Ja ongi selleks korraks jälle meie reis läbi. Uskumatu kui kiiresti on viimased neli ja pool kuud läinud. Pean ausalt nentima, et Argentina on pugenud minu südamesse ja iga reisiga tunnen end sellele maale lähemal.

Neljapäeval jäin raskelt haigeks. Kuigi väljas oli kolmekümne kraadine palavus, kannatasin mina külmavärinate, kõrge palaviku ja muude grippi kuulutavate tunnusmärkide all.

Neljapäev oli muide ka see päev, kui ma pidin hüvasti jätma oma koera Tormiga, kes on mulle sama kallis kui mõnele sülelaps. Mul endalgi on raske uskuda, et inimese ja looma vaheline side võib olla nii suur, et kui ma Tormiga hüvasti jätsin, olin ma järsku võimetu voodist püsti tõusma.

Ma tahaksin kogu hingest Tormit ja kõiki meie siinseid loomi endaga kaasas kanda, iga päev ja igale poole. Aga elu on teistmoodi paratamatus, mis ei toimi nii nagu minu naiivne pea.

Esiteks on meil ees reis Mehhikosse, USA-sse ja Eestisse. Seejärel Inglismaa. Ka kõige suurema tahtmise juures on mul võimatu Tormit kõikidesse nendesse paikadesse kaasa vedada.

Seega sai koerale otsitud Argentina talveks uus kodu. Farm, kuhu saabudes Tormi, suu kõrvuni peas, lausa hüppas autost välja. See on koht, kus ta on õnnelik.

Kui ma eile õhtul Buenos Airese lennujaamast Tormi hoidjaperele helistasin, oli koer pereema sõnul poegadega õues mängimas. Kuigi sees kripledab ja igatsus matab - on mu süda rahul, et Tormi leidis talveks õige koha.

Sama raske südamega jätsin ma hüvasti ka meie hobustega, kes veedavad järgmised seitse kuud imelises La Pampa rajoonis- polost puhates.

Täna hommikul olen ma juba Mehhikos, teel California poole. Tervis on pisut parem!

Vaadates tagasi nendele neljale ja poolele kuule on Argentinas midagi, mis on teinud minust teistmoodi inimese - palju südamlikuma ja looduselähedasema...Argentina on minus tekitanud nii palju ilusaid ja romantilisi tundeid, et ma ei olen viimasel ajal hakanud isegi luuletama.

Kallistused kõikidele sõpradele ja heatahtlikele lugejatele, kellele on mõeldud ka järgmised read. Kuulmiseni juba Californiast!

Kaugel

Silm jääb pidama taeva sinisel looril,
Hing ihkab kaugele koju.
Meeli hõlmab lapsepõlve noodil,
Mu kalli ema kuju.

Süda taob rinnus valuliselt,
Kui meenub kodutänava laste naer.
Miks meenutab mõistus kõike nii keeruliselt,
kui koduigatsus siin kaugel rõhub hingel nagu suur laev.

Kuigi ma olen viimaseid päevi Argentinas ja ma tahaksin lugejatega jagada siinseid lugusid, pean ma taas oma sissekande pühendama õelatele kommentaatoritele.

Uskumatu, millist saasta ma viimase blogi järel taas nägin.
Keegi tarkpea kuulutas, kuidas minust on saanud 30-aastane vanamutt. Sellele lisandus kommentaar minu rindade kohta, mis on nagu kortsus jõhvid.
Välimuse kallal normine on alandav ja nõme. Tavaliselt näitab see kõige paremini inimese harimatust.

Pean ausalt tunnistama, et siiamaani olen ma oma juubelit lausa oodanud. Esimest korda, teie nilbeid kommentaare lugedes, mõtlesin ma oma vanusele negatiivselt.

