühendanud oma rahvale, sai kommentaarides emotsionaalselt rohkem haiget kui keegi suudab füüsiliselt korda saata. Huvitav, kuidas need kommentaatorid öösiti magavad - inimesed, kelle ainsaks saavutuseks on teiste kulul sappi loopida.

Just seepärast häirib mind eestlase jutt saavutustest - saavutused on midagi, mida meie rahvas pole kunagi hinnata osanud.

Kaia Kanepi võib võita sada olulist tennisevõistlust, kuid pärast esimest kaotust saab temast taas põlastusväärne häbiplekk. Andrus Veerpalu on vist ainus eestlane, kelle kaitseks meie rahvas on välja astunud. Kahjuks toetas seekord eestlane sportlast, kes ei oleks tohtinud oma tegude eest toetuse osaliseks saada. Eestlane käitub paljus nagu Tagurpidi Ants. Mis meil ometi viga on? Me näeme heades tegudes halba ja halbades head?

Paljudes eestlastes puudub lojaalsus ja taktitunne. Võibolla on see ka põhjus, miks ma teiega nii tihti vaidlen.

Tänu oma esimesele raamatule "Seks, valed ja eneseusk" olen ma õnneks õppinud tundma ka teistsugust eestlast. Inimest, kes julgeb toetada ja öelda julgustavaid sõnu. Jumal tänatud, et ma ei andnud kirjutamisele alla (nii nagu paljud minu sõbrad, tuttavad ja pereliikmed mind soovitasid), vaid tegin seda, mida süda ihkas. Ainult tänu sellele avameelsele raamatule, olen ma leidnud hulga uusi sõpru, kelleta ei valmiks sel suvel minu uut raamatut.

Julgust kõigele neile, kelles jagub tahtejõudu, ustavust ja armastust! Edu ei ole mõõdetav rahas ega kuulsuses, vaid rahulolus endaga.

Imelik- oma viimase sissekandega tahtsin ma lugejatesse positiivsust süstida. Ometi kukkus ikka välja nii, et osa rahvast mõnitas minu läbielamisi, jätkates sel moel tuttavaks saanud negatiivset rada.

Nojah, eks neid, kes teisi kõrvalt jälgivad ja sõnadega iga mehe teod üle trumpavad on meie seas palju. Mõttes on kerge teha ükskõik mida - kolida välisriiki, selgeks õppida mitu võõrkeelt ja võib olla isegi seista silmitsi vähiga. Reaalsus on aga hoopis muud moodi maailm.

Inimene, kes on kodumaa selja taha jätnud teab, et seal nn mujal on elu tegelikult palju raskem. Sest mitte kuskil ei oodata võõrast inimest avasüli.

Tegelikult ma olin suhteliselt kurb, kui ma oma viimase blogi kommentaare lugesin. Ma olin inimeste sõnades isegi nii pettunud, et ma rääkisin neist õhtusöögil tuttavatega.

Toredal kombel istus minuga ühes lauas lisaks ameeriklastele Rumeenia päritolu keskealine härra nimega Jacob. Ta on edukas ärimees, kes elab ligi kakskümmend aastat Sun Valleys - ühes kalleimas suusakuurortis kogu maailmas.

Eestlaste negatiivsete kommentaaride peale hakkas Jacob valju häälega naerma.
Ta teatas, et kui ta kakskümmend aastat tagasi Rumeeniast USA-sse põgenes, saabus ta uude riiki abikaasa ja kahe väikese lapsega. Jacobil ei olnud taskus mitte ühetgi senti ja samuti ei rääkinud ta sõnagi inglise keelt. Ometi on ta tänaseks jõudnud teha rohkem kui nii mõnigi ameeriklane. Tal on edukas firma, maja, auto ning lapsedki ülikooli pandud.

Seejärel rääkis Jacob sellest, kuidas ta paar aastat tagasi esimest korda üle pika aja Rumeenias käis. Lõpuks ometi oli tal nii palju raha, et teise maailmasõja ajal vanematelt röövitud kodu ja valdused tagasi osta.