Tegelikult ei tule inimese kompleksid mitte kunagi meist enesest, vaid need on meie ühiskonna ja lähedaste vildaka suhtumise tulemus.
Ausalt öeldes ajab see kõik mind lausa iiveldama- eriti kui ma mõtlen meie kaunitele naistele ja kogu sellele saastale, millega Eesti naised peavad meie ühiskonnas iga päev silmitsi seisma. Vägisi tuleb meelde ühe meie meediakanali lugu sellest, kuidas üks idiootne härrasmees kuulutas selle nädala alguses, et üksikema on second hand kaup.

Ütlen ausalt, ma ei ole end kunagi paremini tundnud kui täna, 29-aastaselt. Lõpuks ometi olen ma saanud end sportides ideaalsesse vormi ning ma tean, mis mulle selga ja jalga sobib. Lõpuks ometi naudin ma ennast sellisena nagu ma olen. Veel paar aastat tagasi tegid õelad kommentaarid haiget. Miks? Sest ma olin ebakindel. Enam mitte.

Miks ma sellest kirjutan? Eesti mees peab Eesti naist pidevalt libuks, kes abiellub võõramaalasega. Olete te kallid mehed endalt üldse kunagi pärinud, miks nii paljud Eesti naised vaatavad endale Lääne mehe? Vastus on lihtne. Lääne mees ei pea kolmekümne aastast naist vanuriks ja kindlasti ei pea ta lapsega naist second hand kaubaks. Läänes võib pensionär selga panna miniseeliku ja peigmehe leida kasvõi seitsmekümneselt. Lääne mees oskab naist hinnata kui inimest, kui kaasalst, kui laste ema.

Ma olen alati kirjeldanud Argentinat kui vastandlikku riiki. Üleeile teel Buenos Airese poole jäi pilk pidama silla all kõrguvale agulikülale, kus vaesed nagu sipelgad prügi ja teineteise otsas elavad.

Minu kui eestlase jaoks tähendab agul tegelikult midagi muud ja siinset vaesust on võimatu ühegi kodumaise sõnaga kirjeldada. Piilusin autoaknast välja ja vaatasin pappkarpidest kokku pandud maju. Rikkamad elanikud olid ehitanud kodu tellistest ja kõikvõimalikest juppidest ja juhtmetest, mille nad leiavad ilmselt kellegi prügikastist.

Kummaline oli vaadata, et selles kiirtee all asetsevas linnas eksisteerivad isegi kitsad tänavad, millel lapsed taovad rõõmsameelselt jalkat (jalgpall on muide ainus viis siinse vaese elu parandada ja iga laps unistab olla uus Messi). Korraks ilmub seasilma suurusele aknale isegi tumedate lokkis juustega ema, kes õuelt lapsi tuppa kutsub.

Jah, kõrge silla all, keset imeilusat Buenos Airest, on peidus teistmoodi linn. Linn, kuhu tavainimesel pole asja ning mida haritud argentinlane peab oma riigi häbiplekiks ning korrumpeerunud valitsuse koledaks tulemuseks.

Ometi on kõik sellest kohast kuulnud ja seda uudishimuliku pilguga autoaknast kiiganud. Vaadanud kingakarbi suuruseid üksteise otsa ehitatud hütte... ja mõelnud, kui jube võib olla vaese inimese elu Argentinas.

Aeg-ajalt olen ma pealinna tänavatel märganud määrdunud tahmaste nägudega nälginud kujusid, kes veavad enda järel toidukaupluse metallkäru, mis on täis laetud igasugust jama. Toidujääke, pappkarpe, vineeritükke, katkist aknaklaasi ja muud. Sellest sillast üle sõites mõistan ma, et kogu see tänavalt leitud kraam saab taaskasutuse siinse silla all.

Ometi ei šokeeri mind mitte see kurva pildiga linn, vaid hoopis see, kui kiirelt jõuame me silla alla peidetud vaesterajoonist pealinna kõige kallimasse tiiba.

Sillast paremale käele jääb 20. sajandi alguses ehitatud suursugune Prantsuse saatkond, lumivalge Four Seasoni hotelli torn ja linna kalleimad korterid.