Aga vanad klassi -ja koolivennad polnud Jacobit nähes nii rõõmsad, kui tema neid tervitades. Lapsepõlvesõbrad üritasid maatehinguga vana sõpra tillist tõmmata ja sõbra arvelt kasumit teenida. Kui Jacob küsis sõbralt, kes oli talle valetamisega vahele jäänud, et kas ta on unustanud, et kunagi olid nad lähedased nagu vennad.

Sõber aga vastas, "Mis sinul viga. Sul on soe koht Ameerikas, aga meie peame siin vaesues kuidagi hakkama saama." Et justkui oleks Rumeeniasse jäänud sõbral õigus välismaale kolinud sõbra tagant varastada. Et Jacobi tööl ja vaeval USAs pole justkui hinda.

"Ma ei lähe ei kunagi oma kodumaale Rumeeniasse tagasi," märkis Jacob siis.
"Miks?" küsisin üllatuslikult.
"Sest ma ei ole kunagi varem kohanud nii palju kadedust ja õelaid sõnu kui kodumaal käies. Ma tunnen end rohkem kodus Ameerikas kui Rumeenias."

Mul on tunne, et suur osa negatiivsete kommentaaride kirjutajatest vihkab mind samuti seetõttu, et mul oli julgust suurde maailma minna. Et minus jagub julgust olla teistsugune. Pidev mõnitus, kuidas ma ei ole elus millegagi hakkama saanud, ei tekita minus paralleelseid tundeid. Ma olen kogenud rohkem, kui ma oleksin kunagi osanud arvata.

Rohkem positiivsust inimesed! Niikaua kui te ei näe mitte milleski või mitte kelleski midagi head- ei saabu edu, soojus ja armastus ka teie ellu.

Tore on seda blogi kirjutada veel 29aastasena ja 30. aasta lävel. Mõnus on minna uude aastakümnesse teades, et inimene on täpselt nii vana, kui ta end tunneb.

Tegelikult pean ma mainima, et viimase kaheksa aasta jooksul (mil ma kolisin Eestist ära) olen ma õppinud vaata et rohkem kui koolis käies. Elu võõras riigis on keeruline ja kui koolis või ülikoolis antakse aega eksamiks, testiks ja kodutööks- siis võõrsil tuleb kõike õppida käigupealt. Seal ei huvita kedagi kellegi haigus, kodused sündmused või tulemused. Võõrsil elades võidab see, kes on parem ja osavam, ning neist, kes ei saa hakkama, kõnnitakse lihtsalt tundetult üle.

Minust sai Londonisse kolides täiskasvanu peaaegu üleöö. Kõigepealt tuli mul endale otsida võõras riigis kodu, seejärel töökoht ning siis selgeks õppida teistmoodi amet. Ajakirjaniku ja Tartu Ülikooli tudengina ei olnud ma kunagi töötanud ettekandjana ja endalegi üllatuseks jooksin ma vaid paar kuud pärast Londonisse jõudmist ringi pizzataldrikutega.

Kujutage ette Londoni koorekihi käitumist südalinna pizzabaaris. Neid kliente ei huvitanud minu taust ega algaja töökogemus ning ainus ainus, millest nad hoolisid, oli nende ahjust võetud kakskümmend naela maksev pizza. Kui see juhtus olema ilma ühe väikese nõutud lisandita, toodi silmapilkselt kohale manager ja mind ähvardati töökohakaotusega.

Need olid ajad, millele on isegi praegu raske mõelda. Töökohakaotus tähendas rahatuks jäämist maailma ühes kallimas linnas.

Londonis sai selgeks õpitud inglise keel, mida ma küll koolis õppisin, kuid mida ma Suurbritanniasse jõudes reaalsuses üle kivide ja kändude rääkisin. See keel sai isegi nii selgeks, et ma olin võimeline kirjutama Daily Mirrori kaastöölisena primitiivseid staarinuppe. Aeg Mirroris ajab mulle täna samuti peale külmavärinad - see oli töö, mis kestis tihti ööpäevi ning ilma nädalavahetuseta, lisaks veel jube seltskond väga kadedaid ja ebameeldivaid kolleege, kes igal võimalusel mulle kui ida-eurooplasele üritasid jalga taha panna.

Kahekümne viieselt hakkasime Adamiga koos hobuseid ostma ja Adam otsustas polomaailma naasta. Hobustega kaasnesid esimestel aastatel meeletud väljaminekud ilma midagi tagasi toomata. Mul on meeles õhtud, mil ma läksin loomade heaolu nimel voodisse tühja kõhuga ja meie toad olid jääkülmad.

Lisaks veel aeg, mil Adam võitles vähiga haiglas. Aeg, mil ma olin endale leidnud sõbra, keda ma olin terve elu otsinud, ning seisin nüüd silmitsi surmahirmuga teda kaotada.

Need kõik on vaid vähesed katsumused minu kahekümnedatest.

Kolimine Argentinasse on olnud samuti üks suur õppetund. Talved selles kaunis riigis on küll ilusad ja soojad, kuid elu hoopis teistmoodi kui Euroopas. Kolimine teise riiki pole kaugeltki nii kerge kui see võib kõrvaltvaatajale tunduda.

Argentinas sai 27aastaselt rääkima hakatud hispaania keelt ja selle omaksvõtmine oli mulle endalegi üllatus. Ma ei olnud ju enam kooliealine ja seetõttu mõtlesin ma, et uue keelega kohanemine võtab mul aastaid. Aga võta näpust - see kõik oli palju kergem!

Eelmisel talvel õpetas Adami mind mäesuusatama. Kui ma kõrge Baldy mäe otsas suusakadega liftist välja astusin, olin ma närvivapustuse äärel. Eestlase kõrgeim mägi on Munamägi ja seepärast karjusin ma ahastuses: "Ma ei võta seda sporti mitte kunagi omaks. Ma kardan nii kõrgel olla!"

Eestlane ei ole harjunud selliste kõrgustega, seda enam oli mul võimatu end ette kujutada sellest mäest alla kihutamas.

Aga näed, inimene on kõigeks võimeline ja 28aastaselt sain ma jagu ka sellest spordialast. Isegi tennisereketit hoidsin ma esimest korda käes 24aastaselt.

Eile tuhisesin ma Baldy kõrgetelt servadelt alla nagu teismeline ja röökisin rõõmust.

Meedia ja ühiskond suruvad meile vanusega peale igasuguseid norme. 30aastaseid naisi tiritakse ajakirjade esikaantele ja neilt küsitakse, kas nad tunnevad end nüüd järsku vanemana...

Mina ei jõua kolmekümneseks saamist ära oodata! Tänu rasketele katsumustele kahekümneselt, olen ma tugevam kui kunagi varem. Lõpuks ometi ma tean, mida ma elult tahan.

Kolmekümnedad on uus ajajärk. Ma ei taha enam käia värvilises kleidis ööklubides, vaid minu õnn seisneb milleski muus. Armastuses loomade ja kirjutamise vastu. Minus on esimest korda rahu endaga läbi saada. Ma loodan, et kolmekümnendad on ajajärk, mis toob mu ellu ka lapsed.

Ja kohe kindlasti ei kavatse ma lõpetada enda arendamist ja uue omandamist!

Ka täna lähen ma jälle mäe peale suusatama. Imeline on kõrge mäe otsast alla kiigata ja mõelda, et kui ma sain hakkama selle hirmuäratava spordiga, siis saan ma hakkama ka kõige muuga siin maailmas.

Proovige asju, mida te olete alati teha tahtnud ja tuletage endale meelde, et vanus pole mingi näitaja! Ainus, mis elus loeb, on armastus ja tahtejõud.