Keegi tuttav selgitas hiljaaegu, et põhjus, miks vaesterajooni majad iga aastaga aina kõrgemaks kerkivad, on lihtne - kui riik peaks vaesed südalinnas asuvatest kodudest välja ajama, peab valitsus leidma neile uue asupaiga. Uut kohta otsides peab riik aga arvestama mitte selle aguliküla pindalaga, vaid arvutama kokku vaeste elamispinna ruutmeetrites.

Põhjus, miks valitsus pole seda rajooni prominentsest linnakust siiani veel ära pühkinud, on lihtne - Argentina valitsusel pole anda vaestele Buenos Aireses või selle külje teist nii suurt elamispinda. Pealegi kuuluvad need sillaalused elanikud president Cristina Kirchneri lojaalsemate valijate hulka.

Ruutmeetreid tekib aga iga päevaga juurde, sest kokkuklopsitud majakesed kõrguvad nagu väänduva tüvega palmid taevasse. Osad neist on juba praegu kõrgemad kui sild, mille all nad kunagi alustasid.

Tegelikult on hea, et see aguliküla inimese silma keset Buenos Airese majesteetlikust riivab. Ka mina ise olin teel Four Seasoni hotellis toimuvale peole ning võimalus näha selle riigi tõelist palet oli omamoodi värsekndav. Aeg-ajalt peab keegi meile meelde tuletama reaalsust, mis selles imekaunis linnas tihti ununeb.

Ja kui tänulik olin ma sellest sillast möödudes oma enese elu üle. Kõik, mis kuulus siiamaani minu elus tavalise alla, sai järsku olulise koha. Inimesele meeldib vinguda. Tahan seda, teist ja kolmandat. Nähes seda aguliküla adub mõistus, kui palju meil on, ja kui vähesega saab tegelikult inimene hakkama.

Ma olen mõelnud, et kaua ma ikka jaksan eestlasele selgitada kui õel ja pahatatlik meist nii mõnigi on. Minu soov ei ole ju tegelikult kedagi alandada, vaid tuua välja meie tõeline olemus, et meid pikas perspektiivis paremaks ja sõbralikumaks muuta.

Mida rohkem vigu ma aga välja toon, seda õelamalt saan ma ise lugejalt peksa. Täna hommikul jõudsin ma aga arusaamale, et kui ma lõpetan lood meie pahathtlikusest ja silmakirjalikkusest, annan ma eestlase tigedusele alla. Just seepärast panen ma kirja veel ühe järjekordse jubeda loo kaasmaalase kurjusest.

Sõbranna rääkis hiljuti, kuidas tema nooruslik, kuuekümne viie aastane, ema tegi tööjuures nalja, mis oleks talle äärepealt maksnud tema pikaajalise ametiposti. Sõbranna ema on muide tõesti üks ääretult sümpaatne ja kena naine. Rääkimata tema teadmistest kunsti, poliitika või ajaloo vallas särab ta lisaks oma intelligentsile ka oma laitmatu välimusega.

Tema soeng on alati seatud ja riietus detailideni lihvitud. Sõbranna ema pidas parasjagu töökaaslase sünnipäeva kui kolleegid viisid jutu tema vanusele ja välimusele. "Kas sa tõesti oled nii vana, et saad töö kõrvalt ka pensioni?" küsisid nad. Sõbranna ema viskas pärast klaasikest shampanjat heatahtliku nalja kolleegide seas, kellega ta on töötanud koos üle kümne aasta. "Ei, ma luiskasin end kümme aastat vanemaks." Töökaaslased lagistasid selle peale suutäie naerda ja jätkasid kolleegi sünnipäevapidu.