Möödunud nädalavahetusel olin ma palutud rinnavähki ennetavale heategevusüritusele. Paar aastat tagasi kajastasin ma Londonis heategevusüritusi praktiliselt iga nädal ning nende ürituste eesmärk käis kogu glamuuri, kuulsate ja rikaste külaliste taustal tihti minu kõrvadest mööda. Ka üritus, kus ma kohtusin paar aastat tagasi Gorbacehviga oli leukeemiat ennetav heategevusüritus.

Laupäeva õhtul toimus Valley Club nimelises uhkes vabaajakeskuses (Sun Valley südames) rinnavähki ennetav heategevusüritus, mille kestel pakuti külalistele hõrgutavat õhtusööki ning inimestel oli võimalik oksjonil kulutada raha, mille tulud lähevad Sun Valley naiste rinnavähi ennetamiseks ning uuringuteks.

Heategevusüritus algas nagu ikka klaasikese shampanjaga, mis järgnes meeldiva õhtusöögiga.

Ainus, mis mu joovastavast peomeeleolust üles äratas oli hetk, kui lavale astus minust vaid paar aastat vanem blond kaunis naisterahvas Kimberly - kahe väikese lapse, kellel avastati kolm aastat tagasi üks agressivsemaid rinnavähi vorme.

Nähes nii noort naist laval pidamas kõnet oma enese raskest haigusteekonnast, panin ma shampanjaklaasi lauale ja mõtlesin üle pika aja oma enese tervise ja heaolu üle. Millal käisin mina mammogrami tegemas ja oma rindasid kontrollimas? Minu vaikne ülestunnistus oli shokeeriv- 29. aastase naisena ei ole ma seda kunagi teinud.

Ka Kimberly, kes on minust vaid paar aastat vanem, oli enne haigeks jäämist veendunud, et ta on terve. Ta käib trennis, ta ei ole ülekaaluline ning ta veedab palju aega värskes õhus. Rinnavähki pole olnud kellegil tema suguvõsast ja mis peamine- ta on noor naine. Vähk on aga haigus, mis puudutab paljude inimeste jaoks justkui ainult vanasid.

Kui mu abikaasal avastati viis aastat tagasi kilpnäärme vähk, oli minu kõige suuremaks üllatuseks see kui palju oli tema haiglapalatis noori. Adamiga ühes palatis lamas kaks 18 aastat noormeest, kellel mõlemal oli avastatud silma piirkonda kuuluv vähk. Samas palatis lamas veel 35. aastane mees, kes põdes kõrivähki. Ka minu abikaasa oli haiguse avastamise hetkel vaid 33. aastane- eluterve sportlik noor mees.

Millegipärast meenus mulle möödunud nädalavahetusel toimunud heategevusüritusel just minu abikaasa ja tema palatikaaslased. Lihtne fakt sellest, et vähki ei tule enneteada ainult vanadel, vaid ka noortel inimestel.

Minu jaoks (ja ilmselt paljude teiste jaoks) oli vähk kui kuni minu abikaasa diagnoosini haigus, mis võrdus surmaga. See oli haigus millest ma ei tahtnud mõelda ega rääkida. Tegelikult on abikaasa põetamine jätnud mu hinge siiamaani sügava haava ja kui meil tuleb sellest kasvõi omavahel mõnikord juttu, on mul võimatu mitte nutma puhkeda. Mind hirmutavad siiani tema arstlikud kontrollid iga kuue kuu tagant ja veretulemusi oodates ei saa ma ööde kaupa magada. Kahtlemata oli see aeg mu elu üks kõige õudsemaid ja raskemaid etappe, millest mul on siiani võimatu vabandeda.

Ometi õppisin ma läbi Adami haiguse rohkem kui kunagi varem.

Vähiga seoses räägitakse alati surmast. Harva kuuleb lugusid neist, kes on sellest raskest haigusest pääsenud. Harva kuuleb ka kiitvaid sõnu arstide ja teadlaste suunas. Rohkem jääb ikka kõrva, mida arstid ei suutnud teha.