Järgmisel päeval astus sõbranna ema kabinetti aga ülemus ning nõudis alluvaga silmapilkset kohtumist. Kui sõbranna ema küsis, milles on probleem- sai ta lühikese vastuse, "Kolleegid kaebavad, et sa oled valetanud end pensionäriks." Sõbranna sümpaatne ema võttis ülemuse kabinetis kahvatu näoga istet. Ülemus nõudis riiklikult allkirjastatud sünnitunnistust järgmiseks päevaks. Kuigi ta jäi imekombel tööle, oli ta sellest loost shokeeritud. Et kollegid, kellega ta töötab aastaid külg külje kõrval, võivad selja taga ette võtta midagi nii pahatahtlikku. Ka mina siin kaugel olen taas sõnatu. Kui jubedaks on muutunud meie inimene.

Taolised lood olid usutavad Nõukogude Liidus, aga mitte vabas Eestis. Miks ma sellest kirjutan. Kallid inimesed vaadake enda kõrvale ja mõelge südame ja mõistusega sellele, keda te endale sõbraks valite või kui palju te avaldate oma elust kolleegile või sõbrannale.

Meie seas on kahjuks viimasel ajal nii palju kurjust, et sellel ei näi lõppu tulevat.

Millegipärast olen ma alati vaadanud meie riigikogulaste visiite eksootilistesse paikadesse iroonilise pilguga. Lihtsalt kummaline on kokku viia põhjamaise poliitiku huve Tais, Brasiilias või kusiganes parasjagu külma Eesti talve pole.

Kui ma detsembri lõpul päevaks Uruguaysse sõitsin, meenus mulle teel sinna Evelyn Sepa töövisiit samasse riiki. Evelyn teatas sellest umbes aasta tagasi sõpradele läbi sotsiaalvõrgustiku.

Praamil Buenos Airesest Colonia de Sacramentosse mõtlesin ma pidevalt, ‘Mida küll tegi ja õppis Evelyn Uruguays?' Praamipilet Coloniassa maksab muide umbes sada dollarit ja sõit ise kestab vähem kui tund. Neile, kes kunagi Argentinasse satuvad, soovitan ma soojalt ka see reis ette võtta.

Kui ma praami pealt maha astusin, ei andnud süda ikka veel rahu. Ma mõtlesin endiselt Evelyni ja tema töövisiidi peale. Tegelikult jälgisin ma Uruguayt riigikogulase pilguga terve päeva. Mida võib maakera põhja ja lõunapoolusel asuval kahel väikesel riigil ometi ühist olla?

Pean ausalt tunnistama, et tegelikult tasub meie riigikogulasi nii kaugele saata küll, sest Eestil on Uruguaylt õppida nii mõndagi.

Kas teie teadsite näiteks, et Uruguay majandus on Lõuna-Ameerika üks edasipüüdlikuimaid või et see 3.3. miljoni elanikuga riik asub maailma majanduse edetabelis 48ndal kohal.

Ka inimõiguste poolest on Uruguay Ladina-Ameerikas esikohal. Tsiili järel on ta teine kõige vähem korrumpeerunud Lõuna- Ameerika riik ning poliitiliste vaadete poolest on Uruguay kontinendi kõige vabam riik. Uruguay on valitud ka üheks parimaks ja rohelisemaks elamiskohaks kogu maailmas.

Tegelikult võib seda väikest rannikuriiki kiitma jäädagi.

Uruguay on ka esimene Ladina-Ameerika riik, kus viidi sisse samasooliste abielud ning see on ainus riik kogu Ameerika mandril, kus ei toimunud 2008. aastal majanduslangust. oluline on veel mainida, et Uruguay on ainus riik kogu maailmas, kus valitsus ostab igale kooliõpilasele sülearvuti ning tagab talle kogu kooliskäimise vältel tasuta interneti. Muljetavaldav, kas pole?

Eesti on Uruguayle sarnane mitte ainult oma pindala ja veega ääristatud rannajoone poolest, vaid lisaks sellele saadab meid ühtemoodi karm ajalugu. Nii Uruguayst kui Eestist on sajandite vältel läbi käinud tosin riike ja riigikordasid, sõdasid ja tapmisi.

Võrreldes Argentinaga on Uruguay puhtam ja sõbralikum. Kummaline on olla vaid tunnike praamil ja leida end siis teistsugusest maailmast. Keskmine uruguaylane on sõbralik ja abivalmis. Ka vaesust, mis vohab Argentinas igal tänavanurgal, märkab selles riigis harva.

Colonia nimelisse linna saabudes tabas mind kui turisti rahu ja vaikus. Keegi ei püüdnud mulle midagi pähe määrida ja isegi sealne liiklus oli Argentinaga võrreldes nagu päev ja öö. Positiivse üllatusena tabasid mind ka odavamad hinnad. Kui Buenos Aireses on võimatu leida restorani, mille prae hinnad algaksid kümnest dollarist, siis Uruguays pakuti head toitu ja veini pea poole odavamalt.

Eesti riigikogu võiks Uruguaysse saata rohkem inimesi. Võimalik, et meil on sellelt väikeselt Ladina-Ameerika riigilt rohkem õppida kui Soomelt ja Rootsilt.

Kummaline on tulla Euroopast Lõuna-Ameerikasse, kus eksisteerib samasugune mõtlemisviis nagu 1980ndate Nõukogude Liidus. Argentina poodides võvad ju müügil olla moodsad riided ja maanteedel sõita uued autod- ometi eksisteerivad siinses ühiskonnas nõukogude aega mäletava inimese jaoks kolm tuttavat sõna: propaganda, korruptsioon ja maffia.

Nädal aega tagasi väisas meie Pilar nimelist linna Argentina president Cristina Kirchner. Kogu maailm räägib hetkel sellest, kuidas Venetsueela president Hugo Chavez süüdistab vähki haigestumises USA salaagente.
Viis Lõuna-Ameerika liidrit põevad halvaloomulist kasvajat ning 13 aastat Venetsueelas võimul olnud Chavezi sõnul on selles loomulikult süüdi jänkid.

Kirchner, kes on sama korrumpeerunud riigijuht nagu Chavez, näitas oma äraostetavat lojaalsust samasuguse propagandistliku trikiga. Pilaris, Buenos Airese külje all, asub nimelt üks riigi kallemaid ja paremaid haiglaid. Kuna Kirchner kahtlustas kilpnäärmevähki, käis ta end eelmisel nädalal Hospital Austral nimelises raviasutuses kontrollimas.

Samal ajal kui demokraatlike riikide liidrid püüavad haigusi varjata nii kaua kui on võimalik (et see ei segaks nende tööd ning rahvas näeks neis tervet elujõulist juhti) korraldas Kirchner haiglaskäigust tõelise tseremoonia. Ja kuigi presidendiproua organismist ei leitud vähirakke, oli teda haigla ette toetama tulnud tuhandeid inimesi. Kes veel ei tea, siis kohalikud demonstratsioonid on siin samuti presidendi poolt kinni makstud. Tavaliselt saavad demonstreerima tulnud inimesed valitsuselt päevaraha, tasuta söögi ja joogi.

Keskmine haritud argentinlane ei juhi Kirchneri ja Chavezi vähikampaaniale suurt tähelepanu. Nii nagu nägid inimesed läbi Nõukogude Liidu totraid ajupesusid, tunnevad selle õhust ära ka argentinalsed. Kui Euroopas on Chavezi oletused ajakirjanduses märgitud suurelt, siis siinsetes lehtedes on Kirchneri vähioletused mainitud nurgauudisena.

Kirchneri ajasid sel sügisel vihale Wall Street majandusteadlased, kes märkisid Argentina Lõuna-Ameerika üheks ebausaldusväärseimaks riigiks.
USA majandusteadlased väitsid nimelt, et niikaua kui ei väljasta Argentina valitsus maailmale reaalseid majandusaruandeid, ei investeeri ameeriklased Argentinasse ka suuri tõsiseltvõetavaid summasid. President Kirchner teatas muidugi, et jänkid on välja tulnud järjekordse valega ning nende eesmärgiks on hoopiski Argentina majanduskasvu peatada. Kirchneril ei olnud häbi oma rahva ette astuda ning teatada (valetada), et Argentina on tegelikult maailma majanduses number üks.