Tegelikult kannab tänapäeva meditsiin fantastilist tulemust ja mul on kahju, et vähiga seoses jäävad inimesele meelde mitte päästetud elud, vaid eelkõige kaotused. Just oma abikaasaga seoses olen ma viimasel ajal hakanud märkama inimesi, kes on vähist vabanenud. Neid on meie ümber muide uskumatult palju.

Ka seesama kaunis Kimberly, kes põdes agressivset rinnavähki, seisis laval terve ja tugeva naise ning noore emana. Tema põsed õhetasid ja tema naeratus on laiem kui kellegil teisel selles roosade õhupallidega täidetud ruumis.

Õhtusöögilauas istus meiega ühes lauas vanem härra nimega Donnie. Ka tema oli 73. aastasena vabanenud kahest eriliiki vähist ligi kümme aastat tagasi.

Sellel kaunil heategevusüritusel oli tegelikult suur mõte. Kui vähki õigel ajal ennetada, on paljudel võimalus terveks saada.

Nähes elutervet Kimberlyt laval, lubasin ma endale vaikselt, et Eestisse tulles lähen ma kindlasti arsti juurde end kontrollima.

Kallid lugejad, tahan teile südamele panna, et olles vähiga lähedalt kokku puutunud, julgen ma inimestele anda lootust. Ärge andke sellele raskele haigusele alla! Tänapäeva arstid teevad imelist tööd ja vähk ei võrdu enam kaugeltki ainult surmaga.

Lisaks negatiivsele kogemusele märgake enda ümber positiivset. Ärge unustage arste, kes on teie või teie lähedase elu päästnud ja andke julgust neile, kel on see raske teekond ees.

Kimberly on suurepärane näide naisest, kes ei andnud oma tervisele alla. Hoolimata sellest, et sellest vähist vabaneb vähem kui kümme protsenti inimesi- suutis ta haigust õigel ajal ennetades ja avastades sellest jagu saada.

Mul on hea meel, et ma saan selle heategevusürituse õilsat eesmärki teiega kallid lugejad jagada!

Suure loomaarmastajana püüan ma iga oma reisi vältel põigata sisse kohalikku loomade varjupaika. Eelmisel kevadel kohtusin ma Eesti Loomakaitse Seltsi töötajatega, kes andsid mulle veelgi rohkem innustust kodutute loomadega tegelemiseks.

Tegelikult on mul juba pikemat aega mõte, kuidas Eesti varjupaikade loomi aidata, aga enne kui ma olen suuteline midagi endast andma- tahaksin ma näha, kuidas aitavad loomi teised riigid ja rahvad ning mida me saaksime Eestis nendelt õppida. Siinkohal tahan ma veel mainida, et veebruari alguses toimus Eesti Loomakaitse Seltsi töötajate eestvõttel heategevuslik kontsert ja ma loodan südamest, et see üritus läks üle ootuste hästi. Märtsis olen ma taas kodumaal ja püüan varjupaiga loomade abistamisega aktiivsemalt jätkata.

Sun Valley on suusakuurort, kus elab hulk väga rikkaid inimesi. Väike Hailey lennujaam on täis kalleid eralennukeid, mis toovad siia igal talvel miljoneid dollareid. Kuna Sun Valley tundub mulle kui kõrvaltvaatajale nukulinnana, kus pole vaesust ja kuritegusid- oli mul soov näha, kuidas hoiavad loomi üle keskmise rikkad ameeriklased. Eelmise nädala lõpus külastasin ma kohalikku loomade varjupaika. See on vist ainus varjupaik maailmas, mida külastades ei olnud ma kurb ja ma lahkusin sealt hoopiski üdini õnnelikuna. Ma ei ole kunagi varem näinud läikiva karvaga trullakaid õnnelikke koeri ja kasse.