Maffia on Lõuna-Ameerikas sama mõjuvõimas kui valitsus. Maffia on ka ilmselt ainus, mida siinsed korrumpeerunud riigijuhid üldse kardavad.
Alles hiljuti sain ma teada, et siinses ühiskonnas on näiteks laste röövimine samuti üks suur sõu.
Kohalike sõnul on valitsus maffiale millegi eest maksmata jätnud ning kriminaalid külvavad veriste tapmiste ja röövidega rahva seas paanikat. Kui valitsus summa ära maksab, on mõneks ajaks rahu jälle majas.

Hugo Chavezil võib kannatada vähi all, kuid selle põhjustajaks ei ole kindlasti ameeriklased. See on järjekordne propagandistlik utoopia, mis on saanud ülemäära tähelepanu.

Kuigi eelmisel nädala lehed kinnitasid, et Cristina Kirchneri kehas ei ole kilpnäärme kasvajast jälgegi, teatas presidendiproua eile, et ta läheb paari nädala pärast uuele arstlikule kontrollile. Kurb, et kogu riik ja rahvas peab seda propagandistlikul eesmärgil välja mõeldud seebiooperit kaasa mängima.

Aasta alguses räägitakse ikka sellest, kuidas kõik saab uue alguse ja hoo. Kes lubab maha jätta joomise, suitsetamise või hakkab paremaks, kaastundlikumaks, sõbralikumaks... Tegelikkuses ei muutu aga mitte midagi.  

Ka minu enese elu jätkub samasuguses tempos nagu enne. Eelmise nädala alguses selgus, et neiu kes pidi meie hobuste eest Inglismaal hoolitsema, on jätnud ilma meie teadmata loomad söögi ja joogita. Algas tavaline tramburall.  Otsisime neiu üles ja küsisime mis on juhtunud.

Tütarlaps pani üllatuseks minu häält kuuldes toru hargile ning meil ei jäänud muud üle kui asjaolude kohta tema ema käest pärida. Nii saime me teada, et neiu kes pidi sel talvel meie hobuste eest vastutama on leidnud endale boyfriendi, kelle kõrvalt ei jää tal töötegemiseks enam aega.  Tavaliselt sõiman ma eestlast meie kibestumise ja kahepalgelisuse pärast.

Tegelikult on inimene kahepalgeline igal pool. Kibestumist ja klatshi kohtab nii Eestis, Suurbritannias kui Argentinas. Pole vahet, kas tegu on kõrgelt haritud inimeste või puhtaverd matsidega.   Kui me neiu töö tegemata jätmise kohta Inglismaal pärima hakkasime, selgus igasugust ‘tõde'. Tütarlapse naaber, kes on muide tallitüdruku ema parim sõbranna oli see, kes kaebas loomade halva seisu kohta meile esimesena ning läks oma vabast ajast võõraid loomi aitama. Kui tallitüdruku ema sai sõbranna kaebamisest teada, klatshis too aasta teisel päeval oma sõpra nii nagu jaksas. "Ta on krimpsus vananev eit, keda keegi enam ei taha..." teatas ta ilma igasuguse häbitundeta.  

Sellist madalat kõmujuttu eeldan ma tavaliselt mõne turumuti suust, mitte Suurbritannia miljonäriprouadelt, kes elavad külg külje kõrval West Sussexi muinasjutulises külas nimega Milland.    Minu enesegi naabrid Eestis on end aastate jooksul näidanud õelate ja pahatahtlike inimestena. Lapsed, kellega ma veetsin koos enamuse oma lapsepõlvest, on teinud mu tuttavatele minu kohta hiljem teravaid ja isiklikke märkusi. Üks minu Tartu naabritest teatas mu kallile sõbrale läbi telefoni, et ma olen meie tänavas üks koledamaid ja labasemaid naisi. Et ka lapsena olin ma üks väike vastik tegelena, sest mu isa oli alkohoolik. Kurb, kas pole, et täiskasvanud inimene liigitab ka vanema joomise lapse kaela.
Ta vaeseke muidugi ei teadnud, et ma istusin samal ajal selle sõbra kõrval ja kuulasin nende kõnet pealt. 

Kummaline on see, kui ma ema juures Tartus lehti riisun või aias tööd teen, on see naabriproua esimene, kes minuga juttu puhuma tuleb. "Kati kallis, küll sina oled ikka üks tragi tütarlaps. Ma olen ikka kõigile rääkinud kui tubli ja edasipüüdlik sa oled."   Suht raske on neid sõnu midagi vastu nähvamata aktsepteerida, kui paar päeva varem olen ma sama häält läbi telefoni kuulnud minu suunas ütlemas kõige võigemaid ja valusamaid lauseid. Aga selline on inimene.

Kahjuks ei tea meist paljud, milliseid õudusi meie sõbrad ja tuttavad meie selja taga meist pajatavad. 
Võibolla just seetõttu on mul vähe sõpru ning inimesed, keda ma usaldan on pigem need keda ma olen alles oma hilisemas elus kohanud kui need, keda ma tean kogu oma elu.  

Eile vaatasin arvuti vahendusel Kaia Kanepi tenniseturniiri võitu Austraalias. Ma olin nii õnnelik, et ma hakkasin meie esitennisisti nähes lausa nutma. Kogu Eesti veebiruum pakatas inimeste rõõmutundest ja ülistusest.   Ometi meenusid mulle kommentaarid, mis täitsid meie veebiavarusi siis kui Kaia eelmise aasta Wimbledoni tenniseturniiril valusalt kaotas. Vaest sportlast mõnitati toona tema välimuse ja nõrga tulemuse eest päevi kui mitte nädalaid. Paar tuttavat spordireporterit mainisid möödunud suvel, kuidas labased internetikommentaatorid on teinud Kaia Kanepi tundlikuks ning ta on oma sportlasekarjääri ajal südant valutanud lisaks headele sporditulemustele ka oma kehakaalu ja välimuse pärast. Miks. Sest Eesti inimene jätab endast maha jubedaid anonüümseid mõttekäike. 

Kui Kaia Austraalia pressikonverentsil esines, oli tema käitumises näha pidevat alahoidlikust. Kaia silmad olid pressikonverentsil pidevalt maas ning teda saatis hirm midagi valesti öelda. Maailma ühe tähtsaima tennisetuniiri võitnud sportlane peaks ju ometi pakatama enesekindlusest, mille meie rahvas on aga noorelt sportlaselt aastatega röövinud.   Vähe on maailmas inimesi, kes on ausad, siirad ja heatahtlikud. Kes ei käi sõbra saladusi esimeses vihahoos välja või ei muuda oma arvamust iga kaotuse põhjal.

Just seepärast veedan ma suure osa oma isiklikust ajast loomade seltsis ning sõpru kui sellised on mul vähe. Palju parem on hommikuti ärgata, kallistada oma koera ja hobusetalli minna - kui võtta vastu sõbranna kõne küsimusega, "Miks sa sellest tollele rääkisid?"

Ma ei tea, millest see tuleb, aga mul on viimastel aastatel tekkinud trots igasuguste pealesurutud pühade ja ebaoluliste tähtpäevade vastu. Võib-olla just seetõttu möödus mul juba kolmas vana aasta viimane õhtu, mil ma läksin magama paar tundi enne südaööd.

Mulle meeldib, et Argentina palavuses ei pane ma tähele seda meeletut jõulutuhinat, mis Euroopas igal talvel justkui inimeste meeled röövib. Argentinlased (sügavad usklikud muide) peavad samuti jõule, kuid jõulutunnet kui sellist paneb rohkem tähele inimeste südames kui üldises tänavapildis.