Muide iga loomakese väikses ruumis oli hulk mänguasju, mis olid tihti ribadeks mängitud. Kui ma küsisin varjupaiga töötajalt, kust need pehmed mänguasjad tulevad, vastas too enesetmõistetavalt, "Lapsed, kes kasvavad suureks ja armastavad loomi- toovad oma kasutmata mänguasjad meile!" See on mõte, mis on oma olemuselt nii lihtne- kuid mille peale paljud meist ei tule. Kui paljud eestlased annetavad oma vanad mänguasjad lastekodudele või loomade varjupaikadele. Isegi minu enese karumõmmid seisavad kasutult minu Tartu kodu pööningul.

Sun Valley varjupaiga seina peal ripub suur tahvel, millel on kirjas iga looma tegevus. Kohalikud Sun Valley elanikud võivad sellesse varjupaika sisse astuda muide iga päev ning veeta paar tundi kodu vajava loomaga. Mina viisin seekord jalutama musta lambakoera nimega Lily. Loomi võib viia ka linna või paariks päevaks kasvõi oma koju. Loomulikult tuleb varjupaigale jätta oma andmed ning looma ei saa varjupaigast minema viia silmapilkselt. Ometi on see ilus idee.

Varjupaiga töötajate sõnul käivad loomadega tegelemas lapsed, kelle vanemad tahavad et nende võsukesed õpiksid enne looma võtmist neid tundma ning mõistma tööd, mis looma omamisega kaasneb. Samuti õpib laps varjupaigas selgeks, et looma ei tohi hooletusse jätta. Sun Valley varjupaik teeb kõik selleks, et nende juurde jõudnud loom leiaks endale parima kodu. Selles varjupaigas õpetatakse loomadele isegi käitumist, mis on teda adopteerivale perekonnale hiljem suureks boonuseks. Looma, kes oskab näiteks rihma otsas kõndida, on palju kergem kodustada kui looma, kellega peremees ei oska ümber käia.

Iga Sun Valley varjupaiga loom peab päevas jalutamas käima vähemalt kaks korda. Lisaks sellele viiakse neid aegajalt linna, kus nad saavad inimesi ja teisi koeri nuusutada- kõik ikka selleks, et loom varjupaiga kinnises ruumis ei oleks stressis ning ta ei muutuks oma olemuselt metsikuks. Sun Valley loomade varjupaik ei pane ühtegi looma magama- ja seda ka siis kui koer ei ole endale leidnud uut kodu mitu aastat.

Koerale, kes on sellesse varjupaika jõudnud, tehakse vajalikud vaktsiinid ning nad kastreeritakse. Koera adopteerimine maksab sada dollarit, mis katab ühe koera veterinaarkulud. Ma tahaksin eestlasi kutsuda loomadele appi. Kui palju on meie seas inimesi, kes oleksid nõus veetma kasvõi paar tundi oma päevast või nädalavahetusest kodutu loomaga. Loomaga, keda on pekstud ja väärkoheldud ning teha talle kasvõi üks aramstusväärne pai. See pai tähendab Sun Valley varjupaiga töötajate sõnul rohkem kui me arvate oskame ning annab loomale enesekindlust edaspidiseks!

Kõige ilusam selle loo juures on aga see, et seda imelist Sun valley varjupaika on aidanud Eesti mees. Eddy Svidgal, kes on juba aastaid Sun Valley hinnatud arhitekt, kujundas siinsele varjupaigale viis aastat tagasi suure abihoone, mille ees ta minu jaoks ka poseeris. See oli töö, mille eest ei saanud Eddy sentigi raha! Eddy armastus loomade vastu on siiani säilinud. Tema blondi peaga ja Eesti verd tütar Eveline käib varjupaiga loomi jalutamas kuus vähemalt paar korda. Lisaks sellele on nende peres kaks samast varjupaigast adopteeritud koera.

Kuulus kirjanik Hemingway, kes elas muide samuti Sun Valleys kirjutas, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase. Mul on hea meel, et me oleme tõesti jõudnud igale poole ja et selle väikese imelise loomade varjupiaga ehitamisel siin kaugel Ameerika mägedes on andnud oma abistava käe Eesti verd arhitekt.