Ja kuigi poed on sel aastaajal ka siin kaunistatud, märkab jõulumütse ja päkapikke minu eestimaalase silm vähem kui külmas ja pimedas kliimas.

Jõuluõhtul sai istutud rõõmsalt koos pere ja sõpradega ning vara magama mindud. Kingitused olid küll armsad, kuid kandsid rohkem praktilist tähendust. Ei mingit hullumeelset shoppamist või poodides ringi jooksmist. Sai ostetud seda, mida kellegil vaja oli.

Vana aasta viimasel päeval olid siinsed poed lahti kuni kella seitsmeni õhtul. Mina tegin farmist tulles oma viimased ostud vaid pool tundi enne seda. Piduliku ja kalli õhtusöögi asemel valmistasin ma potitäie tortellinisid kreemikastmes ning sinna kõrvale võtsime me Adami ja meile Iirimaalt külla sõitnud sõbranna Juliannaga klaasi head Argentina veini.

Südaööl ajasid raketipaugud mu korraks küll üles, kuid kokkuvõttes ei viitsinud ma neid isegi mitte aknast vaatama minna. Ma olen inimene, kes ei näe paugutamises suurt ilu ja isegi lapsepõlves tundus kogu see tulevärk pigem hirmutav kui suuerjooneline.

Kummaline on pigem see, kui ma julgen seda kõike kellegile tunnistada- tehakse minu suunas nägusid.

Vana aasta õhtul on peo panemine ja shampanja joomine justkui kohustus, millest ei tohi kõrvale vaadata. Inimene peab jooma, sööma ja rakette paugutama.

Aga teate kui tore on aasta esimesel päeval ärgata ilma peavalu ja pohmellita ning uuele aastale värske pilguga silma vaadata. Juba mitu aastat ärkan ma sel hommikul vara ja joon oma hommikukohvi üksinda rõdu peal. See imetabane vaikus ja ilu on sõnukirjeldamatu. Sel aastal tegin ma sellest hetkest isegi pildi (lisatud).

Mulle meenub jõuluaegne sagin Inglismaal, kus ma nädal enne pühi ühelt jõulupeolt või heategevusballilt teisele jooksin.

Pärast seda algas tunglemine kaubamajades, kus minule sarnaselt otsis viimasel hetkel kingitusi tuhandeid inimesi. Kui jõulud lõpuks kätte jõudsid, olin ma surmväsinud ja vajasin rohkem puhkust kui pärast pikka töönädalat. Jõulud on ilus aeg, kuid ühiskonna poolt peale surutud sund sel aastaajal raha raista, meeletult palju süüa ja juua lausa ärritab mind.

Mulle meeldib, et tänavuste pühade ajal ei raisanud ma kingipakkide peale mõttetuid summasid ja et meie peres oli jõuludel ja pühadel taas õige tähendus- need olid lihtsad aga perekesksed.

Soovitan teile sama. Leidke endas jõud vaadata ühiskonna poolt peale surutud pühade ja muude tähtpäevade tarvis seatud raamidest mööda. Jõulud võivad mööduda ka kingitusteta ja sünnipäevapeo või pulmade korraldamiseks ei pea tingimata võtma pangalaenu. Need on eelkõige tähtpäevad meile endale ja meie kõige lähematele.

Jah, mind ärritavad ka suured pulmapeod, mille korraldamiseks raiskab mõni paar ära kõik oma säästud. Ja kokkuvõttes mille nimel? Suur osa külalisi joob ja sööb end pulmas oimetuks ning klatshib tagatippu kuidas miski peol õigesti välja ei kukkunud. Inimesed unustavad, et pulmapeos ei võida see kellel oli kõige uhkem kleit või pidulaud, vaid see kes on leidnud endale õige armastuse ning püsiva suhte.

Igasugune haip pidevalt midagi osta, kulutada ja korraldada pole piisav põhjus, miks oma raskelt teenitud raha kergekäeliselt raisata.

Ilusat Uut Aastat teile kõigile!