Ma olen seda ka varem oma blogides märkinud, et kuna ma reisin palju- ostan ma tavaliselt kõik lennupiletid läbi Interneti. Toksides veebilehele sisse oma sõiduandmed, annab näiteks www.kayak.com võimaluse valida kõige soodsam lennupilet sadade erinevate lennufirmade seast.

Eile ostsin ma piletid suusakuurort Sun Valley'st Londonisse ja maksin ühe pileti pealt 400 dollarit. See on hea hind, arvestades seda, et me sõidame tagasi Euroopasse kahe nädala pärast. Eelmisel aastal sain ma sama veebilehe kaudu pileti Londonist Los Angelesi ja tagasi umbes 300 naelaga. Muide paljude reisifirmade sõnul on kõige soodsam aeg lennupiletid interneti kaudu broneerida 2-6 nädalat enne reisi.

Teel Californiast Idaho osariiki, istusin ma lennukis ühe erudeeritud reisikorraldaja kõrval. Huvitav oli kuulda, kuidas reisifirmade korraldajad ei organiseeri tänapäeval klientide enam lennupileteid, vaid koordineerivad ainult hotelle, giide ja muud. Tema sõnul on Internet lennupiletite ostmise nii lihtsaks ja odavaks teinud, et reisifirmadel lihtsalt ei ole mõtet piletite organiseerimisega enam tegeleda. Coloradost pärit reisispets ütles, et ka tema soovitab oma klinetidel alati kasutada Kayak.com veebi ja selle pakkumisi. Muide viimasel ajal olen ma muutunud nii laisaks, et ostan isegi Londoni ja Tallinna vahelised lennupiletid kayak.com kaudu. See on imelihtne võimalus ühe näpuliigutusega võrrelda pileteid Baltic Air, Estonian Air, Ryan Air ja Easyjeti vahel.

Kuna lennupileteid ostes teeb internet automaatse pakkumise ka rendiautode ja kohalike hotellide kohta, oleme me viimasel ajal hakanud vastu võtma ka neid pakkumisi. Californiasse jõudes pakkus näiteks kayak.com autorenti neljaks päevaks 120 dollari eest. Ütlen ausalt, et sellest oli raske keelduda- mis siis, et meil tegelikult koha peal autot väga tarvis ei läinud, oli see soodne hind. Internet pakub muide ka viimase hetke luksushotelle vähemalt 70 protsendilise hinnalandusega ükskõik millises maailma paigas.

Minu jaoks muutus olukord aga huvitavaks just Idaho osariiki jõudes. Kuna Sun Valley asub Boisest umbes 150 km kaugusel, otsustasime me lennujaama jõudes koha peal auto rentida. Kohvritega lennujaama autorendi kioskite juurde sammudes, tegi iga firma meile erimoodi pakkumise. Avis pakkus kuuks ajaks autot umbes 1400 dollariga. Dollar komapnii pakkumine samas ajavahemikus oli 900 dollari ringis ning Enterprise 850 dollari ringis. Kuna kayak.com oli teinud meile Californias autorendi koha pealt soodsa pakkumise ja meil ei olnud Boisesse jõudes kuhugi kiiret, otsustasime me enne auto rentimist lennujaama kohvikus maha istuda ja vaadata igaks juhuks ka online pakkumisi.

Kuigi Avis ja Enterprise kontorid asusid lennujaama fuajees külg külje kõrval ning me olime üle leti saanud teada nende kõikumatud hinnad, erinesid need veebis nagu päev ja öö. Kayak.com pakkus Enterprise kaudu uhiuut Hyndai Sonata Hybrid autot kuuks ajaks ainult 550 dollariga. Sisestasime antud leheküljele oma andmed ja pangakoodid ning mõne hetkega olid meie ees oli autorenti kinnitavad paroolid.

Härra Enterprise leti taga pidi praktiliselt maha kukkuma kui ta nägi, et nelja ukseline uhiuus Hyndai maksab samas firmas veebi kaudu rentides kuuks ajaks 550 dollarit. Tema sõnul tuleks meil sama auto eest lennujaama leti taga välja käia umbes 2100 dollarit. "Kas internet pakub tõesti selliseid hindasid?" küsis ta meie käest, ise samal ajal autorendi kinnitust lugedes ja silmi punnitades. Tegelikult jooksis leti taha kogu Enterprise seltskond, kes uskumatult pead vangutasid. "Kas tõesti on võimalik Interneti kaudu leida kümneid kordi odavamaid pakkumisi?" küsisid nad mitu korda järjest uskumatul noodil ning hetk enne seda kui nad olid sunnitud meile üle andma võtmed.

Miks ma sellest kirjutan? Sest ma tean, et Interneti kasutamine võib alguses tunduda keeruline ja ebausaldusväärne. Tegelikult on see aga tänapäeval ainus ja parim võimalus raha säästa. Eriti reisimisel. Uskuge mind- nii lennupiletite, autorendi kui hotellipakkumised on veebis mitmeid kordi odavamad kui koha peal. Kallid sõbrad ja heatsoovlikud lugejad- proovige järgi, võrrelge ja säästke raha!

See, et ma olen ämmaga saiarösteri pärast tülis- ei tähenda veel seda, et ma oma talveplaanidest tema kodulinnas lahti ütleksin.

Eelmisel talvel käisin ma esimest korda ämma kodukohas Sun Valley's suusatamas. See on imeline suusakuurort kõrgel mägedes, mille kujundas seitsekümmend kuus aastat tagasi oma käe järgi Austria suusaekspert.

Sun Valley oli muide USA esimene suusakuurort. Siin on talvepuhkust veetmas käinud nii perekond Kennedy, Marilyn Monroe, Frank Sinatra kui paljud teised suursugused legendid. Siin elas (ja tegi endale kahjuks enesetapu) tuntud kirjanik Ernest Hemingway. Ka tänapäeval on see väike linn pälvinud paljude staaride armastuse ning siin on kodud nii Clint Eastwoodil, Demi Moore'il, Tom Hanks'il jpt. tuntud tegelastel.

Kuna eelmisel talvel õppisin ma Sun Valley's korralikult mägisuusatama ja armusin sellesse väikesesse imelisse linna- lubasin ma teel koju siia kindlasti naaseda.

Just seepärast sai plaan siia tagasi tulla täide viidud ja ma saabusin eile hilisõhtul lumiste kõrgete mägede vahele.
Õnneks ei peatu ma seekord oma ämma miljonimajas, kus ma pean ringi käima kikivarvukil ning kannatama tema alavääristavaid küsimusi oma riigi ja rahva kohta. Ma tean, et teda häirib minu perekonna rahatu staatus ning tal on raske aktsepteerida oma ideaalse poja vähem ideaalset kaasat.

Õnneks ei kuulu Sun Valley mu ämmale ja siin elab palju häid ja toredaid inimesi, kellega kohtumist ma juba pikka aega ootasin.
Teekond Boisest, Idaho nimelise osariigi nn pealinnast, Sun Valley'sse on rabavalt ilus. See on nagu sõit taevasse, mis läheb iga minutiga aina kaunimaks ning vaade mägede sõõrile aina suurejoonelisemaks.

Viis kuud palavas Argentinas olid toredad, aga põhjamaise inimesena ihkab mu süda külma. Juba mitu nädalat loen ma õhinal uudiseid Eestimaa karmist talvest ja mõtlen igatsusega soojusele, mis paistab külmalt tänavalt koduakendesse piiludes.
Suusafännina maksan ma külma talve eest Sun Valley's kõrget hinda- aga see on igat senti väärt! Võimatu on kirjeldada tunnet, mis tabab mind kõrge mäe tipul- hetk enne seda, kui ma sealt valge särava lume peal vuhisedes alla tuhisen. Vahel vajab hing kohti ja elamusi, mis äratavad südame justkui talveunest ja raputavad kõiki meeli.

Igaüks meist jumaldab erinevaid asju. Minu jaoks on üks meeliülendavaid elamusi mägedes suusatamine.